Uuringufetišism

Lugesin pühade ajal Thomas Kuhni Teadusrevolutsioonide struktuuri (iseenesest viletsat eestikeelset tõlget, nii et tõsisematel huvilistel soovitan end kurssi viia ingliskeelsete materjalide abiga, alustamiseks sobib Wikipedia küll) ja hakkasin mõtlema, et sotsiaalteaduste, aga eriti selle käsitlusega Eestis, suurim häda on ühe uuringu põhjal väitlemine ja järelduste tegemine. Olles ilmaasjade lahtimõtestamisel enim mõjutatud epidemioloogiast (haiguste, nende põhjuste ja omavaheliste seoste väljaselgitamise teadus), märkan häirivalt sageli, et terviseteaduses nii tavalisi tõestuskriteeriume ei peeta muudes inimesse puutuvates (epi + demos + logos) uurimisvaldkondades eriti oluliseks järelduste tegemisel.

Kui algul arvasin, et see on vaid laiskade ajakirjanike "haigus", siis oma hämmastuseks märkan, et tegemist on palju tõsisema epideemiaga, mis esimeses järjekorras sunnib pöörama pilgud iseenda ja PRAXISe sisse.

Konstruktiivsemalt pakkun välja, et poliitikaANALÜÜSI võiks hakatagi käsitlemagi pigem meta-analüüsi, kui originaaluurimusena. Vähemalt terviseteadustes on meta-analüüs tänaseks võidelnud enesele auväärse koha kätte näiteks eksperimentaalsete uuringute kõrval. Põhjus lihtne - inimestesse puutuvat on palju keerulisem ühe eksperimendi-uuringu käigus igakülgselt (korduvalt) vaadelda (erinevalt näiteks valgusfootonitest või geenmutatsioonidest äädikakärbsel). Sestap kogutaksegi kokku erinevate uuringute-eksperimentide andmed ja analüüsitakse neid ühiselt - vaat siis saame tõele lähemale.

Käesolevaga tahan lubada, et uuel aastal ise uuringufetišismi püüan vältida ja kutsun kolleege üles analüüsile suuremat sisu andma.

Tervishoiu rahastamine muutumas regressiivsemaks

Inimesed panustavad oma raha Eesti tervishoidu läbi kolme kanali. Töötajad maksavad sotsiaalmaksu, millest kindel osa läheb otse Haigekassasse. Teistest maksudest - tulumaks, käibemaks, aktsiisid, maamaks - finantseeritakse osasid tervishoiuteenuseid läbi ministeeriumite eelarvete (nt kiirabi) ja kohalike omavalitsuste eelarvete (nt perearstide toetamine). Ning viimaks maksavad leibkonnad veel otse oma rahakotist (nt hambaravi, ravimid, eraarstid).

Aasta viimastel päevadel tuli välja Sotsiaalministeeriumist uudis, et 2006. aastal olid era- ja avaliku sektori kogukulud Eesti tervishoiule kokku ligi 10,5 miljardit krooni - kasv võrreldes 2005. aastaga ligi 19%. Oluline on märkida, et erasektori panus kasvas suhteliselt kiiremini kui avaliku sektori panus (kasv 32% versus 14%).

Kuid et nominaalne majanduskasv oli samuti väga kiire, siis jäid kulutused protsendina SKPst samuti muutumatuks - 5,0% SKPst. See jääb kaugele maha Euroopa Liidu keskmisest, mis on ligi 8.8%, ja Eesti Arstide Liidu soovitud eesmärgist 6.5%.


Maksude osa vähenemine ja leibkondade omaosaluse kasv on kaasa toonud selle, et viimastel aastatel on tervishoiu rahastamise progressiivsus vähenenud ning on praeguseks praktiliselt neutraalne.


See tähendab, et ühiskonnas tervikuna panustavad leibkonnad keskmiselt võrdselt tervishoiu rahastamisse võrreldes endi maksude-eelse sissetulekuga. Kõrgepalgalised maksavad oma sissetulekust suurema osa sotsiaalmaksu, vaesemad inimesed maksavad suhteliselt rohkem omaosalust.

Algaval aastal võib oodata uue hooga diskussiooni tervishoiu rahastamise suurendamise üle. Kui leibkondade omaosalust ja sotsiaalmaksu ei tõsteta vaid püütakse suurendada täiendavat finantseerimist riigieelarvest, siis paradoksaalsel kombel muutub süsteem siiski veelgi regressiivsemaks ehk madalama sissetulekuga inimeste panus tervishoiu rahastamisse kasvab suhteliselt enam, sest maksureformide tulemusena on riigieelarve tuludes vähenemas progressiivne tulumaks ja kasvab regressiivsete kaudsete maksude osa (käibemaks, aktsiisid).

Arstid, õed ja eesti keel

Hiljuti oli uudis, et tingituna arstide puudusest on Kohtla-Järvel asuv Ida-Viru keskhaigla tööle võtnud kaks arsti Venemaalt.

See tekitas uudishimu, milline on üldse etniline jagunemine arstide-õdede seas. Kasutan PRAXISe poolt 2003. aasta lõpus läbi viidud tervishoiutöötajate küsitlust, mille valim tugines juhuväljavõttele tervishoiutöötajate registrist.



Kui võtta aluseks inimeste slaavipärane nimi, siis on meil ligi veerand arstidest ja kolmandik õdedest mitte-eestlased. Kui aga vaadata, kui suur osa ankeetküsitlusele vastanud arstidest-õdedest tegi seda vene keeles, siis on meil mitte-eestlasi ligi kaheksandik arstidest ja ligi veerand õdedest. Tegelik mitte-eestlaste osakaal võikski siis nende arvude vahele jääda: 12-24% arstidest ja 25-37% õdedest.

