Tibusammudega tööjõumakse kärpimas

Eesti kõrgeid tööjõumakse, eelkõige sotsiaalmaksu, on soovitanud alandada nii Eesti kui rahvusvahelised eksperdid.
Väike samm sotsiaalmaksu alanemise suunas on praegu arutluses Riigikogus eelnõuga 760 SE, mis kaotab sotsiaalmaksu alammäära alla alampalka saavate endiste töötute jaoks. Lisaks alandatakse sotsiaalmaksu kohustust mitme tööandja juures osa-ajaga töötava inimese jaoks, kelle palk jääb alla miinimumpalga.

Püüdsin mõjude suuruse kohta ühe joonise teha.



Näiteks kahe tööandja juures kokku 3500 kroonise brutopalgaga töötava inimese puhul alaneb sotsiaalmaksu kohustus kuus 330 krooni võrra ja maksukiil (kogu tööjõumaksude osakaal tööjõukulus) ca 4 protsendipunkti võrra. Kui tööle saab eelnevalt 6 kuud töötu inimene, siis tema sotsiaalmaksukoormus oleks võrreldes praegusega ligi 610 krooni madalam, sõltumata sellest kas töötab ühe või mitme tööandja juures, ja maksukiil oleks ligi 8 protsendipunkti võrra madalam. Seega on seaduseelnõu igati tervitatav samm madalapalgaliste tööturuvõimaluste soodustamise jaoks.

Väga huvitav on lugeda ka mõjude analüüsi seaduseelnõu seletuskirjas.
Mitme tööandjaga inimeste puhul täiendavate töökohtade teket seletuskiri ei loodagi, nähakse ette üksnes sotsiaalmaksu laekumise vähenemist. Seega tundub kogu mõte olevat pigem mingi horisontaalse õigluse küsimus, et kaotada praegune ebavõrdsus ühe ja kahe tööandjaga inimeste vahel.
Samas endiste töötute puhul sotsiaalmaksu miinimumkohustusest loobumisega loodetakse saada lausa 3000 täiendavat töökohta. Minu eriti jäme arvutus näitab, et eeldatakse ülielastset tööjõunõudlust madalapalgaliste järele, elastsusega ca 1.4. (Tööjõukulud alanevad ca 11% ja madalapalgaliste osa-ajaga töökohtade arv kasvab 16%: lisandub juurde ca 3000 töökohta esialgsele 18 tuhandele).

Nii kõrge tööjõunõudluse elastsuse eelduse korral julgeks küll soovitada, et sotsiaalmaksu miinumkohustuste üldine tühistamine koos osa-ajaga tööjõu pakkumise suurendamisega oleks riigieelarve seisukohalt kulu-tulus ettevõtmine. Eriti praegu kui algamas on suvehooaja tööd, mis sageli just osa-ajaga.
Tööjõupakkumist saaks omakorda potentsiaalselt suurendada luues näiteks võimaluse saada koos töötushüvitist ja osalist töötasu (nt teha analoogiline süsteem vanemahüvitisega).
Tean isiklikult inimesi, kes loobuvad osa-ajaga töö vastuvõtmisest, sest nad kaotaksid kogu oma töötushüvitise. Arvestades ca 100-tuhandelist töötute hulka, kellest ligi pooled saavad veel töötushüvitisi, võiks sellel muudatustel mõju osa-ajaga tööjõu pakkumisele ja seega töökohtadele olla päris suur. Jään ootama järgmist Riigikogupoolset sammu - seekord võiks see siis olla kohe oravahüppe pikkune.

Kas peretoetuste reform tuleb veel enne valimisi?

Tänane Postimees kirjutas, et rahandusministeerium oli valitsuskabinetile välja pakkunud eelarvekulude kärpimise kohana muuhulgas riiklikud peretoetused, nähes ette nende muutumise vajadusepõhiseks.

