Käibemaksu ebavõrdsuse tegelik graafik

Üks graafik pidavat ütlema lugejale enam kui mitu lehekülge teksti.
Seda silmas pidades tahtsin, et minu Postimehe artiklis oleks ilmunud alljärgnev joonis. Mis minu arust on lihtsalt nii kena. Ausalt öeldes kogu ajaleheartikli kirjutamise idee oligi näidata seda kaunist joonist Eesti rahvale.



Aga kurvastuseks tõdesid Postimehe asjalikud toimetajad, et kuna graafikul ei ole protsente ega kroone (vaid mingisugune müstiline Kakwani indeks), siis seda ei ole mõtet tavainimesele näidata. Ja nii jäi lehte üks palju vähem kõnekas ehkki siiski üldiselt objektiivne tulpdiagramm.

Loo moraal vist siis see, et graafik ei tohi olla mingi abstraktne kunstiteos, vaid eelkõige kroonide ja protsentide väljendus.Ja et Eesti rahvas sellest joonisest ilma ei jääks, siis jätan selle siia blogisse.Kogu maksukoormuse raport ise on endiselt kättesaadav PRAXISe kodulehelt.

Uhked boonused

What’s the Value of a Big Bonus?:
http://www.nytimes.com/2008/11/20/opinion/20ariely.html?th&emc=th

Mhmmm...mida muuta maksupoliitikas?

Avalikest teenustest: mõtteid Riigiametnike Foorumilt 2008

Poliitikutele meeldib rõhutada, et valimised on demokraatia pidupäev. Ametnike pidupäev on juba aastaid olnud Riigiametnike Foorum Tartus. Muinasjuttude lõpulauset parafraseerides: käisin-olin minagi, meelde jäi nii mõndagi. Eriti seetõttu, et esimest korda ei olnud ma foorumil mitte lihtsalt kuulaja, vaid moderaatorina.
Seekordne foorum keskendus avalikele teenustele. Oli ka aeg, sest selle teema sisulisel arutamisel on viimaste aastatega tekkinud tubli defitsiit, mida ühe foorumiga tasa teha pole niisama lihtne.

Mis mõtted mul tekkisid? Kõige olulisem on vast see, et Eesti avalike teenuste põhiprobleem on mujal, kui meile armastatakse rääkida. Asi ei ole sugugi sellest, nagu oleksid ametnikud kuidagi ignorantsed või ebasõbralikud ega oska kodanikega suhelda. Oskavad suhelda küll, asutused on küllalt edukalt oma „teeninduspersonali“ koolitanud ja valdavalt on inimestelt saadud tagasiside teenust osutavate ametnike kohta üha parem.

Probleem on hoopis mujal. Needsamad oma töötajad ilusasti välja koolitanud asutused on samal ajal timminud oma teenuseid puhtalt asutusekeskseks, mitte aga kliendi/kodanikukeskseks. Piltlikult öeldes on Eestis olukord, kus teenuse vajajaid koheldakse parimate mitmevõistluse traditsioonide kohaselt: pead tegema kümmet ala ja vähemalt kahel päeval. Esmalt lippad asutusse A, siis hüppad läbi asutusest B, viskad paberid asutusse C, heidad asutuses D pilgu peale, kas sinna on vajalik kooskõlastus jõudnud, asutuses E ületad tõkkeid, mis lahutavad sind vajalikust inimesest ning järgmisel päeval algab sama tants otsast peale. Mul tekib küll küsimus, miks ei võiks ühes asutuses käimisega asju korda saada või kõike seda e-keskkonnas teha. Vajalikud andmebaasid on ju igal pool olemas, miks peab üht ja sama asja mitmel pool ning paberil tõestama? Kokkuvõtlikult – omaenda kastide sees oleme tublid, aga kastide piire ei õnnestu kuidagi ületada.

