Vanemahüvitise mõju sündimusele, vol 2

Jätkuks eelmisele postitusele ja seal toodud ühele küsimusele, toon ühe näite sündimusaktiivsusest erinevates sissetulekurühmades enne ja vahetult pärast vanemahüvitise kehtestamist.



Joonis iseloomustab, et peale vanemahüvitise kehtestamist - 2004 ja 2005. aastal - kasvas pisut kiiremini sünnitusaktiivsus nende naiste seas, kelle varasem (kahe aasta tagune) palk oli kõrgem, st III ja IV kvartiilis. Suhteliselt järsem hüpe näib olevat just teise ja kolmanda lapse puhul.

Vanemahüvitise mõju sündimusele

Kui palju on siis ikkagi vanemahüvitis suurendanud sündide arvu? Seni ei ole minu teada keegi ühtegi numbrit välja pakkunud. PRAXISe paari aasta taguses sündimuskäitumise analüüsis, mida ka Postimehe hiljutine artikkel usinasti refereerib, jätsin selle numbri targu välja pakkumata, et mitte liigselt ärritada demograafe. Nüüd tagantjärgi võib avaldada ka enda jaoks tehtud näpuharjutused, et kui palju siis vanemahüvitis võiks aidata sündimuse kasvu selgitada.

Vanemahüvitise mõju hindamiseks sai kõige pealt leitud regressioonimudel, kus sünnitamise tõenäosus sõltub (väga mittelineaarselt ja interaktiivsete liikmetega) naise vanusest, senisest laste arvust ning oodavast vanemahüvitisest ja/või lapsehooldustasust lapse sünnile järgneva kahe aasta jooksul. Kasutasime selleks pensioniregistri mikroandmeid perioodist 2000-2005 I poolaasta. Saadud statistilisest seosest sai siis simuleerida sündide arvu väärtust vanemahüvitise erinevate kestuste korral.
(Kes tahab kõiki detaile teada, tulgu sügisel kuulama minu kursust majanduspoliitika mõjude hindamise kohta :)



Selgus, et 2004 ja 2005. aastal oli ligi 600 sündi niisugused, mida saaks selgitada kehtestatud vanemahüvitisega. Et on palju muid selgitavaid tegureid, mis mudelist on välja jäänud ja mis korreleeruvad vanemahüvitisega pigem positiivselt, siis on ilmselt tegu mõju hinnangu ülemise piiriga.

Pannes kõrvale vanemahüvitisele kulunud summad, siis võib öelda, et üks täiendav sünd läks vanemahüvitise kujul maksumaksjale maksma suurusjärgus 1 miljon krooni.

P.S. Vanemahüvitise pikendamine 18 kuuni võiks samade simulatsioonide kohaselt kaasa tuua sündide kasvu (võrreldes olukorraga, kui vanemahüvitist üldse ei oleks) kuni 1000 võrra. Samas kasvab ühe sünni "hind" võrreldes 2004-2005. aasta olukorraga umbes kümnendiku võrra.

Muljeid töölepinguseaduse eelnõu arutelust Foorumis

"Rebjata, davaite žit družno" ütles kunagi kass Leopold vene multifilmis, kui teda kiusanud hiired lõpuks ise endale olid häda kaela tõmmanud.

Umbes samas laadis lõpetas eile sotsiaalminister ETV Foorumi saate, kus peaaegu tund aega kestnud tulise diskussiooni ja vastastikuste süüdistuste järel, tegi pr Maripuu ettepaneku hakata sõpradeks ja alustada üheskoos ühe tõeliselt hea töölepinguseaduse tegemist.

Töölepinguseaduse eelnõu üle oli saates diskuteerimas kogu tööpoliitika raskekahurvägi: Maret Maripuu, Eiki Nestor, Harri Taliga, Tarmo Kriis. Tööpoliitika huvilistel, kes ei sattunud saadet kuulama, soovitan seda kindlasti teha, kui see nädala pärast internetti loodetavasti üles pannakse.

Ülevaate diskussiooni mahlakamast osast tegi Postimees online vahetult peale saadet, kuid paar mõtet lisaks enda poolt.

Peale tulist seaduseelnõu kordamööda ettelugemist Maripuu ja Taliga poolt (milles minu arust jäi kaotajaks Taliga), mööniski ametiühingute esindaja, et antud seaduseelnõu on liiga keeruline. Selles valguses ei ärata minus usaldust ametiühingute endi üleskutse inimestel ametiühingusse astuda, kuna "EAKLil on kogemused ja juristid". Jäi vähemalt mulje, et eelnõu paragrahvidest nende endi juristid küll lõpuni läbi närida ei olnud suutnud.