Peretoetuste vajadusepõhisemaks muutmine ja selle võimalik sidumine toimetulekutoetuse skeemiga oli ka üks valikuvõimalusi, mida Praxise perepoliitika analüüsis kunagi välja tõime ja mida elavalt diskuteeriti aasta tagasi Praxise mõttehommmikul. Selle teema taas päevakorda tõusmist ajal, kui parteid hakkavad valimisprogrammide paika saama, tahaks igati tervitada.

Rahandusministeeriumi planeeritud kokkuhoid 1190 miljonit krooni tähendab toetuste maksmise põhimõttelist muutmist.

Kui 2010. aasta Sotsiaalkindlustusameti eelarves on planeeritud peretoetusteks kokku 1600 miljonit krooni, siis uus süsteem tähendab, et alles jääb üksnes 25% peretoetuste summast ehk ligi 400 miljonit krooni. (Täpne number sõltub sellest, mida tehakse emade eest makstava sotsiaalmaksuga.)

Et vanemahüvitise kulud - 2,4 miljardit krooni 2010. aastal - on sel juhul ligi kuus korda suuremad kui peretoetused, tähendab, et Eesti perepoliitika rahalised toetused muutuksid veelgi enam fokuseeritud sünnile.

Ei tahaks küll uskuda, et 2011. aasta eelarveprotsessi raames see reformiplaan läbi läheb. Kuid kui see õnnestub ning peretoetuste kokkuhoitud summade eest taastatakse programm "Igale lapsele lasteaiakoht" ja samaaegselt pisut vanemahüvitise skeemi lihvitakse, siis näib mulle, et plaani tasuks täitsa arutada. Peretoetused saaksid sisulisema eesmärgi, teenuste ja toetuste tasakaal paraneks ning vanemahüvitist saaks teha paindlikumaks ja vahest pisut õiglasemaks.

Maksukirjandusest elevil

Sellel aastal on ilmumas vägev maksuraamat Suurbritanniast. Nimelt, käimas on superprojekt, mille vedajaks šoti majandusteadlane ning 1996. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Sir James Mirrlees, kes sai väärt auhinna majanduslike stiimulite uurimise eest. Projekti väljundiks saab olema kogumik, mille nimeks on „Mirrlees Review: Reforming The Tax System in The 21st Century“ ning see koosneb kahest raamatust: „Dimensions of Tax Design“ ja „Tax by Design“.

Oluline ja põnev, vähemalt minu arvates, on see ettevõtmine kahel põhjusel:

Esiteks, projekti mastaap on muljetavaldav, osalevad rohkem kui 50 maksudele spetsialiseerunud tippteadlast, kes on nimetatud esimese raamatu jaoks produtseerinud juba ligi 2000 lk materjali, mis on lõppraporti mustandiks (vaata mustandit siit). Jagatud on see 13ks peatükiks, ning ükski makse puudutav aspekt pole välja jäänud. Teine raamat saab olema pühendatud järeldustele.

Ning teiseks, kuigi fookus on Suurbritannia maksusüsteemil, saab seda raportit kasutada ka Eesti maksusüsteemi kontekstis. Usun, et teadlaste hinnangud ei diskrimineeri ja sobivad kasutamiseks ka riigipiiride üleselt. Tean, et ka teiste Euroopa riikide maksueksperdid seda põnevusega ootavad. Majandusteoreetilisest lähenemisest selle kõige kõrgemal võimalikul tasemel, mida see raport endast ka kujutab, on kindlasti võimalik ideid maksupoliitika kujundamisel kasutada. Loen mustandit ning ootan huviga lõppvarianti.

Riigikohtu stardipauk sisulisele haldusreformile

Riigikohtust tuli neil päevil otsus, mis sisuliselt andis kohalike omavalitsuste rahastamise senisele korrale hävitava hinnangu. Ühest küljest ei tunnistanud Riigikohus ühtegi selle valdkonna sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. Teisalt põhjendati aga oma otsust sellega, et sätetevaheline segadus on nii suur, et neid ei saagi sisuliselt hinnata.