Miks on see nii? Ilmselt on põhjuseid palju, alates sellest, et tegelikult pole siiani avalike teenuste arendamist riigis süsteemselt juhitud ja lõpetades sellega, et suuresti sõltub mistahes teenuste arendamine/innovatsioon praegu edumeelsetest juhtidest ja spetsialistidest. Lühidalt, igast asutusest eraldi. Nii ongi avalike teenuste arendamine olnud pigem nagu tublide hobi, mitte teadlik, koordineeritud ja süsteemne tegevus. Kiitus selle eest, et neid tublisid tunnustatakse ja märgatakse. Näiteks Riigikantselei on juba aastaid tunnustanud parimaid avalike teenuste arendusi; meie e-riigi saavutustest räägitakse õnneks palju ja seda ka Eestist kaugemal; üldine õhkkond on arendusi soosiv jne.

Aeg on võtta teema tõsisemalt ette ja parandada on vaja teenuste tervikprotsessi. See lööks lisaks otstarbekamale rahapaigutusele ka paljudel ametnikel silma särama, sest mõistlikum töökorraldus aitab muuta tööd loogilisemaks ja terviklikumaks.

Eile nägin ma Eestimaad - Jõhvis

14. novembril pidas Ida-Viru Keskhaigla oma 5. sünnipäeva. Jättes kõrvale traditsioonilise peokirjelduse (mis, muuseas, saaks piisavalt värvikas), tahan väljendada oma siirast ja rõõmsat imestust selle üle, mida on võimalik teha äärmiselt keerulistes ja suhteliselt ebavõrdsetes oludes suure tahtmise ja eneseusuga.

Mõned aastat tagasi oli Ida-Virumaa kant, kus suur osa arstidest oli oma hariduse saanud Peipsi järvest ida pool ning polnud sisuliselt kunagi külastanud Eestimaiseid täienduskoolitusi. Endisaegsete ravimise ja ravi korraldamise põhimõtete kõrval olid väsinud ka hooned, kus meditsiiniabi osutati.

Parafraseerides ütlust, mille kohaselt patsient teinekord paraneb vaatamata ravile, võiks öelda, et ka Ida-Viru Keskhaigla on elus, vaatamata riiklikule tervishoiu investeerimispoliitikale. Selle kohaselt on viimasel ajal raha suundunud efektiivsuse taotluses suurtesse piiirkondlikesse haiglatesse või siis poliitiliste vigurite abil näiteks Pärnu haiglasse (mõned näited on veel). Tallinna (kesk)haiglad jõudsid vajaliku raha kokku saada kinnisvarabuumi harjal kinnistuid müües.

Aga Ida-Virus on riistad korralikud, personali haritakse ja jutt tundub igati mõistlik.

Nagu ülaolevalt pildilt näha, on kesk-ja piirkondlike haiglate võime ise oma arenguks vajalikke investeeriunguid rahastada ('ise rahastada' tähendab haigekassast ravimise eest raha teenides) pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kõige nutusem tundubki seis Jõhvis ja Kohtla-Järvel tegutseva Ida-Viru Keskhaiglaga.

Vahemärkusena - Praxise poolt 2006.a haiglajuhtide seas läbi viidud uuringu põhjal võib Eestis läbi viidud haiglareformi lugeda Ida-Euroopa üheks edukamaks (kui efektiivsuse mõõdupuu järgi seda hinnata), kuid põhiline puudujääk seisneb just tulemata jäänud investeeringutes (mis tõenäoliselt kõige lähemas tulevikus poliitikutele hirmsat peavalu hakkavad valmistama).

Ilma väga sügava analüüsita (mida siiski võiks millalgi teha) julgen küll arvata, et üks võimalus (paljudest) Kirde-Eesti elanikele oma riigi väärtust tõestada, oleks kaasaegsetes tingimustes avalike teenuste osutamise võimaldamine.

Miks mitte ei võiks tervishoiuteenus olla üks Eesti kõrge lisandväärtusega teenusemajanduse ekspordiartikkel turuga Venemaal. Potentsiaali selleks tundub küll.