Koalitsioonipartner Nestorist jäi kõlama, et temapoolse heakskiidu saab TLS üksnes siis kui tööandjad ja töövõtjad omavahel suudavad kokku leppida. Samas tööandjad ja töövõtjad olidki vist ainult ühel korral saates sama meelt, kui rääkisid, et küll oli hea, et kunagi sai ikkagi koos vähemalt töötuskindlustus (ehk Töötukassa) ära tehtud.

Lõpuosas tõi tööandjate esindaja Tarmo Kriis taas esile idee, et peaks looma ühe suure ja tugeva tööturuinstitutsiooni, mis tegeleks nii aktiivse kui passiivse tööpoliitika. Ilmselt vihjates Töötukassa ja Tööturuameti ühendamise ideele, mis on juba mõnda aega üleval olnud. Ja samas jäi kõlama positiivselt, et tööandjad on nõus ka läbi rääkima, kuidas nemad saavad rohkem panustada töötute sotsiaalse kaitse süsteemi.

Viimaks, kiidusõnad Reelikale Postimehes ilmunud artikli eest "ühe jalaga paindlikkusest". Ka telesaates leidis see kenasti märkimist.

Aktsiisi ja käibemaksu osa bensiini hinnas

Aasta alguses toimunud bensiini hinna järjekordne tõus tekitas küsimuse, mis on aktsiisimaksu ja käibemaksu osakaal bensiini lõpphinnas ja kas see on ka tõusnud viimastel aastatel. On ju samaaegselt toimunud toornafta hinna pea mitmekordne tõus maailmas.

Võttes aluseks hinnad ühe Eesti suurima firma tanklaketis, siis 2000. aasta keskel moodustasid aktsiisimaks ja käibemaks kokku bensiini müügihinnast ligi 50%. Peale aktsiisimaksu tõusu 2004. aastal kasvas see osakaal kuskil 54%ni. Ja vaatamata aktsiisimaksu järjekordsele tõusule selle aasta alguses, on maksude osakaal taas üksnes 50%, sest vahepeal on nafta hind maailmas oluliselt tõusnud.



Graafik näitab ka küllalt hästi, kui sarnaselt on käitunud toornafta maailmaturu hind ja bensiini "omahind" (lõpphind miinus maksud) Eesti tanklates. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioonikordaja hindade vahel on lausa 0.936 ja esimest järku diferentside vahel 0.417. Seega saab vist väita, et vaatama kütuseaktsiisi tõusule ei ole maksude roll kütusehinna kujunemises suurenenud.

Aga sellest, kuidas globaalsed sündmused mõjutavad nafta hinda ja mis meid veel võiks ees oodata, saab aimu kui vaadata nafta hindade arenguid viimase 100 aasta jooksul WTRG Economicsi kodulehelt.

Koondamishüvitised ja töötus

Kas üks poliitikauuring võib olla viimaseks piisaks, mis suudab murda sillakese, mis on seni vapralt ühendanud kärestikulist lõhet valitsuskoalitsioonis erinevate maailmavaadetega parteide vahel? Vastuse saame peagi, kui uue töölepinguseaduse eelnõu valitsusse jõuab.

Üks enam vastuolusid tekitanud säte eelnõus on koondamishüvitiste radikaalne vähendamine ühe kuu peale. Seletuskirjas viidatakse sealjuures tõendusmaterjalina PRAXISe poliitikauuringule kollektiivsete koondamiste kohta. Tolles analüüsis tuli tõesti välja muuhulgas, et kõrgemad koondamishüvitised on seotud järgneva töötuse pikema kestusega. Seda ka siis kui statistiliste mudelite abil arvestada muude tegurite mõju (vanus, sugu, staaž ettevõttes, eelnev palk, piirkond, koondamislaine suurus).

Analüüs viitab näiteks, et kui inimeste koondamishüvitis on kokku alla 10 tuhande krooni, on neil tõenäosus saada üks kuu peale kollektiivset koondamist töötuskindlustushüvitis 36%. Kui aga koondamishüvitis on üle 25 tuhande krooni, tõuseb tõenäosus 60%ni. Sama muster kehtib ka järgnevatel kuudel kuni töötuskindlustushüvitise lõppemiseni.