Sõnaselgelt nõutakse, et Riigikogu peab olukorda selgemalt reguleerima. Konkreetsem etteheide on see, et praegune riigi ning omavalitsuste ülesannete jaotus on ebaselge.

Sisuliselt toetab Riigikohtu selline otsus Praxise 2009. aastal koostatud kohalike omavalitsuste korraldatavate teenuste analüüsi tulemusi. Üks meie soovitusi oli selgelt eristada omavalitsuse ja riigi ülesanded ning kirjeldada teenuste minimaalsed sisunõuded, et elanikele oleks tagatud võrdne kohtlemine sõltumata elukohast. Nüüd on sedasama väljendanud ka kõnealune Riigikohtu otsus.

Need lootused aga, mis mõnedel omavalitsustel olla võisid — saada vähendatud eelarveosa tagasi - ei täitunud. Riigikohus leidis, et omavalitsused ei saa vähendatud tulumaksuosa riigilt tagasi nõuda, sest pole võimalik tuvastada, kas selle otsuse tõttu jäävad kohustuslikud ülesanded täitmata või mitte.

Loe pikemalt Annika Uudelepa arvamuslugu siit

Obama ja USA demokraadid surusid läbi tervishoiureformi

Eile õhtul mõni hetk enne keskööd hääletas USA esindajatekoda (217 häälega 212 vastu) tervishoiureformi poolt, mis laiendab tervisekindlustuse katet 32 miljonile inimesele ja maksab 980 miljardit dollarit.

Kõva sõna!

BBC kommentaar

CNN kommentaar

Mina olen oma kommentaari ka võlgu.

Infotehnoloogia trügib jõuliselt tervishoiumaailma

Atlantas (Georgia, USA) toimub järjekorras kümnes HIMSS konverents, millel 26 000 (kakskümmend kuus tuhat) osalejat räägivad, kuulavad, näitavad ja suhtlevad infotehnoloogia võimaluste ja võime üle muuta tervishoidu "paremaks". HIMSSi juhataja dr Barry Chaiken'i avasõnadest jäi kõrva üleskutse muuta tervishoid samuti "andmetel ja analüüsil" põhinevaks infoajastu tööstuseks sarnaselt teiste tööstusharudega (veider, et üks teadmismahukamaid elualasid seda ikka veel pole).

Esimese keynote-ettekande pidanud Sprint'i juht Dan Hesse kuulutas traadita võrgu kaudu totaalselt mobiilse tervishoiu saabumist juba lähiaastail (näiteks tõi juba eksisteeriva mobiilipõhise teenuse, kus oma telefoni köhides analüüsitakse köha iseloomu, mille põhjal saab üht-teist hingamisteede haiguse kohta järeldada). Samas, kui USA kulutab 17% SKPst (Eestis on näitaja 5-6%) tervishoiule ja on arenenud riikidest viletsamate elanike tervisenäitajatega, siis tekib küsimus, mis on need teenused, mis mõistlike kuludega süsteemi parandada suudavad.

Muidugi on üritus USA-keskne, aga siin on ka hädad nii suured, et tõenäoliselt sunnib see oluliselt midagi muutma, mis on parim kasvulava huvitavatele mõtetele. Igatahes on näitus suurem kui kunagi varem (üle 1000 osaleja), mis muuhulgas viitab paljude lootusele saada osa riigipoolsest 20-miljardi-dollarilisest toetuspaketist IT kasutuse kiirendamiseks tervishoius.

Ettevõtlusest elutee perspektiivis

Tervishouiu teemade vahele natuke vähem ärevatest teemadest ka. Eelmine neljapäev toimus meil TTÜ majandusteaduskonnaga koostöös seminar ettevõtlusest kui tööelu jätkamise võimalusest töötutele. Oma uurimistulemusi tutvustasid Turu ülikooli juures tegutseva uurimisinstituudi teadlased.

