Obama said demokraatide häältega senatis toetuse tervishoiureformile

Nüüd olen üsna veendunud, et Obama saab ühe tõeliselt suure kodumaise katsumusega põhimõtteliselt hakkama ja USAs väheneb tervisekindlustuseta elanike arv arenenud riigi jaoks "viisakale" tasemele (5% kindlustamata inimesi on ka Eestis näiteks). See oleks esimene asi, mille jaanuaris päris seaduseks saades võiks kanda lahtrisse "tehtud".

Tõsi, osad kommentaatorid on seisukohal, et iga järgmine samm teel esindajatekoda, senat ja lõpuks ühendatud seadus, saab lahjem, kuna Obamal on vaja "midagigi" kokku leppida, et saaks hakata muude asjadega tegelema. Eks saab näha - senatis ei suudetud üheltki vabariiklaselt toetushäält kätte saada. Ja ikkagi, ka senatis kokku lepitud kujul on USA kontekstis tegemist paradigmaatilise muutusega riigi rollist tervishoiu korraldamisel.

Jürile, kes eelmise sissekande kohta arvas, et toetan valimatult kõike, mida Obama teeb, kinnitan et huvitab mindki sisu, kuid isegi puhtast sportlikust huvist on põnev jälgida, kas ja kui kaugele tal õnnesetub lükata tervishoiureform. USAs on selle vajalikkuses veendunud sisuliselt kõik (sh vastu hääletanud vabariiklased), kuid ükski presidentidest mitmekümne aasta jooksul pole suutnud leida jõudu, et asi ära teha.

Oma sisulise seisukoha püüan järgmisel korral avaldada.

Seniks aga soovitan lugeda kajastust ja tausta meie oma rahvusringhäälingus, BBCs ja NYTimes'is. Vabariiklaste mõtete järgimiseks sobib ehk Fox'i käsitlus (tunnistan ausalt, et ise seda allikat väga ei jälgi).

Obama järgmine samm tervishoiureformi teel

Obama vist teebki tervishoiureformi ära. BBC teatel jõudsid Senati demokraadid kokkuleppele - valitsus otse ei hakka uut tervisekindlustust pakkuma, aga laiendatakse olemasolevat valitsusametnike mittetulunduslikku kindlustusprogrammi (või midagi seesugust, sest konkreetset plaani tutvustatakse peale arvutusi)

Lugude jutustamisest mõjude hindamise kontekstis

Jätkan konverentsimuljete lainel. Käisin ka Poolas konverentsil, teemaks oli aga hoopis EL ühtekuuluvuspoliitika hindamine. Ja konverentsi üks töögrupp kujunes nii värvikaks, et ei saa jätta seda kajastamata.

Teemaks oli juhtumanalüüside kasutamine. Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi mõjude hindamise üksuse juht Veronica Gaffey rääkis, et nad rahastamisperioodi 2000-2006 mõjude hindamisel kasutavadki puhtalt juhtumanalüüse. Väga julge otsus. Aga nad tahavad mõista, mis siis ikkagi reaalselt toimub, mitte ainult numbreid vaadata. Nii tema, kui konsultandid, kellelt nad teenuse sisse on ostnud, jagasid siis oma kogemusi. Muidugi räägiti sellest, et aega läheb ikka rohkem, kui osati ette näha, et valimi koostamine oli paras pähkel, et üldistada on raske, jne.

Aga minu kui wannabe kirjandushuvilise jaoks läks asi põnevaks siis, kui hakati rääkima, kui oluline on ikkagi, et lugu kannaks. (Muide, seesama Veronica Gaffey omab muuhulgas ka kraadi inglise kirjanduse alal, seega nõrk lugu tabatakse kohe). Kõigepealt tuleb mõista, et juhtumanalüüside meetodi tohutuks eeliseks on just see, et meetod võimaldab lugusid jutustada. Sest miks need hindajate arvates sageli kurjad ja pahad ja rumalad poliitikakujundajad kunagi hindamiste tulemusi arvesse ei võta? Aga sellepärast, et keegi ei viitsi või ei suuda neid pakse ja igavaid hindamisaruandeid läbi lugeda. Konkreetsed lood teevad aga asja põnevamaks ja sageli veenvamaks. Aga kuidas siis lugu paika saada? Siinkohal tõusis üles üks mõnus prantsuse professor ja tegi meile selgeks, et ühel lool on klassikaliselt kolm osa: tegevuskoht, tegelased ja sündmustik. Viimane kulmineerub tavaliselt kas mõrva või õnneliku abieluga. Ehk kas programm tuleb sulgeda või rahastajate ja programmi ühiselu võib rahulikult jätkuda. Ei midagi keerulisemat!

Keda huvitavad aga konverentsi teised, igavamad (ja samas ehk tõsiseltvõetavamad) ettekanded, siis kogu info (ettekanded ja varsti nende aluseks olnud artiklid) on üleval siin.