Päevadesse ümber arvutades võib lihtsustatult ka öelda, et 1000 krooni võrra suurem koondamishüvitis toob kaasa ühe päeva võrra pikema töötuskindlustushüvitise saamise. 2006. aastal said kollektiivselt koondatud keskmiselt 3 kuud hüvitist. Kui uute reeglite järgi võiks saada koondamishüvitist üksnes üks kuu, siis väheneks keskmiselt hüvitise suurus inimeste jaoks 2/3 võrra ehk suurusjärgus 10 tuhat krooni ja selle võimalik mõju võiks olla 10 päeva kiiremini tööle minek.

Samas tuleb aus olla ja nentida, et ülaltoodud analüüs kehtis 2006. aastal suure tööjõunõudluse situatsioonis ja üksnes kollektiivsete koondamiste osas. Majanduslanguse perioodis ja ka üksikute koondamiste korral võivad seosed olla nõrgemad.

Uuringufetišism

Lugesin pühade ajal Thomas Kuhni Teadusrevolutsioonide struktuuri (iseenesest viletsat eestikeelset tõlget, nii et tõsisematel huvilistel soovitan end kurssi viia ingliskeelsete materjalide abiga, alustamiseks sobib Wikipedia küll) ja hakkasin mõtlema, et sotsiaalteaduste, aga eriti selle käsitlusega Eestis, suurim häda on ühe uuringu põhjal väitlemine ja järelduste tegemine. Olles ilmaasjade lahtimõtestamisel enim mõjutatud epidemioloogiast (haiguste, nende põhjuste ja omavaheliste seoste väljaselgitamise teadus), märkan häirivalt sageli, et terviseteaduses nii tavalisi tõestuskriteeriume ei peeta muudes inimesse puutuvates (epi + demos + logos) uurimisvaldkondades eriti oluliseks järelduste tegemisel.

Kui algul arvasin, et see on vaid laiskade ajakirjanike "haigus", siis oma hämmastuseks märkan, et tegemist on palju tõsisema epideemiaga, mis esimeses järjekorras sunnib pöörama pilgud iseenda ja PRAXISe sisse.

Konstruktiivsemalt pakkun välja, et poliitikaANALÜÜSI võiks hakatagi käsitlemagi pigem meta-analüüsi, kui originaaluurimusena. Vähemalt terviseteadustes on meta-analüüs tänaseks võidelnud enesele auväärse koha kätte näiteks eksperimentaalsete uuringute kõrval. Põhjus lihtne - inimestesse puutuvat on palju keerulisem ühe eksperimendi-uuringu käigus igakülgselt (korduvalt) vaadelda (erinevalt näiteks valgusfootonitest või geenmutatsioonidest äädikakärbsel). Sestap kogutaksegi kokku erinevate uuringute-eksperimentide andmed ja analüüsitakse neid ühiselt - vaat siis saame tõele lähemale.

Käesolevaga tahan lubada, et uuel aastal ise uuringufetišismi püüan vältida ja kutsun kolleege üles analüüsile suuremat sisu andma.

Tervishoiu rahastamine muutumas regressiivsemaks

Inimesed panustavad oma raha Eesti tervishoidu läbi kolme kanali. Töötajad maksavad sotsiaalmaksu, millest kindel osa läheb otse Haigekassasse. Teistest maksudest - tulumaks, käibemaks, aktsiisid, maamaks - finantseeritakse osasid tervishoiuteenuseid läbi ministeeriumite eelarvete (nt kiirabi) ja kohalike omavalitsuste eelarvete (nt perearstide toetamine). Ning viimaks maksavad leibkonnad veel otse oma rahakotist (nt hambaravi, ravimid, eraarstid).

Aasta viimastel päevadel tuli välja Sotsiaalministeeriumist uudis, et 2006. aastal olid era- ja avaliku sektori kogukulud Eesti tervishoiule kokku ligi 10,5 miljardit krooni - kasv võrreldes 2005. aastaga ligi 19%. Oluline on märkida, et erasektori panus kasvas suhteliselt kiiremini kui avaliku sektori panus (kasv 32% versus 14%).

Kuid et nominaalne majanduskasv oli samuti väga kiire, siis jäid kulutused protsendina SKPst samuti muutumatuks - 5,0% SKPst. See jääb kaugele maha Euroopa Liidu keskmisest, mis on ligi 8.8%, ja Eesti Arstide Liidu soovitud eesmärgist 6.5%.