Pekka Stenholm tutvustas alustavatele ettevõtjatele (sh töötutele) pakutava toetuse mõjude hindamise tulemusi ja Ulla Hytti rääkis ettevõtlusest, tööst ja heaolust elutee perspektiivis. Viimane ettekanne oli minu jaoks suhteliselt elevust tekitav ja valgustuslik ning seda nii tulemuste kui meetodite mõttes.

Ulla lähenes ettevõtluse teemale tavapärasest veidi erineva nurga alt, tööelu perspektiivist, eeldades, et otsus hakata ettevõtjaks on üks karjääriotsus, mille sarnaseid tehakse elus mitmeid, mitte mingisugune ühekordne või terveks eluks tehtav otsus.

Kõigepealt rääkis ta kolmel erialal tegutsevatest iseendale tööandjatest – vabakutselised ajakirjanikud, kunstnikud ja tõlgid. Kusjuures ise need inimesed ei pidanud ennast enamikel juhtudel sõna otseses mõttes ettevõtjaiks. Siit tekibki küsimus, kes ikkagi üldse on ettevõtja? Kas juriidiline vorm teeb inimesest ettevõtja, kuigi tal muud ettevõtjat iseloomustavad jooned puuduvad? See pani mõtlema, kuidas on Eestis ettevõtja rolliga kohanenud sellised ettevõtjad nagu taksojuhid ja postiljonid, kelle probleemidest ka meedia vahendusel juttu on olnud.

Teine osa ettekandest tugines narratiivanalüüsil ehk Ulla oli ettevõtjatega läbi viinud nö eluloo intervjuud. Mõne tulemusi tutvustas ta ka meile. Tulenevalt meie huvist ja seminari teemast rääkis ta lähemalt just nendest, kes olid erinevatel põhjustel ettevõtlusesse nö tõugatud. Kõik kolm juhtumit olid mõnevõrra erinevad selles osas, mis ajendas ettevõtjaks hakkama: raskused püsiva töölepinguga töö leidmisel, raskused motiveeriva töö leidmisel ning töö kaotamine koondamise tagajärjel.

Analüüsi tulemused lükkasid ümber mitmed sissejuurdunud veendumused. Näiteks arvatakse sageli et inimene, kes hakkas ettevõtjaks olude sunnil, ei ole hiljem oma valikuga rahul, teenib palgatööga võrreldes vähem jne. Pigem näitas Ulla analüüs, et hilisem rahulolu ja edu sõltub mitmetest teistest otsuse tegemise hetkel olulistest taustateguritest ja kontekstist. Just nende erinevate külgede avamiseks pakkus narratiivanalüüs häid võimalusi. Näiteks oli mitme loo taustal Soome 1990.ndate majanduslangus, mil paljudel hea hariduse ja kogemuste pagasiga inimestel ei olnud kerge püsivat tööd leida. Nii ei osutunud nende lugude puhul palgatöö selleks kindlustunnet pakkuvaks variandiks (lühikesed tööotsad), vaid pigem just iseendale tööandmine ja vastutuse võtmine, millega lõpuks kaasnes ka iseenda tööalaselt „leidmine“.

Mõtteainet sellelt seminarilt igatahes sai. Näiteks kui oluline valik iseendale tööandmine ikkagi praeguse majanduslanguse tingimustes Eestis on ning kas ja mismoodi seda soodustama peaks. Sellega me tegelikult oma projekti raames natuke ka tegeleme. Eks siis paistab.

Praxise ja TTÜ seminari ettekanded on leitavad siit.

Kes teeb Eestis tervishoiupoliitikat?

Eelmisele postitusele jätkuna tuleb märkida, et Riigikontrolli teine jõuline järeldus viimases auditis väitis, et sotsiaalminister on kahjustanud riigi ja kõikide teiste osapoolte huve oma otsustamatuse tõttu.

Siin tahaks nii hetkel kabinetis istuva kui ka viimase 6 aasta jooksul seda kohta täitnud ministrite kaitseks öelda, et tervishoiupoliitika ei ole ühe ministri teha. Seda, et otsustamatus on tervishoiusüsteemile kahju teinud, võib uskuda. Otsustamatuse juured on siiski sügavamal.