Toimus Euroopa rahvatervise konverents

25 - 28.ndal novembril toimus Poolas, Lodzis, Euroopa rahvatervise konverents. Rahvatervise konverentsid toimuvad alates 1992.a igal aastal novembris erinevates Euroopa riikides. Konverentsi korraldas EUPHA (European Public Health Assocation) ja seekordseks teemaks oli „Human ecology and Public Health“. Konverentsil oli kümme paralleelset sessiooni: inimökoloogia ja rahvatervis; Euroopa poliitika ja uuringud; tervishoiuteenused; tervisedendus ja vigastuste ennetamine; vaimne tervis ja kroonilised haigused; töötervishoid; laste ja täiskasvanute tervis ning muulaste tervis; töötajaskonna tervis ja suutlikkuse tõstmine; seire, monitooring ja tulemuslikkus; rahvusvaheline tervis.
Konverentsilt jäi kõige enam kõrva see, et sel aastal ennustatakse gripiepideemia tõttu nö musti jõule. 2009.a. jooksul kokku on maailmas H1N1 ehk seagrippi haigestunud 622 482 inimest ning viiruse tagajärjel surnud ligi 8 000 inimest. Euroopas on senini haigestunud rohkem kui 154 000 inimest ja alates aprillist on registreeritud üle 900 surmajuhu ning rohkem kui veerand on neist olnud novembris. Ehk siis haigestumine on viimase kolme nelja nädala jooksul märgatavalt suurenenud ja epidemioloogid arvavad et nakatunute arv võib järgmiste nädalate jooksul veel märgatavalt tõusta. Samas positiivseks sõnumiks oli, et mõningates riikides on nakatumine stabiliseerunud ja vaktsineerimine on andnud häid tulemusi.
Samuti oli üheks teemaks see, et siiani on uuritud erinevate keskkonnategurite mõju tervisele võrreldes muude tervishoiuteemadega suhteliselt vähe aga seda ei tohiks üldse alahinnata. Viimasel ajal on see aga muutunud ja populaarseks on muutunud muuhulgas ka töökeskkonna uurimine. Seoses sellega on hakatud uurima erinevate töökeskkonna tegurite (mürast kuni arvuti kasutamiseni) mõju tervisele. Samuti on jätkuvalt kasvanud erinevate uuringute arv seoses toitumise, liikumise ja muude tervist mõjutavate keskkonnateguritega.
Konverentsi kohta saab rohkem infot SIIT.
Järgmisel aastal toimub sama konverents Amsderdamis ja siis on teemaks "Integrated public health".

Maksukoormusest, maksukohuslastest ning edetabelitest

Hiljuti PricewaterhouseCoopers’i poolt avaldatud uuringu „Paying Taxes 2010“ järgi on Eesti maksude maksmise lihtsuselt maailmas 38. ja Euroopa Liidus 6. kohal Iirimaa, Taani, Luksemburgi, Suurbritannia ja Hollandi järel. Maksude deklareerimisele ja maksmisele kulub Eesti ettevõtetel aastas keskmiselt 81 tundi, millega Eesti asub maailmas 16. kohal. Nende näitajate üle võime üsna uhked olla.

Ettevõtete maksukoormus seevastu on keskmiselt 49,1% aastakasumist, millega oleme 181 riigi seas 131. kohal, seda peamiselt ettevõtetelt kogutavate tööjõumaksude tõttu (37,5%).

Vastuseks sellele maksu-uuringule on mitmed asjatundjad (Jürgen Ligi, Aivar Sõerd, Erik Terk) meedias sõna võtnud, pakkudes välja, et Eesti maksukoormust tuleks vähendada – näiteks on pakutud sotsiaalmaksulage, ettevõtte tulumaksumäära vähendamist 10 %’le (kasutades klassikalist süsteemi, kus maksustatakse kogu kasum), kõikidele tööjõumaksudele lae kehtestamist ja muud. Villu Zirnask pakkus välja isikustatud maksusüsteemi, mis seisneks peamiselt selles, et igalt inimeselt kogutakse maksu vastavalt sellele, milliseid kulusid ta ühiskonnale tekitab ning milliseid avalikke teenuseid kasutab.

Erinevate ideede genereerimine pole kunagi olnud taunitav tegevus, kuid tasub vaadata lähemalt, miks Eesti koht ettevõtete maksukoormuse edetabelis nii madal on. PricewaterhouseCoopers on selle maksukoormuse arvestamisel arvesse võtnud tööjõumakse, mis on ettevõtte enda kanda (Eestis peamiselt sotsiaalmaks), ettevõtete tulumaksu ning muid makse (maamaks, erisoodustusmaksud jms). Üksikisiku tulumaksu nimetatud uuringus arvesse võetud pole, ning see tundubki kogu asja iva olevat. Tööjõumaksud on löödud laiali selle järgi, kes on maksukohuslane.

Seega, kui me tahaksime PriceWaterhouscoopers’i edetabelis kõrgemale kohale saada, peaksime näiteks sotsiaalmaksu ära kaotama, brutopalgad 33% kõrgemaks arvutama ning üksikisiku tulumaksu vastavalt tõstma, andes sellele tõstetud osale ka sotsiaalmaksuga analoogse sihtotstarbe. Sellise vangerduse tagajärjel jääksid Eesti ettevõtete kasumiaruanded praktiliselt samasuguseks (palgakulu ei tohiks oluliselt muutuda), kuid riikide edetabelis oleksime palju kõrgemal, nagu meil tavaliselt kombeks – praegusel juhul maanduksime umbes 6. kohale, meie ette jääksid Ida-Timor, Vanuatu, Maldiivid, Namiibia ja Katar, ning meist napilt tahapoole Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia ning Bahrein.

PERH loobub kokkuhoiu nimel kahest juhatuse liikmest | ERR Uudised

PERH loobub kokkuhoiu nimel kahest juhatuse liikmest | ERR Uudised
Suurhaigla näitab paindlikkust ...

Kas aktsiisid mõjutavad tarbimiskäitumist?

Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas ütles hiljuti Terevisioonis: “järgmiseks aastaks kavandatud elektri- ja kütuseaktsiisi tõus ei ole nii suur, et mõjutaks inimeste tarbimisotsuseid”. Teisalt leiame temalt tsitaadi: "aktsiisitõusu, millel mittemingisugust mõju ei oleks tarbimisele ega hindadele, sellist asja ei olegi olemas”.

Seega näib rahanduskomisjoni esimees olevat pisut segaduses, kas maksud ikka mõjutavad inimeste tarbimisotsuseid või mitte. Seaduseelnõu seletuskirjadest (algne, lisandunud) me kahjuks ei leia hinnaguid sellele, kas ja kuidas maksude tõus ja sellest tulenev hindade tõus inimeste tarbimisotsuseid võiks mõjutada. Ilmselt on need arvutustesse ära peidetud.

Siinkohal tuleks abiks ja pakuks mõningaid numbreid rahvusvahelisest kogemusest. Kuigi nii kütuse kui ka elektri tarbimine on hinnakõikumiste suhtes üsna jäik, pole tegemist tarbimisega, mida hinnakõikumised üldse ei mõjutaks. Mõned uuringud on leidnud, et kütuse hinnaelastsus on lühiajaliselt -0,26 ja pikaajaliselt -0,5, mis 3%lise hinnatõusu juures tähendab ligi 0,7 - 1,5%list tarbimise vähenemist. Elektrienergia tarbimise lühiajaliseks hinnaelastsuseks on hinnatud -0,29, mis 1,5%lise hinnatõusu juures tähendab tarbimise langust üle 0,4%.