Tagantjärgi siis veel siiralt palju õnne ja omalt poolt julgustav sõna kõigile, kes sealkandis arstiabi peaksid vajama - täitsa tõsine haigemaja (kus isegi professorid teinekord visiite käivad tegemas)

Alampalk 2009 - prognoos läbirääkimiste põhjal

Järgmise aasta alampalga läbirääkimine on alanud. Ametiühingud (EAKL) on alustuseks välja pakkunud 5250 krooni ja tööandjad ligi 4550 krooni (Tarmo Kriis on pakkunud ajakirjanduses 5% kasvu võrreldes praegusega).

Majanduse jahtumine on mõjutanud ka ametiühingute palganõudmise kõverat, mis sellel aastal teeb jõnksu alla poole (vt joonis). Kui viimastel aastatel nõudsid ametiühingud alampalga kasvu peaaegu kolmandiku võrra, siis sellel aastal üksnes viiendiku jagu. Tööandjate esimene pakkumine on sama tagasihoidlik nagu alati.



Esimeste pakkumiste tulemusena on sellel aastal alampalga nõudmise ja pakkumise nii suhteline kui absoluutne erinevus väiksem kui eelmisel aastal ja kokkuleppele jõudmine võiks ka selle võrra kergemini toimuda.

Kui võtta aluseks varasemate aastate muster, kui palju kumbki osapool oma esialgsest pakkumisest taganes, siis võiks olla järgmisel aastal alampalk 4800 krooni (või pigem natuke madalam), mis ulatuks ca 34%ni rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 2009. aastal.

Meeldetuletuseks, et kunagi 2001. aastal leppisid tööturu osapooled kokku, et miiniumpalk jõuab 2008. aastaks 41% keskmisest palgast, kuid sellest eesmärgist on ilmselt loobutud.

Haigekassa riigistamine

Pean tunnistama, et tõsiselt pani mind kukalt kratsima täna lehest loetud (EPL: "Valitsus tahab töötu- ja haigekassa reserve endale") rahandusministri seisukoht, et "kuna Eesti haigekassa, Eesti töötukassa ning sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus on täiel määral riigieelarvest rahastatavad, on ka põhjendatud riigieelarve vahendite paigutamisest teenitud tulu jätmine riigieelarvesse".

Olen kogu aeg aru saanud ja koolis tudengitelegi rääkinud, et Haigekassa põhiolemus (mis teda ka riigieelarvelisest tervishoiusüsteemist eristab) on päevapoliitikast sõltumatu ja põhiliste sotsiaalpartnerite (elanikud kasusaajatena, tööandjad maksjatena ja riik ümberjagajana) tasakaalustatud konsensuslike huvide eest seismine.

Asjaolu, et raha liigutatakse sinna läbi riigieelarve on tehniline nüanss. Maksumaksjad ja patsiendid on ühel hetkel usaldanud riiki efektiivse rahakogumise eesmärgil kaotada ära eraldiseisev rahakogumise mehanism (mis tundub majanduslikult mõistlik). Nüüd selle ärakasutamine riigi muude kulude katmise õigustamisel kõlab hädavalena.
Loomulikult suudan ma ette kujutada ka riigieelarvelist tervishoidu, kuid selline muudatus on väga põhimõtteline ja ilmselt vajaks paljude muude tasakaalustavate põhimõtete muutmist.

Kõige enam meenutab praegune olukord lapsevanemat, kes lepib lapsega kokku taskuraha väga õilsate selgitustega, et laps õpiks vastutustunnet ja muud tähtsat ... ning siis kui endal juuksuri või õlle jaoks raha ei jagu, selle lapselt ära võtab, öeldes et tal on selleks õigus. Ju siis on ...

Rohkem raha tervishoiule ...

Sahinad WHO koridoridest on minu kõrvu jõudnud, et ametlikult ja otse noomitakse Eestit liiga väikeste tervishoiukulutuste pärast. Sest et mingid rehkendused näitavad, kuidas Eesti rahvas oluliselt paremat elu elaks, kui tervise heaks suurem raha hulks investeerida. WHO ministrite konverentsi ajal olevat seda kogunisti "minister Maripuule" otse öeldud. Eks näis, mis sest saab.