Seega peaks olema arstide-õdede Eestisse tööle tulek Venemaalt suhteliselt lihtne, sest piisavalt palju vene keelt kõnelevaid kolleege ootab neid ees. Ja kui tööle tulijad asuvad õppima veel ka usinalt eesti keelt, nagu Kohtla-Järvele tööle läinud arstid teevad, siis peaks üksnes tervitama kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide saabumist Eestisse.

Tervishoiukulud SKPst – kas streikimist väärt indikaator?

Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst on kõige üldisem näitaja, mille abil jälgitakse tervishoiu rahastamise arengut riigis ning võrreldakse ka riike omavahel. Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst iseloomustab, kui suure osa ühe aasta jooksul ühiskonna poolt loodud kogurikkusest kulutab ühiskond tervishoiule. Võime ka öelda, et kui suur osa ühiskonna ressursse suunatakse aasta jooksul tervishoiuteenuste pakkujatele – arstidele, õdedele, ravimifirmadele, haiglate remontimisele jne.

Eesti Arstide Liit on esitanud pöördumise, et valitsus peaks suurendama raha Eesti tervishoius, tõstes tervishoiu kogukulude osakaalu 2010. aastaks 6,5 protsendini viimati teada olevalt 5,0 protsendilt (2005. aasta uuendatud andmed). Väidetavalt on sellega põhimõtteliselt nõustunud ka sotsiaalminister 17.10.2007 Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil esinedes ehkki sotsiaalministeeriumi kodulehekülg sellest vaikib.

Kas lisaraha muutub automaatselt arstide-õdede kõrgemaks palgaks või hoopis suurendataks selle eest osutatavate teenuste hulka ilma olulise palgatõusuta, sõltub Sotsiaalministeeriumi, haiglate ja tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonide omavahelisest läbirääkimisjõust. Arvata võib, et lisaraha tekkides on tervishoiutöötajate streigi- ja emigreerumisähvardused piisavad selleks, et raha kulub suures osas palkade tõstmiseks.

Siiski oleks praktilisem Eesti Arstide Liidul seada valitsusega läbirääkimisel mitte eesmärgiks niivõrd tervishoiu kogukulud, vaid just avaliku sektori kulutused tervishoiu rahastamisel (Haigekassa ja muu riigieelarve osa). Avaliku sektori kulutused moodustavad tervishoiukuludest kokku ligikaudu kolmveerandi. Ülejäänud tervishoiukuludest moodustavad enamuse inimeste endi otsesed maksed tervishoiuteenuste ja -toodete eest, nt hambaravi, kulutused ravimitele, eriarsti visiiditasud jne, mida ei mõjuta üksnes valitsus.

Näiteks võiks nõuda avaliku sektori tervishoiukulude tõstmist praeguselt 3,8 protsendilt SKPst (2005. aastal) 5,0 protsendini aastaks 2010.

Samas tuleb aru anda, et avaliku sektori poolt ümberjaotatav rahahulk on piiratud laekuvate maksudega. Selleks, et tõsta avaliku sektori tervishoiukulusid soovitud tasemele, on võimalik kas jagada olemasolevat raha ümber avaliku sektori sees või tõsta makse.

Sotsiaalministeeriumi statistika kohaselt on viimastel aastatel tervishoiukulud moodustanud avaliku sektori kogukuludest ligikaudu 11-12%. Ligikaudne arvutus näitab, et Eesti Arstide Liidu soovi rahuldamiseks oleks vaja, et osakaaluks oleks 16%. See on võrreldav sellega, et riik loobuks kulutustest keskkonnakaitsele või vähendaks hariduse rahastamist ligi kolmandiku võrra.

Kui nõudmise eesmärk on suurendada tervishoiu osakaalu avaliku sektori prioriteedina, siis võiks kaaluda ka seda ka välja öelda. Näiteks võiks nõuda, et tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukuludes peaks suurenema 12%lt (aastal 2005) 16%ni aastaks 2010.
Alternatiiv on rahastamise suurendamiseks nõuda sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tõusu näiteks 13%lt 17%ni, kuid siis tuleb arvestada, et see kiirendaks vähemalt lühiajaliselt tööjõukulude kasvu ja pikaajaliselt vähendaks inimeste netopalka.

Viimaks tasub mainida, et tervishoiu kogukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist ei ole väga hea poliitikaindikaator ka seetõttu, et selle avaldamisega kaasneb pikk viitaeg ning samuti on toimunud sagedased SKP tagantjärgi korrigeerimised, mistõttu tervishoiukulude osakaal SKPs on muutunud.

Näiteks praegu, kui võeti vastu 2008. aasta riigieelarve ning arutatakse tervishoiu rahastamist aastani 2010, on meil ametlikult teada alles 2005. aasta tervishoiu kogukulud. Selle aasta märtsis avaldatud info kohaselt olid need 5,1% SKPst, kuid seoses SKP korrigeerimisega sügisel on 2005. aasta näitaja praeguseks langenud 5,0%ni. 2006. aasta andmed peaksid avaldatama alles detsembri viimastel päevadel. Niisuguse puuduliku info tingimustes on erinevatel osapooltel raske läbi rääkida, kui kaugel ollakse praegu, 2007. aasta lõpus, eesmärktasemest ja kas 6,5% SKPst on üldse reaalselt saavutatav mõne aastaga. Seetõttu tasuks võtta läbirääkimiste objektiks lisaks mõni operatiivsem ja täpsem indikaator nagu näiteks tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukulutustes.

Artikkel ilmus ajalehes "Meditsiiniuudised", 18.dets 2007