Lisaks tuleb taas tõdeda, et seletuskirjas puuduvad võimalikud viited maksude jaotuslikele mõjudele – üksnes hinnang tarbijahindade muutusele ja ligilähendane mõju eelarve laekumisele.

Samas, sotsiaaldemokraatliku erakonna hiljutine pressiteade, milles väidetakse, et nimetatud aktsiiside tõus mõjutab rohkem vaesemaid ja keskmise sissetulekuga inimesi, peab paika üksnes osaliselt. Kui elektriaktsiisi tõus mõjutab tõepoolest enam vaesemate inimeste tarbimiskulutusi, siis kütuseaktsiisi tõus mõjutab pigem jõukamaid, ehkki rohkem maainimesi (vt ka Poltimäe, Võrk 2009).

Briti mõttekoda soovitab NHS-il kasutada eelarvekärpeid innovatsiooni allikana

Hea kolleeg Jennifer Dixon briti mõttekojast the Nuffield Trust avaldas hiljuti arvamust selle kohta, et eesseisev eelarvekärbe inglise tervishoiusüsteemis (NHS) avab suurepärase võimaluse seda hüppeliselt moderniseerida. Eriti heameel oli lugeda, et ettepanekud on suuresti sarnased hiljutisel Praxise Mõttehommiku puhul avaldatud poliitikaanalüüsis kirjeldatud ettepanekutega Eesti tervishoiusüsteemi patsiendikesksemaks muutmiseks.
Seega siis soovitab Jennifer arstidele ja patsientidele suuremat kaasarääkimise õigust eelarvete kasutamise osas; motivatsioonimehanismide ümberkorraldamist üksikutelt raviepisoodidelt terviklikule raviprotsessile (sh integreerides koduse eneseabi ning esmatasandi, haigla-, taastus- ja sotsiaalteenused); kulude jälgimist üksikisiku täpsusega; professionaalide tagasiside kasutamist kliinilise tulemuslikkuse tõstmiseks. Ja kõik see peaks suurendama tervishoiusüsteemi tõhusust ning kvaliteeti.
Usutavasti mõeldakse saabunud kriisi ärakasutamise võimaluste üle tegelikult kõikides riikides. Ehk õnnestub meilgi midagi sisulist järgnevatel aastatel ära teha.

Kes kaotab eluasemelaenude maksusoodustusest?

Rahandusminister käis välja idee kaotada kodulaenudelt maksusoodustus. Siinkohal on hea meelde tuletada, et Praxise eelmisel aastal valminud maksupoliitika analüüs (pdf) näitas, et maksuvabastus kodulaenude intressidelt, vähemalt aastani 2007, oli kasulikum kõrgema sissetulekuga inimestele. Ja kui võrrelda perioode 2000-2003 ja 2004-2007, siis viimastel aastatel kasu kõrgema sissetulekuga inimeste jaoks pigem suurenes.



Kui vaadata, kuidas kogu see maksusoodustus jaotub, siis kümnendik kõige rikkamaid inimesi Eestis võitis soodustuse kogusummast enam kui kolmandiku. Kaks kümnendiku kõige rikkamaid (X+IX kokku joonisel) sai enam kui poole kogu maksusoodustusest.



Seega muudab selle maksusoodustuse kaotamine maksusüsteemi selgelt progressiivsemaks ehk jõukamate maksukoormus kasvab keskmiselt rohkem kui vaestel. Täitsa üllatav samm praeguselt valitsuskoalitsioonilt arvestades nende elektoraati. Kuid rahvamajanduse seisukohalt ilmselt mõistlik samm. Sellele rahale peaks olema võimalik leida paremaid kasutusvõimalusi, sh eluasemepoliitikas kasutamiseks.

Hapude kodulaenude abipaketist

Sotsiaaldemokraadid on välja käinud seaduseelnõu, millega nad tahavad asjaõigusseadust ja pankrotiseadust muuta. Seadusemuudatusest tähtsama võib välja tuua selliselt – kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundenampakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu.

Ehk teisisõnu, kui kodu väärtus kinnisvaraturul on langenud nii palju, et maja tagastamisest ei piisa laenuvõla kustutamiseks, siis see seadusemuudatus aitab. Lisaks on võlgnikku plaanis aidata võla kustutamise aja lühendamisega ja selle sissetuleku osa vähendamisega, millele pangal õigus on. Eelnõu kohaselt hakkaks kinnisvaralaenu võtja vastutuse piirang kehtima nõuete (lepingute) suhtes, mis tekivad pärast käesoleva eelnõu jõustumist.

Sisuliselt on tegemist laenuriski nihkumisega laenuvõtjalt laenuandjale ehk pangale. Kuna panga risk laenu andmisel suureneb, on oodatav pangapoolne reaktsioon kas laenuintresside tõstmine või laenuandmise selektsiooni karmistamine. Võimalik on, et pank teeb mõlemat. Seega, kodulaenu saamine läheb kallimaks/raskemaks. Kuid kas võib eeldada, et kodulaenude võtmine väheneb?

Kui vaadata asja laenuvõtja seisukohalt, siis tänu suuremale võimalusele võlgadest vabaneda, suureneb tõenäosus, et inimene julgeb kodulaenu võtta. Eesti võrdlemisi noor kapitalistlik ühiskond on üsna kergesti buumidega kaasa minev. Ja uusi eluruume on kindlasti vaja ka tulevikus. Seega tuleks vastata küsimusele, kas see seaduseelnõu täidab oma eesmärki (aidata võlglasi) hästi?

Selles seadusemuudatuses võib näha analoogiat USA kinnisvaramulli lõhkemise tagamaadega. Seal oli samuti laenuvõtjal väike risk – majavõtmetega sai igal hetkel panka jalutada. Põhimõtteline hoiatus siin võikski olla, et tõsiselt peab kaaluma poliitikaid, mis viivad näiliselt ohtlikusse suunda.