Tegelikult usuna ka mina ise, et väga kaua "odavaim" tervishoiusüsteem ühes keskmisest jõukamas riigis ei kesta (Ausalt öelda, on arvamuse taga PRAXISe 2005.a kirjutatud aruanne selle kohta, kuidas olemasolev süsteem ei ole jätkusuutlik ning 2006.a koos WHO-ga koostatud analüüs tervise võimalikust mõjust riigi majandusele - mõlema töö taga seisab meie Andres Võrk).

Seega, kui valitsus midagi ette ei võta, siis teevad seda inimesed ise. Tervishoiu puhul tuleb tavaliselt varsti ka erakindlustus appi. Samas, täna lõppenud Health Policy Monitor'i iga-aastasel konverentsil jõudsime 20 kolleegiga 4-lt kontinendilt taas tõdemuseni, et erakindlustusel on ohtralt maailmavaatelisi õigustusi, kuid majanduslikus mõttes on hästi juhitud sotsiaalsüsteemid kõige efektiivsemad (seda isegi USA-s!).

Aga majandusteadlased tunnistavad täna sedagi, et kõik inimesed ei ole "ratsionaalsed kasu maksimeerijad", nii et ilmselt saab otsustavaks poliitiline valik. Peaasi, et otsustajad ja valijad ikka teaksid, et valikuvõimalus on olemas.

Missugune roll on mittetulunduslikel organisatsioonidel?

Statistikaameti andmed näitavad, et 2007. aastal oli mittetulunduslike ühenduste panus SKPsse 0,8% (1,7 miljardit krooni) . Samas oli ettevõtete panus 72,5%, valitsusasutuste panus 12,2%, eraisikute panus 10,5% ja finantsasutuste panus 4%. Neid andmeid vaadates tundub, et ühendustel on üsna väike roll, kuid eks võlu selles seisnebki, et palju nende tegevusest ei kajastu majandusnäitajates.

Mis saab siis, kui lisame siia juurde vabatahtliku töö tundides ja korrutame keskmise tunnipalgaga? 2006. aastal tehti ühendustes 1,9 miljonit tundi vabatahtlikku tööd. Eeldades, et samasugune näitaja kehtib ka 2007.a. kohta, siis keskmine tunnipalk koos maksudega IV kvartalis (102,4 krooni) lisab ühenduste panuseks 194,6 miljonit. Sellisel juhul on ühenduste panus SKPsse 0,9% ringis. Küll aga tuleb siin arvestada, et vabatahtlikku tööd tehakse enam nendes ühendustes, mille majandustegevus on väike ja mis ei ole Statistikaameti koostatud valimis piisavalt esindatud. Hinnanguliselt võib öelda, et tegelik ühenduste panus SKPsse on üle 1%.

Lisaks võiks vaadata kuivõrd on erinevate sektorite panus SKPsse suurenenud. Eelmisel aastal suurenes ühenduste panus 10,3% aga erasektori panus kõigest 5,8%. Keskmine SKP panuse kasv aastatel 2000-2007 on ühenduste puhul samuti kõrgem (12,2%) kui erasektori puhul (9,9%). Seega selgub, et ühenduste majandustegevus kasvab kiiremini kui erasektori tegevus ja osa Eesti majanduskasvust saab kirjutada aktiivsete ühenduste arvele.

Lisaks vabahtatlikule tööle on veel mõningaid näitajaid, mis majandustegevuses ei kajastu, kuid millel on siiski oma kindel panus SKPsse. Kui palju inimesi ei vaja enam sotsiaaltoetusi ja on nüüd palgatööl tänu sotsiaalteenustele, mida ühendused pakuvad? Need inimesed annavad konkreetse panuse palgatööst ja tarbimisest tulevate maksude kaudu, aitavad tarbimise kaudu kaasa majandusarengule ning sealjuures ei küsi riigilt enam sotsiaaltoetusi. Kui need inimesed kokku lugeda, siis saab kindlasti parema pildi ühenduste panusest.