Riigikontrolli kriitika näiteks erialade ja haiglate arengukavade omavahelise kokkusobimatuse tõttu võiks justkui viidata, et võetagu aluseks rootslaste Hospital Masterplan 2015. Arvan, et sellest ei piisa. Huvid, millega arvestada, koosnevad väga paljude huvirühmade kohati vastandlikest ootustest. Tänane null-summa mängu põhimõttel tervishoiu korraldus soodustab kõikidel huvirühmadel oma läbirääkimiste positsiooni tugevdamist, kuid ei soodusta koostööd (õnneks või õnnetuseks pole Eesti siin maailmas erand). Jõuga ei suuda tervishoiusüsteemi osapooli koostööle sundida ükski minister ega president (vrd viimase 3 USA presidendi Heraklese pingutusi kõigile silmaga nähtavalt katkise tervishoiusüsteemi reformimisel).

Ka Eesti olemasolev rahvastiku tervise arengukava paraku ei paku strateegilist visiooni, millised on prioriteedid, vaid on üks võimalik menüü tegevustest. Tervishoiupoliitikat ei ole võimalik ette kujutada poliitikata ja poliitiliste prioriteetideta. Neid aga ei kujunda üks minister ega üks ametkond.

Kordan eelmises postituses väljendatud retoorilist vihjet – toetust puidust toodetavale energiale või renoveeritavate põlevkiviplokkide arvu arutas valitsus ja takkaotsa parlament mitu nädalat. Üks haigla, mis ehitatakse vähemalt 30 aastaks, maksab vähemalt 2 nijlardit. Üleriigilise e-tervise rakendamise elluviimine maksab samuti vähemalt 1 haiglahoone jagu raha. Valikute strateegiline tähendus Eesti inimeste elukvaliteedile on võrreldav energiajulgeolekuga.

Loodan siiralt, et järgmistel parlamendivalimistel on kõikidel parteidel olemas selge strateegiline arenguvisioon Eesti tervishoiu tuleviku suhtes, mille eest ollakse valmis võitlema koalitsiooniläbirääkimistel ning millel on olemas esmane rakendamise ja investeeringute kava.

Ja kui siis minister ei saa plaani elluviimisega hakkama, vat siis tasub mõelda, et ehk on mõni teine parem.

Mitu haiglat Eesti vajab?

Riigikontroll tegi eile avalikuks auditi, milles väidab, et 19 on igal juhul liiga palju. 10 aastat tagasi Rootsist palgatud eksperdid ütlesid, et paras oleks 13.

Ise usun, et haiglate arvu UNIVERSAALSET optimumi polegi olemas. Samamoodi pole kõigi eest võimalik vastata, mitu autot peres on optimaalne. Vastus eeldab sügavalt maailmavaatelisi eeldusi. Riigikontrolli peamine eeldus on sarnane viimastel aastatel Eesti Haigekassa ja ka Sotsiaalministeeriumi poolt väljendatud mõttega, et suurim probleem tervishoius on ressursside piiratus. Samal ajal näiteks infoühiskonna arengukava ei loetle proovikivina kulude suurenemist vaid näiteks ligipääsu tagamist kõikidele läbi parema infrastruktuuri, aga samuti IKT sektori madalat lisandväärtuse loomise võimekust. Märkusena – IKT sektori osakaal SKPst on pea 2 korda suurem tervishoiust ning kasvab samuti väga kiiresti. Ka IKT investeerimisvõime ja personali hulk on piiratud. Miks me siis tervishoius ikka ja jälle mängime null-summa mängu?