Panen õhku sellise mõtte - selleks, et see, mida selle seadusemuudatusega tahetakse saavutada, oleks veidike objektiivsem osaliste suhtes, tuleks seadusemuudatus sõnastada selliselt, et see laseks ikka laenuvõtjal valida, kas ta võtab enda kanda laenuriski (vastutab täies laenumahus) või maksab kõrgemat hinda (vastutab turuhinna ulatuses).

Obama esimene võit tervishoiureformi teel

Obama suurim sisepoliitiline väljakutse on tervishoiureform, mille põhisisu on 15% kindlustamata inimestele tervishoiuteenustele ligipääsu võimaldamine. Paralleelne mure ohjata mõttetult suuri tervishoiukulutusi (16% SKPst Eesti 5% kõrval) jäi esiotsa plaanidest välja - lihtsalt korraga mitut ideed maha müüa käib isegi imemees Obamale üle jõu. (Tõsi, kui kulusid ei ohjata, siis 46 miljonile inimesele Ameerika tänase hinnakirja alusel tervishoiuteenuseid pakkuda käib USAle kindlasti üle jõu)
Aga väikest viisi imega on tegemist isegi praeguse esindajatekoja hääletustulemusega (220 poolt ja 215 vastu), kusjuures viimase hetke kaalukeeleks sai riiklike vahendite piiramine abordi rahastamiseks. Meenutuseks, et nii Clinton kui ka Bush juunior murdsid oma hambad tervishoiureformiga oma esimese ametiaja algul, kuigi tänase olukorra jaburuse ning rahalises mõttes üle jõu käiva olemusega on kõik (isegi Obama õigusaktile vastu hääletanud vabriiklased) nõus.
Teema on sedavõrd oluline, et mitmed välisvaatlejad seovad tervishoiureformi seaduse õnnestumise Obama võimalusega saada kodmaal tuge olulistele välispoliitilistele algatustele. Seega tasub hoida pöialt, et järgnevad sammud (mis on vähemalt sama keerulised, kui praegune esindajatekoja hääletus) ja edukalt selja taha saavad. Siis võiks küll öelda, et Obama on rahupreemia vähemalt poolenisti välja teeninud.
Remargi korras märgin , et heameel on rahvusvinghäälingu ja Postimehe kiire reageeringu üle (isegi, kui Aramise surm, Bentley ärandamine ja Arctic Sea enne seda olulisematena ära märkimist leidsid) nii olulise teema kiirel üles korjamisel. Nii CNN kui ka BBC jaoks oli tegemist 8.11 peauudisega. Minu lemmikleht Eestis, EPL seekord ilmselt "magas" nädalavahetusel.
Esindajatekoja seaduseelnõu teksti ennast saab lugeda SIIT.

Pensioniiga ja oodatav eluiga - kumb kasvab kiiremini?

Pensioniea tõstmise üheks vastuargumendiks on olnud, et Eesti oodatav eluiga, eriti meestel, on väga madal ning pensioniea tõstes Eesti mehed pensioni ei saagi.Euroopa riikide võrdluse põhjal ei ole üksühest seost oodatava eluea ja formaalse pensioniea vahel. On riike, kus oodatava eluea ja pensioniea vahe on väga suur, ja on teise riike, kus see vahe palju väiksem.



Siiski kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, siis on sünnihetkel oodatava eluea ja pensioniea erinevus Eestis üks väiksemaid (vaid 4,4 aastat 2006. aastal), üksnes Läti ja Leedu puhul on see veel väiksem (vastavalt 3,4 ja 2,8).
Enamus arenenud riikides on oodatav eluiga meestel vähemalt 10 aastat kõrgem kui pensioniiga.

Lohutus võiks olla see, et Eurostati rahvastikuprognoos, mida Eestis enamasti kasutatakse, loodab, et Eesti meeste oodatav eluiga samuti tõuseb. See võiks tõusta lausa 72.5 eluaastani 2024. aastaks. Ehk pensioniiga ja oodatavat eluiga võrreldes, Eesti meeste olukord pisut paraneb.
Nii et, mehed, võtkem ennast siis kätte! Parandagem eluviise ja püüdkem Eurostati statistikute prognoose mitte petta.



P.S. Saan täiesti aru, et oodatavat eluiga sünnihetkel, mis on arvutatud konkreetsel aastal sündivate inimeste jaoks konkreetsete eelduste järgi, ei ole palju mõtet võrrelda kehtiva pensionieaga, kuid mingi indikatsiooni Eesti pensionisüsteemi positsioonist teiste riikidega vast see ikka annab.

Sotsiaalmaksu lae positiivsed ja negatiivsed aspektid

Mitmed Eesti arvamusliidrid ja organisatsioonid on välja tulnud ideega kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Sotsiaalmaks on Eestis sihtotstarbeline maks, mida võime nimetada ka sundkindlustuseks. Kindlustusmakse sõltub otseselt inimese maksevõimest. Kindlustusprintsiipi rõhutab ka see, et teatud elanikkonnarühmade eest maksab sotsiaalmaksu kas riik või Töötukassa teistest tuludest, näiteks lastega kodus olevate vanemate eest või töötute eest.

Arengufondi valges paberis käesoleva aasta juunis pakuti, et tööjõumakse tuleb langetada ja seda koos muudatustega tervishoiu ja pensionisüsteemi rahastamisega. Selleks, et meelitada Eestisse kõrgepalgalisi spetsialiste välismaalt, peaks nende sotsiaalmaksul lagi peal olema. Ka OECD poolt käesoleva aasta suvel koostatud raport Eesti kohta toob välja, et Eestis on tööjõumaksud võrdlemisi kõrged.

Tõepoolest – Eesti ei ole madalate tööjõumaksude maa. Eesti keskmine maksude osakaal tööjõukulust (Eurostati nn implicit tax rate) oli 2007. aastal 33.8%. See on praktiliselt sama, mis EU-27 riikide aritmeetiline keskmine 34.4%.