Maksude osa vähenemine ja leibkondade omaosaluse kasv on kaasa toonud selle, et viimastel aastatel on tervishoiu rahastamise progressiivsus vähenenud ning on praeguseks praktiliselt neutraalne.


See tähendab, et ühiskonnas tervikuna panustavad leibkonnad keskmiselt võrdselt tervishoiu rahastamisse võrreldes endi maksude-eelse sissetulekuga. Kõrgepalgalised maksavad oma sissetulekust suurema osa sotsiaalmaksu, vaesemad inimesed maksavad suhteliselt rohkem omaosalust.

Algaval aastal võib oodata uue hooga diskussiooni tervishoiu rahastamise suurendamise üle. Kui leibkondade omaosalust ja sotsiaalmaksu ei tõsteta vaid püütakse suurendada täiendavat finantseerimist riigieelarvest, siis paradoksaalsel kombel muutub süsteem siiski veelgi regressiivsemaks ehk madalama sissetulekuga inimeste panus tervishoiu rahastamisse kasvab suhteliselt enam, sest maksureformide tulemusena on riigieelarve tuludes vähenemas progressiivne tulumaks ja kasvab regressiivsete kaudsete maksude osa (käibemaks, aktsiisid).

Arstid, õed ja eesti keel

Hiljuti oli uudis, et tingituna arstide puudusest on Kohtla-Järvel asuv Ida-Viru keskhaigla tööle võtnud kaks arsti Venemaalt.

See tekitas uudishimu, milline on üldse etniline jagunemine arstide-õdede seas. Kasutan PRAXISe poolt 2003. aasta lõpus läbi viidud tervishoiutöötajate küsitlust, mille valim tugines juhuväljavõttele tervishoiutöötajate registrist.



Kui võtta aluseks inimeste slaavipärane nimi, siis on meil ligi veerand arstidest ja kolmandik õdedest mitte-eestlased. Kui aga vaadata, kui suur osa ankeetküsitlusele vastanud arstidest-õdedest tegi seda vene keeles, siis on meil mitte-eestlasi ligi kaheksandik arstidest ja ligi veerand õdedest. Tegelik mitte-eestlaste osakaal võikski siis nende arvude vahele jääda: 12-24% arstidest ja 25-37% õdedest.

Seega peaks olema arstide-õdede Eestisse tööle tulek Venemaalt suhteliselt lihtne, sest piisavalt palju vene keelt kõnelevaid kolleege ootab neid ees. Ja kui tööle tulijad asuvad õppima veel ka usinalt eesti keelt, nagu Kohtla-Järvele tööle läinud arstid teevad, siis peaks üksnes tervitama kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide saabumist Eestisse.

Tervishoiukulud SKPst – kas streikimist väärt indikaator?

Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst on kõige üldisem näitaja, mille abil jälgitakse tervishoiu rahastamise arengut riigis ning võrreldakse ka riike omavahel. Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst iseloomustab, kui suure osa ühe aasta jooksul ühiskonna poolt loodud kogurikkusest kulutab ühiskond tervishoiule. Võime ka öelda, et kui suur osa ühiskonna ressursse suunatakse aasta jooksul tervishoiuteenuste pakkujatele – arstidele, õdedele, ravimifirmadele, haiglate remontimisele jne.

Eesti Arstide Liit on esitanud pöördumise, et valitsus peaks suurendama raha Eesti tervishoius, tõstes tervishoiu kogukulude osakaalu 2010. aastaks 6,5 protsendini viimati teada olevalt 5,0 protsendilt (2005. aasta uuendatud andmed). Väidetavalt on sellega põhimõtteliselt nõustunud ka sotsiaalminister 17.10.2007 Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil esinedes ehkki sotsiaalministeeriumi kodulehekülg sellest vaikib.

Kas lisaraha muutub automaatselt arstide-õdede kõrgemaks palgaks või hoopis suurendataks selle eest osutatavate teenuste hulka ilma olulise palgatõusuta, sõltub Sotsiaalministeeriumi, haiglate ja tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonide omavahelisest läbirääkimisjõust. Arvata võib, et lisaraha tekkides on tervishoiutöötajate streigi- ja emigreerumisähvardused piisavad selleks, et raha kulub suures osas palkade tõstmiseks.