Missugune roll on siis ühendustel Eesti arendamisel? Ilmselt üsna oluline roll, kuid täpsemalt ei saa praegu öelda, sest majandustegevus kirjeldab vaid osa nende panusest. Lähme seega paremate näitajate otsingule.

Hiiliv tervishoiureform

PRAXIS koos (tookord veel) Maailmapanga eksperdi Maris Jessega püüdis aasta tagasi (ja 1 kuu enne parlamendivalimisi) ennustada, millised võiksid olla parteide tervishoiupoliitilised sammud võimu juurde saades (vt EPL artikkel 20.02.2007). Reformierakonna platvormi lugedes esitasime retoorilise küsimuse, kas ehk pole tegemist varjatud kujul erakindlustusele turu loomise plaaniga?
Täna julgen veelgi kindlamalt ennustada, et 2008.a on pöördeline: Reformierakonna juhtimisel algab uus etapp Eesti tervishoiu ajaloos. Seda iseloomustab inimeste isiklike tervishoiukulutuste oluline kasv ning erakindlustuse oluliselt suurem roll. Tegelikult on vastavasuunaline trend püsinud kogu käesoleva sajandi jooksul (vt joonis; allikas: Sots. min. "Tervishoiu kogukulud Eestis 1999-2006"). 2008.a teeb eriliseks see, et seni suutis avalik sektor (Sotsmin ja haigekassa) kasvava nõudlusega kaasa joosta tohutu suure majanduskasvu arvel.

Kuna 2008.a tuleb väga keeruline ja maailmamajanduse viimase poolsajandi ähvardavaim seis ei luba olulist kergendust ka järgnevatel aastatel, on väga raske uskuda, et järsult suudetakse suurendada avaliku sektori kulutusi tervishoiule, et vastata ühelt poolt arstide-õdede palganõudmistele ning elanike suurenevatele ootustele. See peaks siis tulema teiste sektorite arvelt.
Samasse jadasse sobib suurepäraselt hiljutine uudis Tallinnas avatud vähiravi erakliiniku kohta ning Arstide Liidu avalduse tervishoiu riikliku rahastamise aeglase kasvu kohta viimase sotsiaalministriga kohtumise järgselt. Kusagilt jooksis läbi ka eratervisekindlustuse kohta optimistlik mõte, et oodatakse suurt kasvu.
Mida tähendab see lihtinimese jaoks? Tüüpiliselt kasvatab erakindlustus üldisi tervishoiukulusid (s.t. tõuseb TH-kulutuste osakaal SKPst), kuid seda peamiselt jõukamate inimeste paranenud teenuse kättesaadavuse ja mugavuse arvel. Meditsiinilises mõttes (rohkem tervemaid inimesi) või üldise kättesaadavuse probleeme (järjekorrad, üldine ravimite kättesaadavus) erakindlustus ei lahenda.
Lõpetuseks tahaks öelda, et toimuv ei pea ilmtingimata olema halb. Kogu maailmas on tervishoiu rahastamine jõudnud seisu, kui kõike meditsiini poolt pakutavat ei suudeta (ja poleks ilmselt ka mõistlik) kõikidele ühtemoodi pakkuda. Seega tuleb leida mehanismid, kuidas ühisest katlast tasutud arstiabi kombineerida isikliku vastutuse ja eelistustega. Muret valmistab ainult see, et tervishoiureform toimub Eestis varjatult ja ilma avaliku debatita. Siinkohal pole isegi vahet, kas seda tehakse teadlikult või siis teadmatusest, sest ettepanekut tervishoiu rahastamise tulevikuga aktiivsemaks tegelemiseks on otsustajatele korduvalt tehtud. kasvõi alates PRAXISe poolt 2005.a avaldatud uuringust tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse kohta.