Tark Eesti pakkus välja, et sotsiaalmaksu lagi võiks olla ligikaudu kahekordne keskmine palk (250 000 krooni aastas). Rahvusvaheline kogemus sotsiaalmaksu laega on väga mitmekesine. Osadel riikidel see on, osadel mitte. Kuid sotsiaalkindlustussüsteemid riikides on erinevad, samuti pikaajalised maksupoliitika eesmärgid ning ühiskondlikud valupunktid. Seega tuleb esialgu läheneda küsimusele puhtalt Eesti vaatevinklist.

Millised oleksid siis sotsiaalmaksu lae võimalikud mõjud:

Esimene mõju on lühiajaline kaotus sotsiaalmaksu tulus. Näiteks kui kehtestada sotsiaalmaksulagi palgale, mis on kaks keskmist palka, siis väheneks sotsiaalmaksu laekumine ligi 8 protsendi võrra (nt ligi 2,3 miljardit krooni 2007. aastal). Tööandja jaoks tähendab see keskmiselt 9-protsendilist tööjõukulude vähenemist nende töötajate osas, keda lagi puudutab. Võimalikku tööjõu nõudluse elastsust kasutades tähendab see, et nende kõrgepalgaliste töötajate hõive kasvab umbes 1600 inimese võrra. Võttes aluseks nende poolt teenitava palga, makstavad maksud ning tööandja kasumi, toob selline hõive kasv kaasa 0,6 miljardit krooni majanduslikku lisandväärtust (SKP). Selline lihtne tulu-kulu analüüs näitab, et vähemalt lühiajaliselt ei ole sotsiaalmaksulae näol tegemist tasuva ettevõtmisega ei riigieelarve ega sotsiaalkindlustuse jaoks.



Kõrgemad laed (kolmekordne ja neljakordne keskmine palk) vähendavad sotsiaalmaksulaekumist vähem, aga suurendavad ka hõivet absoluutarvudes vähem, kuna tööjõukulude vähenemine on erinevate lagede puhul suhtarvuna praktiliselt sama. Seega on kõrgematel sotsiaalmaksulagedel hõive tõstmise kaudu ka väiksem majanduslik lisandväärtus (vastavalt 0,3 ja 0,2 miljardit krooni aastas).

Siiski tasub kaaluda ka sellise poliitika pikemaajalisi positiivseid efekte. Nimelt, sotsiaalmaksulagi soodustab kõrgemapalgalisi töökohti, mis iseenesest on igati tervitatav. Küsimus aga tekib, milline on sellise poliitika mastaap? Arvutused näitavad, et kolmest hinnatud laest madalaima mõju kogu tööjõukulude vähenemisele on 2% ja kõrgemate lagede puhul vastavalt 1% ja 0,6%. Samas oleme me kogenud viimastel aastatel nominaalset palgatõusu, mis küündib üle 20% (2007). Lisaks on palgad võimelised ka üsna järsult kukkuma. On küsitav, kas sotsiaalmaksulagi säärase palkade volatiilsuse juures üldse poliitikainstrumendina olulist mõju avaldab.

Pikaajaliste positiivsete efektide alla võib lugeda ka käitumuslikke muutusi. Välja võib tuua kaks peamist: ettevõtjad ei pea hakkama enam palgatulu võtma välja dividendidena ning mingil määral võib see vähendada ka varimajanduse osakaalu nn ümbrikupalkade maksmise vähenemise näol. Kuid kaasnevad ka administratiivsed probleemid – tuleb hakata eraldi skeeme mõtlema inimeste jaoks, kellel on mitu tööandjat või kes töötavad töövõtulepinguga või kes tegelevad veel ise ettevõtlusega.

Sotsiaalmaksulae kehtestamine nõuab ka ümberkorraldust sotsiaalsektori rahastamises, kuna tervishoiu ja pensionide raha väheneb koheselt. Lisaks muutub sotsiaalmaksule tuginevate hüvitiste suurus (nt haigushüvitised, pensionid, vanemahüvitis). Et sotsiaalteenuste pakkumises ei tekiks stagnatsiooni, tuleb sinna suunata lisavahendeid.

Ei tohi ka ära unustada, et maksusüsteemi üks eesmärke ongi tulude ümberjaotus. Sotsiaalmaksu lagi muudab süsteemi regressiivsemaks, st jõukamad hakkavad vähem maksu maksma. Kui soovime senist progressiivsuse taset säilitada peaks paralleelselt muutma näiteks tulumaksu progressiivseks, kehtestama varandusemaksu (nt automaksu või kinnisvaramaksu) või mõne muu progressiivse maksu.

Põhisõnumid:
- Tasub kaalumist – lühiajaline negatiivne efekt sotsiaalmaksu laekumisele, pikaajaliselt signaal, et Eesti soodustab kõrgepalgalisi töökohti, mõju olulisus aga vajab lähemat uurimist
- Sotsiaalmaksust sõltuvate valdkondade rahastamist tuleks mitmekesistada, nt pensionide või tervishoiu valdkonda raha suunamisega muudest maksuallikatest
- Senise maksusüsteemi progressiivsuse säilitamiseks kaaluda teiste sissetulekust või tarbimises sõltuvate maksude sisseseadmist. Kokkuvõttes vähendame tööjõukulu.

riikide järjestamine on üks põnev tegevus :)

Londonis tegutsev Legatum Institute avaldas Prosperity Index tulemused, milles mõõdetakse muuhulgas ka hea valitsemise ja sotsiaalse kapitali aspekte. Eesti sai nendes vastavalt kohad 19 ja 94, esimene siis vastavalt parim ja teine halvim aspekt Eesti puhul. 

