Pekka Stenholm tutvustas alustavatele ettevõtjatele (sh töötutele) pakutava toetuse mõjude hindamise tulemusi ja Ulla Hytti rääkis ettevõtlusest, tööst ja heaolust elutee perspektiivis. Viimane ettekanne oli minu jaoks suhteliselt elevust tekitav ja valgustuslik ning seda nii tulemuste kui meetodite mõttes.
Ulla lähenes ettevõtluse teemale tavapärasest veidi erineva nurga alt, tööelu perspektiivist, eeldades, et otsus hakata ettevõtjaks on üks karjääriotsus, mille sarnaseid tehakse elus mitmeid, mitte mingisugune ühekordne või terveks eluks tehtav otsus.
Kõigepealt rääkis ta kolmel erialal tegutsevatest iseendale tööandjatest – vabakutselised ajakirjanikud, kunstnikud ja tõlgid. Kusjuures ise need inimesed ei pidanud ennast enamikel juhtudel sõna otseses mõttes ettevõtjaiks. Siit tekibki küsimus, kes ikkagi üldse on ettevõtja? Kas juriidiline vorm teeb inimesest ettevõtja, kuigi tal muud ettevõtjat iseloomustavad jooned puuduvad? See pani mõtlema, kuidas on Eestis ettevõtja rolliga kohanenud sellised ettevõtjad nagu taksojuhid ja postiljonid, kelle probleemidest ka meedia vahendusel juttu on olnud.
Teine osa ettekandest tugines narratiivanalüüsil ehk Ulla oli ettevõtjatega läbi viinud nö eluloo intervjuud. Mõne tulemusi tutvustas ta ka meile. Tulenevalt meie huvist ja seminari teemast rääkis ta lähemalt just nendest, kes olid erinevatel põhjustel ettevõtlusesse nö tõugatud. Kõik kolm juhtumit olid mõnevõrra erinevad selles osas, mis ajendas ettevõtjaks hakkama: raskused püsiva töölepinguga töö leidmisel, raskused motiveeriva töö leidmisel ning töö kaotamine koondamise tagajärjel.
Analüüsi tulemused lükkasid ümber mitmed sissejuurdunud veendumused. Näiteks arvatakse sageli et inimene, kes hakkas ettevõtjaks olude sunnil, ei ole hiljem oma valikuga rahul, teenib palgatööga võrreldes vähem jne. Pigem näitas Ulla analüüs, et hilisem rahulolu ja edu sõltub mitmetest teistest otsuse tegemise hetkel olulistest taustateguritest ja kontekstist. Just nende erinevate külgede avamiseks pakkus narratiivanalüüs häid võimalusi. Näiteks oli mitme loo taustal Soome 1990.ndate majanduslangus, mil paljudel hea hariduse ja kogemuste pagasiga inimestel ei olnud kerge püsivat tööd leida. Nii ei osutunud nende lugude puhul palgatöö selleks kindlustunnet pakkuvaks variandiks (lühikesed tööotsad), vaid pigem just iseendale tööandmine ja vastutuse võtmine, millega lõpuks kaasnes ka iseenda tööalaselt „leidmine“.
Mõtteainet sellelt seminarilt igatahes sai. Näiteks kui oluline valik iseendale tööandmine ikkagi praeguse majanduslanguse tingimustes Eestis on ning kas ja mismoodi seda soodustama peaks. Sellega me tegelikult oma projekti raames natuke ka tegeleme. Eks siis paistab.
Praxise ja TTÜ seminari ettekanded on leitavad siit.