Koondamishüvitiste reform - kas tööandja või töötaja võit?

Uue töölepinguseadusega kaasnevad koondamishüvitised tekitavad jätkuvalt emotsioone. Tänases Päevalehes toodud küsitluse tulemused, et inimesed tahaksid säilitada endile kõrgeid koondamishüvitisi, ei tekita muidugi mingeid üllatusi.

Küll tahaks aga tähelepanu juhtida artikli kommentaarides toodud kahele aspektile (ka mujal on neid mõtteid välja öeldud:
1) Ametiühingute üks juhte ütleb, et "Selles, kust see raha tuleb, ei ole meile vahet, näiteks kas tööandjad maksavad seda üheskoos töötukassast või konkreetne tööandja maksab otse... Ametiühingute seisukoht on, et töötukassast peaks see tulema tööandjate makstavast summast."
2) Tööandjad on avatud selles osas, kui suur peaks olema tööandjate töötukassasse makstav määr.

Seega jääb osapoolte arvamusest mulje, et üks võimalik kompromisslahendus võib olla selles, et koondamishüvitised jäävad alles (või vähenevad natuke ja tõuseb natuke töötuskindlustushüvitis), kuid selle võrra suurendatakse tööandjate poolt makstavat töötuskindlustusmakse määra suurust. Seejärel toimub koondamishüvitiste maksmine töötukassa poolt või jaotatuna tööandja ning töötukassa poolt. Analoogselt praegu kollektiivsete koondamiste puhul makstavate hüvitistega, millest poole katab töötukassa.
Seega lihtsalt laieneks kindlustuskate tööandja jaoks kõikidele koondamishüvitistele.

Paradoks on minu arust selles, et töötajad tervikuna võiksid tegelikult sellest skeemist kaotada võrreldes praegusega.

Võttes eelduseks, et tegelikult brutopalgalt makstavad maksud (sotsiaalmaks ja tööandja töötuskindlustusmakse) on ikkagi töötaja poolt kantud koormus. Lühiajaliselt on küll brutopalk lepinguga fikseeritud, kuid pikaajaliselt kohanduks brutopalk selliselt, et tööjõukulud kokku vastaksid inimese poolt loodud lisandväärtusele.

Kui tööandjapoolne töötuskindlustusmakse nüüd suureneb, nt praeguselt 0.3 protsendilt 1% protsendile palgafondilt, et katta majanduses tervikuna koondamishüvitise maksmise kulud, siis pikemas perspektiivis kohaneks töötajate brutopalk (või väheneks lühiajaliselt brutopalga kasvutempo). Arvestame, et meil on ametiühingud ikkagi piisavalt nõrgad palgaläbirääkimiste protsessis.

Kui töötuskindlustusmakse suurenemine on kohustuslik ja tööandja oskab seda kuludesse arvestada, siis ettevõtte enda poolt makstavate koondamishüvitiste puhul on aga minu nägemust mööda enam ettenägematu sündmusega ka tööandja jaoks ja seetõttu kui tõesti koondamine esineb, siis tööandja peab maksma need hüvitised kinni omaniku tuludest (kasumist).

Kokkuvõttes soovitaksin omalt poolt ametiühingutel natuke rohkem analüüsida, mida toob kaasa töötuskindlustusmakse tööandjate poolse osa suurenemine. Ja kas see ikka suurendab töötajate heaolu või pigem vähendab seda.

P.S. Kui mõni kriitilise meelega töö-ökonomist juhtub seda lugema, võiks pakkuda mõne viite, kas ülaltoodud mõttekäigu vettpidavust saaks formaalselt kontrollida või lihtsasti ümber lükata mõne otsimis-sobitamismudeli abil, nt kus on sees määramatus lõpptoodangu nõudluse ja seega tööjõu vajaduse järgi ja tööandjad üksnes osaliselt arvestavad seda määramatust, kuid kohustuslik riiklik kindlustus võtab selle määramatuse arvesse kindlustusmakse suuruses.