Valitsemise kohta öeldakse nii: "Estonia performs well with respect to rule of law as legislation is universally and equally applied. The quality of regulation is very high, placing Estonia within the top 15 nations, and the efficiency of the Estonian civil service is also within the first quartile worldwide. Whereas objective measures of political participation indicate that elections are free and fair, only 44% of the population believe this to be the case.* Confidence in the judicial system is also relatively low at 55%.* Contrastingly, nearly four-fifths of Estonians have confidence in the military, a relatively high rate for this variable.* Furthermore, nearly three-quarters think there is widespread corruption in local businesses, and nearly 80% think the same of local government.*"

Sotsiaalse kapitali kohta nii: "Relatively few people said their friends were important, but nine-tenths felt they could rely on their family and friends in times of need.* Only 18% of Estonians said they had volunteered and just a low 36% had helped strangers in the month prior to the survey conducted in 2008.* Rates of donation are even lower with fewer than one in eight giving to charities.* Estonia is the least religious country, globally, and only 10% are members of a religious institution, placing the country in the bottom quintile on this variable and indicating limited access to religious support networks.* Overall membership in groups is also very low, with very few people affiliated with arts and sports clubs, and only 2% belonging to environmental clubs. "

Huvitav, et selle jutu põhjal on hea valitsemine Eesti kõige tugevam aspekt selle indeksi põhjal, eriti arvestades korruptsioonihinnaguid. Millegipärast peavad koostajad valitsuse efektiivsust ja õigusriiki kõige olulisemaks ja valitsuse korruptsiooni kõige vähemtähtsamaks mõjuriks. Sellest ka Eesti suhteliselt kõrge koht valitsemise aspektis. 

Mis siis sotsiaalsel kapitalil Eestis viga on? Koostajad ütlevad, et Eestis on piiratud ligipääs usuorganisatsioonidele, mis toetust pakkuda saavad. Hmm, kui põhimõtteliselt on iga päev võimalik nii Tartu kui Tallinnas linna peal näha usuvärbajaid oma tööd tegemas, siis on see järeldus pisut kahtlane. Võibolla on asi hoopis selles, et Eestis elavad inimesed ei taha, et neile nö ajupesu tehakse ja pigem usuvad kultuuriruumis ja ühiskonnas väljakujunenud eetilistesse tõekspidamistesse ja sotsiaalse kapitaliga pole siin just palju pistmist. Muuseas vabaahtlike osakaal on  pisut kõrgem  - 30% (vt raportit), mitte 18% nagu indeksis ja kui anda ette vabatahtlike tegevuste loetelu, siis vastab jaatavalt 47% eestimaalastest vanuses 15-74.Raportis on toodud ka huvitav asjaolu, et paljude riikide puhul ongi valitsemise ja sotsiaalse kapitali näitajad vastupidiste tulemustega: kui valitsemine kehva, siis hoitakse rohkem ühte ja vastupidi.

Kas just need riikide kohad nii olulised ongi, aga huvitav lugemine sellegipoolest!

Ettevõtluse elavdamise tugipakett – on või ei ole?

Septembri lõpus tekkis sõnavahetus Kadri Simsoni (Keskerakond) ja Juhan Partsi vahel (IRL). Kadri Simson heitis valitsusele ette, et kevadel lubatud 6,1 miljardi krooni suurust majanduse elavdamise programmi pole käivitatud. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts kinnitas, et 6,1 miljardi krooni suurune tugipakett ettevõtjatele on tänaseks avatud ja 3,3 miljardi eest toetusotsuseid tehtud.

Iseenesest tundub veider väidelda teema üle, mis on pealtnäha väga lihtsalt faktidega tõestatav. Ja fakt on ju see, et ettevõtted saavad uusi toetusmeetmeid taotleda. Tugipakett on ettevõtetele avatud ja eksportivad ettevõtted saavad taotleda erinevaid laenu- ja käenduse tooteid. Tõsi küll, kui täpsemalt uurida, siis ilmneb, et riigipoolne panus tugipaketti on 1,7 miljardit ja 6,1 miljardit on tugipakett alles koos pankade täiendavate laenudega (vt täpsemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) vastavat memo).

Tuleb veel täiendada, et uute toetusmeetmete kiire käivitamise nimel vähendati teiste ettevõtluse toetusmeetmete eelarveid ligikaudu 1,2 miljardi ulatuses (vt seesama memo). Põhimõtteliselt vähendati tagastamatute toetuste eelarveid (nt tehnoloogiainvesteeringute, eksporditurunduse, ühisturunduse, välismessidel käimise, teadus- ja arendustegevuse, klastrite arendamise ja ettevõtlusinkubatsiooni, erinevate turismialaste tegevuste jms toetamist) ja loodi uued laenu-, käenduse ja garantiimeetmed, mida tutvustati uue majanduse elavdamise tugipaketina.

MKM loodab küll vähendatud meetmete eelarved taastada, küsides Euroopa Liidu struktuuritoetuste ümbervaatamise käigus ettevõtlusmeetmetele raha juurde. MKM tegi ettepaneku teiste valdkondade (nt sotsiaalvaldkond, keskkond jne) eelarveid solidaarselt vähenda. Praeguseks pole vastavaid otsuseid veel lõplikult tehtud. Seniks ei saa ka väita, et kokkuvõttes oleks riigipoolne tugi ettevõtetele oleks mastaapselt suurenenud, täiendav tugi jääb tõesti 400-500 miljoni krooni kanti, mida Simson ka mainis. Uus tugipakett on olemas, kuid varasemast olulisemalt suuremat tuge see praeguse seisuga ettevõtetele veel ei anna.

Mis mõtet on sotsiaalsetel töökohtadel?

Tallinna abipaketis töötutele on esikohal sotsiaalsed töökohad ja keskerakondlane Maarika Tuus päris reformierakondlasest peaminister Andrus Ansipilt Riigikogus, "miks ikkagi valitsus ei tegele väga tõsiselt töötuse vähendamisega ja uute töökohtade loomisega". EPL veergudele jõudis peaministri kommentaar, milles ta väitis, et "ei Euroopa Komisjon ega teised rahvusvahelised autoriteetsed institutsioonid [sotsiaalsete töökohtade] meedet ei toeta. Miks? Sellepärast et need sotsiaalsed töökohad, mis on ka Tallinna näitel väga selgelt mittetootlikud töökohad, rikuvad turukonkurentsi."
Ansipi rünnakut pareeris otsekohe Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli, kes tõi näiteks, et ka sotsiaalminister Hanno Pevkur korraldab riiklikku tööprogrammi, mille käigus Euroopa Sotsiaalfondi kaud toetatakse ettevõtteid uute töökohtade loomiseks pikaaegsetele töötutele.