Kokkuvõttes tuleb nõustuda, et lähtudes kehtivast tervishoiupoliitikast ja –korraldusest, ei ole haiglavõrk optimaalselt korraldatud. Aga kas kõik kehtivad eeldused on ise otstarbekad, pole samuti kindel. Näiteks eeldus, et KÕIK piirkondlikus haiglas toimuv on patsiendile parem kui maakondlikus haiglas. Tervishoid elab kogu maailmas väga kiirete ja nn purustavate (disruptive) muutuste ajastul. „Vähem sedasama“ printsiip ei ole kindlasti tark eeldus, millest lähtudes investeeringuid kavandada. Pigem tuleks küsida, mida paremat saame, kui meil on 19 haiglat 5 või 13 asemel? Kaasaegne haigla maksab vähemalt 2 miljardit krooni ja investeerimisotsus tehakse vähemalt 30 aastaks. Samas suurusjärgus energeetikaotsuseid arutati parlamendis mitmeid nädalaid ...

Arutelu aitaks edasi uuele rajale ehk see, kui analüüsida tervishoiukulusid mitte administratiivsete üksuste lõikes (esmatasand vs kohalik eriarstiabi vs piirkondlik eriarstiabi jne) vaid meditsiiniliste seisundite lõikes (südamehaigused vs vähiravi jne). Ühe haigusrühma sees muutub võrreldavaks ka ennetuskulude ja tippkirurgiliste tegevuste vahel optimaalse tasakaalu leidmine – seda ei ole võimalik teha „üldiselt“ ennetust ja „üldiselt“ haiglaravi võrreldes.

Mõne haiguse puhul on otstarbekas kohalikul tasandil ravi korraldamine (näiteks kroonilised ja vähem tehnoloogilised), mõnel puhul on vajalik tihedalt lõimida regulaarne kõrgtehnoloogiline abi tippkeskustes vahepealse taastusravi või siis jälgimisega. Ka meditsiinilise kompetentsi toomisel patsiendile lähemale tasuks IKT arenguga seoses mõelda hoopis loomingulisemalt.

Usun, et see oleks ka oluliselt patsiendikesksem. Ega’s patsient soovi „haiglaravi“ ja „perearstiabi“ ja „tablettravi“, vaid ikka oma haigusele leevendust.

Obama said demokraatide häältega senatis toetuse tervishoiureformile

Nüüd olen üsna veendunud, et Obama saab ühe tõeliselt suure kodumaise katsumusega põhimõtteliselt hakkama ja USAs väheneb tervisekindlustuseta elanike arv arenenud riigi jaoks "viisakale" tasemele (5% kindlustamata inimesi on ka Eestis näiteks). See oleks esimene asi, mille jaanuaris päris seaduseks saades võiks kanda lahtrisse "tehtud".

Tõsi, osad kommentaatorid on seisukohal, et iga järgmine samm teel esindajatekoda, senat ja lõpuks ühendatud seadus, saab lahjem, kuna Obamal on vaja "midagigi" kokku leppida, et saaks hakata muude asjadega tegelema. Eks saab näha - senatis ei suudetud üheltki vabariiklaselt toetushäält kätte saada. Ja ikkagi, ka senatis kokku lepitud kujul on USA kontekstis tegemist paradigmaatilise muutusega riigi rollist tervishoiu korraldamisel.

Jürile, kes eelmise sissekande kohta arvas, et toetan valimatult kõike, mida Obama teeb, kinnitan et huvitab mindki sisu, kuid isegi puhtast sportlikust huvist on põnev jälgida, kas ja kui kaugele tal õnnesetub lükata tervishoiureform. USAs on selle vajalikkuses veendunud sisuliselt kõik (sh vastu hääletanud vabariiklased), kuid ükski presidentidest mitmekümne aasta jooksul pole suutnud leida jõudu, et asi ära teha.

Oma sisulise seisukoha püüan järgmisel korral avaldada.

Seniks aga soovitan lugeda kajastust ja tausta meie oma rahvusringhäälingus, BBCs ja NYTimes'is. Vabariiklaste mõtete järgimiseks sobib ehk Fox'i käsitlus (tunnistan ausalt, et ise seda allikat väga ei jälgi).