Missugune roll on mittetulunduslikel organisatsioonidel?

Statistikaameti andmed näitavad, et 2007. aastal oli mittetulunduslike ühenduste panus SKPsse 0,8% (1,7 miljardit krooni) . Samas oli ettevõtete panus 72,5%, valitsusasutuste panus 12,2%, eraisikute panus 10,5% ja finantsasutuste panus 4%. Neid andmeid vaadates tundub, et ühendustel on üsna väike roll, kuid eks võlu selles seisnebki, et palju nende tegevusest ei kajastu majandusnäitajates.

Mis saab siis, kui lisame siia juurde vabatahtliku töö tundides ja korrutame keskmise tunnipalgaga? 2006. aastal tehti ühendustes 1,9 miljonit tundi vabatahtlikku tööd. Eeldades, et samasugune näitaja kehtib ka 2007.a. kohta, siis keskmine tunnipalk koos maksudega IV kvartalis (102,4 krooni) lisab ühenduste panuseks 194,6 miljonit. Sellisel juhul on ühenduste panus SKPsse 0,9% ringis. Küll aga tuleb siin arvestada, et vabatahtlikku tööd tehakse enam nendes ühendustes, mille majandustegevus on väike ja mis ei ole Statistikaameti koostatud valimis piisavalt esindatud. Hinnanguliselt võib öelda, et tegelik ühenduste panus SKPsse on üle 1%.

Lisaks võiks vaadata kuivõrd on erinevate sektorite panus SKPsse suurenenud. Eelmisel aastal suurenes ühenduste panus 10,3% aga erasektori panus kõigest 5,8%. Keskmine SKP panuse kasv aastatel 2000-2007 on ühenduste puhul samuti kõrgem (12,2%) kui erasektori puhul (9,9%). Seega selgub, et ühenduste majandustegevus kasvab kiiremini kui erasektori tegevus ja osa Eesti majanduskasvust saab kirjutada aktiivsete ühenduste arvele.

Lisaks vabahtatlikule tööle on veel mõningaid näitajaid, mis majandustegevuses ei kajastu, kuid millel on siiski oma kindel panus SKPsse. Kui palju inimesi ei vaja enam sotsiaaltoetusi ja on nüüd palgatööl tänu sotsiaalteenustele, mida ühendused pakuvad? Need inimesed annavad konkreetse panuse palgatööst ja tarbimisest tulevate maksude kaudu, aitavad tarbimise kaudu kaasa majandusarengule ning sealjuures ei küsi riigilt enam sotsiaaltoetusi. Kui need inimesed kokku lugeda, siis saab kindlasti parema pildi ühenduste panusest.

Missugune roll on siis ühendustel Eesti arendamisel? Ilmselt üsna oluline roll, kuid täpsemalt ei saa praegu öelda, sest majandustegevus kirjeldab vaid osa nende panusest. Lähme seega paremate näitajate otsingule.

Hiiliv tervishoiureform

PRAXIS koos (tookord veel) Maailmapanga eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi (ja 1 kuu enne parlamendivalimisi) ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu juurde saades (vt EPL artikkel 20.02.2007). Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga?
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.

Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.