Olgu öeldud, et hiljuti EPLi küsitluses toetas IRL-i Tallinna linnapeakandidaat Mart Laar mõistlikke" sotsiaalseid töökohti". Niisamuti ütles Tartus kandideeriv sotsiaaldemokraat Marju Lauristin, et nende erakond kavatseb luua 500 ajutist töökohta, kuid uskus, et need teeksid palju mõtestatumat tööd kui Tallinnas, kuna Tartus on palju rohkem mõttekaid asju, mida teha

Mis nende sotsiaalsete töökohtadega siis ikkagi on? Kas need on tõesti mõttetud? Ja millele kavatseb sotsiaalminister kulutada 700 miljonit krooni euroraha?

Eelpoolkirjeldatud vaidlus meenutab kõrvalt vaadates vormelifänni ja jalgrattasõbra vaidlust kummagi sõiduriista paremusest, ilma et oleks täpsustatud, mis on sõidu eesmärk.

Tallinna linna näitel on tegemist pigem hädaabitöödega, millel on sotsiaalabi tugev komponent. Seega antud juhul ei olegi eesmärk luua pikaajalisi uusi töökohti. Inimestel aidatakse lihtsalt majanduskriis üle elada ja säilitada tööharjumus, et vältida heitumust.

Sotsiaalministeeriumi programmi töökohtade loomise toetus on tööhõivele suunatud, sest
soovitakse laiendada palgatoetust, ehk makstakse kinni üksnes osa tööjõukulust.

Samas tuleb nõstuda Ansipi seisukohaga rahvusvaheliste ekspertide skepsisest sotsiaalsete töökohtade vähesest efektiivsusest arvamust kinnitab paar aastat tagasi avaldatud rahvusvaheline uuring, milles osalesid ka Praxise eksperdid. Selle kohaselt avalikku sektorisse loodud ajutised töökohad ei suurenda ilmtingimata inimeste võimalusi pikaajaliselt tööd saada. Samas, kui erasektor panustab töökoha loomisel, on pikaajalist tööhõivet silmas pidades tegemist efektiivsema meetmega.

Ainus Ansipi väide, millele me põhjendust ei leia, on see, et sotsiaalsed töökohad rikuvad turukonkurentsi. Nendele töödele ju pole konkurentsi erasektoris.

Põhikoolide teeninduspiirkondade kaotamine - kõik lapsed piirkonna kooli?

Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) on kohalike valmiste eel Tartus tõstatanud küsimuse põhikoolide teeninduspiirkondadest. Õigemini on IRLi üks valimislubadustest Tartu linnas, et kõikidele põhikoolidele kehtestataks teeninduspiirkonnad. See tähendab, et iga laps saaks võimaluse õppida elukohajärgses koolis ja ei peaks esimesse klassi minnes katsetel konkureerima. IRL-i Tartu piirkonna juht Peeter Laurson ütles Tartu Postimehele:

"Põhihariduse omandamiseks ei peaks laps sõitma teise linna otsa, kui läheduses on koolimaja olemas."

Põhikoolide teeninduspiirkondade ning koolikatsete teema on oluline haridusküsimus, mis kindlasti väärib ka kohalike valmiste kontekstis tähelepanu. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele kinnitab kooli teeninduspiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu. Samas jätab seadus justkui võimaluse ka mitte igale kohaliku omavalitsuse koolile piirkonda määrata. Nii näiteks ei ole Tartu linna üldhariduskoolide koolide teeninduspiirkondade nimekirjas Miina Härma Gümnaasiumi (MHG) - seega puudub MHGl teeninduspiirkond. Kuna kooli soovijaid on alati rohkem, kui koolis kohta, selgitatakse sellesse kooli õppima asujad katsete alusel (koolid nimetavad neid ise muu nimega, nt "õppepäevad").

See arutelu koolikatsete teemal kipub sageli maailmavaateliseks. Vähem räägitakse sellest, mis on ühe või teise lahenduse võimalikud mõjud. Vanemate võimalus ja soov valida lapsele nende arvates parim kool, sõltumata pere elukohast, ei kao ju teeninduspiirkondade kehtestamisel kusagile. Kui ühte või teise kooli saamine sõltub lapse elukohast, siis hakkavad lapsevanemad oma lapse kooli valikut "teostama" läbi sissekirjutuse. Sellel puhul võib ikkagi tekkida ja ilmselt tekibki olukord, kus kooli võimalused jäävad alla sinna soovijate arvule. Mida sellisel puhul ette võtta? Lahenduseks on katsed.

Täpselt sama probleem on Tallinna nn eliitkoolidel, kus populaarsete koolide ümbrusse kirjutatakse sisse palju lapsi. Neisse koolidesse oleks ikkagi nii palju tahtjaid, et tuleb kuidagi valik teha. Ja sel juhul tekibki olukord, kus piirkonna kehtestamine probleemi sisuliselt ei lahenda.

Samas võib veel selline teeninduspiirkondade kehtestamine tekitada uusi probleeme või kõrvalmõjusid. Kohe tekib piirkonna kehtestamisel küsimus, kuhu piirkond täpsemalt "joonistada". Teiseks, nagu IRLi enda üks volikogu kandidaatidest MHG direktor Ene Tamberg märgib, võib sissekirjutusest kujuneda äri kooli piirkonna elanikele.

Kas tööandjad oskavad töötajate tervisesse investeerida?

