Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?

Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.

Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.

Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.

Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.

Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.

Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.

Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).

Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.

P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.

American Dream - kas ammendumas?

Ameeriklased uskuvat, et igast ajalehepoisist võib saada miljonär. See tähendab, et inimese töökus, oskused ja intelligentsus on tema edu aluseks ning see, kust sa pärit oled, ei ole nii tähtis. Ehk teisisõnu eksisteerib kõrge sotsiaalne mobiilsus erinevate sissetulekurühmade vahel. Ka kõige vaesemast perest tulles võid jõuda miljonäriks. Tänu sellele uskumusele on ameeriklased kannatanud ära suure ebavõrdsuse ühiskonnas, mis on üks kõrgemaid arenenud riikide seas. (Näiteks on Gini indeks USAs ca 0.45, Eestis 0.33, Rootsis 0.24, Suurbritannias 0.32.)

Hiljutine Brookingsi instituudi, Washingtoni mõttekeskuse uurimus "Getting Ahead or Losing Ground: Economic Mobility in America" seadis Ameerika unistuse kahtluse alla. Uuring näitas, et põlvkondlik sotsiaalne mobiilsus on vähenenud võrreldes varasemaga. See tähendab, et aina rohkem mängib inimeste edus rolli see, kust sa tuled, milline on sinu vanemate sissetulek ja vara. Uuring järeldas, et kui viimastel kümnenditel on USAs sissetulekute ja vara ebavõrdsus suurenenud, siis kõigi šansid võita majanduskasvuga on pigem langenud. 42% lastest, kelle vanemad olid kõige madalamas sissetulekukvintiilis, jäävad samuti kõige madalamasse kvintiili ning üksnes 6% lastest jõuavad kõige ülemisse kvintiili.
Autorid rõhutavad oma järeldustes, et oluline roll peab olema haridussüsteemil, mis peaks tagama inimestele võrdsed võimalused. Praegune USA haridussüsteem ei tasanda sünnikodust kaasa antud erinevusi, vaid pigem võimendab seda.

Siinkohal on paslik meenutada PRAXISe poliitikaanalüüsi hariduslikust ebavõrdsusest, kus Alari vaatas hariduslikku ebavõrdsust rahvaloenduste andmete põhjal 1959-2000 ja kust tuli potentsiaalse ohutegurina välja, et hariduslik ebavõrdsus võib taas kasvama hakata, olles kõrgeim 15-19 aastaste seas.

Juba peale sissekande avaldamist leidsin väga teemakohase lõigu presidendi aastapäevakõnest: "Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge'is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tokios. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime." Lootkem, et need võimalused siis säilivad võrdselt nii Miina Härma kui Turba gümnaasiumi lõpetanutel :)

Ja tuligi kahekohaline hindade tõus

Nagu eelmises postituses ennustasin, võis karta jaanuaris kahekohalist tarbijahindade tõusu võrreldes eelmise aastaga.
Kui oma kõige süngemates ennustustes julgesin pakkuda keskmiseks prognoosiks 10.1 ja ülemiseks piiriks 10.8%, siis tegelikkus osustus veelgi hullemaks - 11.0%. Nii et pean tunnistama enda "prognoosimudeli" vildakust.
Järgmistel kuudel on nüüd huvitav jälgida, kas ja kuidas saab teoks kõigi tugevamate makromajandusanalüütikute ennustus, et inflatsioon aasta teisel poolel langeb.

Kas tarbijahindade tõus tuleb üle 10%?

Sellel nädalal ootavad makromajandusanalüütikud tarbijahinnaindeksi jaanuarikuu väärtust. Intrigeeriv küsimus on, kas aastases arvestuses, võrreldes eelmise aasta jaanuariga, ületab hinnatõus 10%.

Tegemist oleks esmakordselt kahekohalise arvuga viimase kümne aasta jooksul, mis negatiivse sümbolina mõjutaks psühholoogiliselt nii tarbijaid kui ettevõtjaid.



Puhtalt arvutuslikult võttes (arvestades eelneva 11 kuu inflatsiooni), peaks jaanuarikuu aastane inflatsiooninäitaja jääma vahemikku 8.2-10.8%. Selleks, et inflatsioon oleks üle 10% peaks jaanuari hinnatõus võrreldes detsembriga olema ligi 1.25%. Arvestades aasta alguses toimunud aktsiisitõuse julgeks pakkuda, et see saab täidetud. Ehkki lootus on vastupidine.