Siiski oleks praktilisem Eesti Arstide Liidul seada valitsusega läbirääkimisel mitte eesmärgiks niivõrd tervishoiu kogukulud, vaid just avaliku sektori kulutused tervishoiu rahastamisel (Haigekassa ja muu riigieelarve osa). Avaliku sektori kulutused moodustavad tervishoiukuludest kokku ligikaudu kolmveerandi. Ülejäänud tervishoiukuludest moodustavad enamuse inimeste endi otsesed maksed tervishoiuteenuste ja -toodete eest, nt hambaravi, kulutused ravimitele, eriarsti visiiditasud jne, mida ei mõjuta üksnes valitsus.

Näiteks võiks nõuda avaliku sektori tervishoiukulude tõstmist praeguselt 3,8 protsendilt SKPst (2005. aastal) 5,0 protsendini aastaks 2010.

Samas tuleb aru anda, et avaliku sektori poolt ümberjaotatav rahahulk on piiratud laekuvate maksudega. Selleks, et tõsta avaliku sektori tervishoiukulusid soovitud tasemele, on võimalik kas jagada olemasolevat raha ümber avaliku sektori sees või tõsta makse.

Sotsiaalministeeriumi statistika kohaselt on viimastel aastatel tervishoiukulud moodustanud avaliku sektori kogukuludest ligikaudu 11-12%. Ligikaudne arvutus näitab, et Eesti Arstide Liidu soovi rahuldamiseks oleks vaja, et osakaaluks oleks 16%. See on võrreldav sellega, et riik loobuks kulutustest keskkonnakaitsele või vähendaks hariduse rahastamist ligi kolmandiku võrra.

Kui nõudmise eesmärk on suurendada tervishoiu osakaalu avaliku sektori prioriteedina, siis võiks kaaluda ka seda ka välja öelda. Näiteks võiks nõuda, et tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukuludes peaks suurenema 12%lt (aastal 2005) 16%ni aastaks 2010.
Alternatiiv on rahastamise suurendamiseks nõuda sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tõusu näiteks 13%lt 17%ni, kuid siis tuleb arvestada, et see kiirendaks vähemalt lühiajaliselt tööjõukulude kasvu ja pikaajaliselt vähendaks inimeste netopalka.

Viimaks tasub mainida, et tervishoiu kogukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist ei ole väga hea poliitikaindikaator ka seetõttu, et selle avaldamisega kaasneb pikk viitaeg ning samuti on toimunud sagedased SKP tagantjärgi korrigeerimised, mistõttu tervishoiukulude osakaal SKPs on muutunud.

Näiteks praegu, kui võeti vastu 2008. aasta riigieelarve ning arutatakse tervishoiu rahastamist aastani 2010, on meil ametlikult teada alles 2005. aasta tervishoiu kogukulud. Selle aasta märtsis avaldatud info kohaselt olid need 5,1% SKPst, kuid seoses SKP korrigeerimisega sügisel on 2005. aasta näitaja praeguseks langenud 5,0%ni. 2006. aasta andmed peaksid avaldatama alles detsembri viimastel päevadel. Niisuguse puuduliku info tingimustes on erinevatel osapooltel raske läbi rääkida, kui kaugel ollakse praegu, 2007. aasta lõpus, eesmärktasemest ja kas 6,5% SKPst on üldse reaalselt saavutatav mõne aastaga. Seetõttu tasuks võtta läbirääkimiste objektiks lisaks mõni operatiivsem ja täpsem indikaator nagu näiteks tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukulutustes.

Artikkel ilmus ajalehes "Meditsiiniuudised", 18.dets 2007

Alampalk 2008 kokku lepitud

2008. aasta alampalk on tööandjate ja ametiühingute pingeliste läbirääkimiste tulemusena paika saanud: 4350 krooni. Tõus võrreldes eelmise aastaga 750 krooni ehk viiendiku võrra.



Minu poolt kaks kuud tagasi tehtud prognoos oli eelmiste aastate läbirääkimiste käigu põhjal 4200 krooni, seega möödapanek 150 krooni ehk ca 3.5%, millega võib vist üsna rahule jääda. Võrreldes varasemate aastatega andsid suhteliselt enam oma esimesest väljaütlemisest järgi tööandjad. Teisest küljest võib ka öelda, et tööandjate kõige esimene pakkumine oli tagasihoidlik.

Samas tasub meelde tuletada, et 2001. aastal sõlmisid osapooled kokkuleppe, et 2008. aastaks peaks alampalk moodustama 41% keskmisest palgast. Rahandusministeeriumi keskmise palga prognoosi arvestades (ca 13 000) on alampalk üksnes ca 34% keskmisest palgast.