Hiljuti vaieldi meedias ja Riigikogus selle üle, kas töötajate tervise heaks tehtavad kulusid on otstarbekas maksustada erisoodustusmaksuga. Sotsid olid ettepaneku esitajad, reformierakond selle tuline vastane. Rohelised trikitasid: rahanduskomisjonis toetasid eelnõud, kuid suures saalis enam mitte. Tulemus - eelnõu hääletati 49 poolt ja 35 vastuhäälega edasisest menetlusest välja.
Varem on sisult sarnase eelnõu Riigikogusse toonud ka Keskerakond, mis samuti toetust ei leidnud. Tookord oli ettepaneku sisu siiski palju üldsõnalisem, mistõttu ei tundunud pingutus esitajate endi poolt eriti tõsiseltvõetav.
Reformierakonna fraktsiooni liikme ja rahanduskomisjoni esimehe Taavi Rõivase sõnul on "[kontekstis, kus riigieelarve enam-vähem mõistlikku tasakaalu saamise, riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ja eurole ülemineku nimel nähakse kurja vaeva,] opositsiooni poolt ebareaalne tuua lauale eelnõu, mis eelarvest tohutult raha välja viib.“

Ons selline reaktsioon adekvaatne?

On õige, et erisoodustusmaks on oluline tulu riigieelarve jaoks. Maksuameti andmetel maksid ettevõtted 2008. aastal erisoodustusmaksuna ligi 424 miljonit krooni tulumaksu ja 666 miljonit krooni sotsiaalmaksu ehk kokku ligi miljard krooni.
Kuid deklareeritud soodustustest puudutab seni tervist üksnes töötajate tervise kontrollile tehtud kulutused ja need moodustavad 0.3% kõikidest erisoodustustest ehk riik saab aastas neilt maksutulu üksnes mõned miljonid kroonid (2008. aastal arvestuslikult 3 miljonit krooni).
Seega on Taavi Rõivase arvamus ülepingutatud ja tabas üksnes märgi serva peal. Pigem on õigus Eiki Nestoril „Seetõttu pole Nestori sõnul tõsiselt võetav ka koalitsiooni jutt, et riigil jäävad miljonid saamata, pensione ei saa maksta või kroon on ohus.“
(Ehkki riigil jäävadki saamata miljonid :-) - tervelt 3 tükki.)
On olemas võimalus, et osa tervise kulusid on ettevõtted teiste ridade alla pannud (nt deklaratsioonil rida „Tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks“ – nt ettevõtte jõusaali kasutamine. Kuid kuidagi ei usu, et oleks tegemist nii suurte kuludega, et see tohutult raha välja viib eelarvest.

Lõpetuseks. Rõivase väide, et see otsus viib hulgaliselt raha välja, ei ole täpne, sest täna niikuinii ei laeku seda raha eelarvesse. Kui aga Reformierakond arvab, et ettevõtjad on hingelt petturid ja hakkavad tulevikus kantima raha töötajate tervise toetuse sildi all maksudest kõrvale hiilimiseks (sest ainult nii satuks eelarvelaekumised ohtu), siis tuleks see kõlava ja selge häälega välja öelda, mitte ajada segast juttu.

Tallinna kodude maamaksuvabastus - palju kära ja kõhutundel rehkendusi?

Nii IRL kui ka Reformierakond on oma valimislubadustena välja käinud idee kaotada Tallinnas maamaks kodudelt. Põhjendused on suhteliselt sarnased kummalgi erakonnal. Reformierakond põhjendab maamaksust vabastamist selliselt: „Kriisi leevendamiseks vähendame Teie kommunaalkulusid ja maksukoormust“. IRL põhjendab maamaksust vabastamist tallinlaste toimetuleku parandamisega.

Teadupärast määrab maamaksu suuruse kohaliku omavalitsuse volikogu igal aastal. Paar aastat tagasi oli Tallinnas maamaksu üle elav poliitiline arutelu. Nimelt alates 2008.aastast otsustas Tallinna linnavolikogu Keskerakonna juhtimisel tõsta linnas oluliselt maamaksu. uSelle otsuse mõjul suurenesid Tallinna linna tulud maamaksult 2,5 korda (129-lt 320 miljoni kroonini), mis oli ligi 15 korda suurem kasv kui linna kogueelarve tõus. Maamaksu tõstes linnavolikogu (KE juhtimisel) võttis vastu ka otsuse, mille kohaselt said pensionärid taotleda maamaksutõusu hüvitamist.

Paljudes kohalikes omavalitsustes on maamaksumäärad juba maksimumilähedal. Tallinna linna maamaksumäär oli aastatel 2002-2007 0,6%, seega maamaksu osakaal linna eelarves perioodi jooksul vähenes. Maamaksu tõstmine majanduslikust loogikast lähtuvalt, on seega põhjendatud. Iseküsimus on, kas maamaksu tõstmine nii järsult oli parim lahendus.

Tõenäoliselt eelnimetatud valimislubaduse õiguslikku poole ettevalmistusena (muud selgitust on raske leida) võeti IRL’i, Reformierakonna ja SDE ettepanekul Riigikogus vastu muudatus maamaksuseaduses selle aasta juunis, mis andis kohalikele omavalitsustele võimaluse (mitte kohustuse) vabastada kodu aluseks olev maa maamaksust. Samateemaline arutelu Riigikogus peegeldab toona kujunenud vastuseisu koalitsiooni ja Keskerakonna vahel, kes seda ei toetanud ning tegi ettepaneku kompenseerida väiksema laekumise riigieelarvest. Viimane ettepanek muidugi läbi ei läinud ja arutelu tulemusena tekkis eelnõusse täiendus, mis selgelt ütleb, et otsusest tekkivat eelarvetulude vähenemist ei hüvitata riigieelarvest.

Reformierakond on kodude maamaksuvabastuse lubaduse puhul varem märkinud, et see tähendaks ca 200 mln krooni linnakassasse vähem raha. See on linnaeelarves märkimisväärne summa, mille eest saaks olulisi teenuseid finantseerida. Kuna nende valimiste ajal on palju räägitud ja võrdlusi toodud lasteaedadega, siis selles kontekstis tähendab 200 mln krooni ca 25% 2009. aasta lasteaedade rahastamisest Tallinnas. Muidugi ei tähenda see, et üks või teine linnavalitsus kavatseb auku lasteaedade arvelt täita – näide on lihtsalt suurusjärgu illustreerimiseks toodud. Reformierakond on lubanud tekkivat eelarveauku täita kolmest allikast: propagandakulude vähendamine, ametnike palkade vähendamine ja euroraha.

Eurorahast ei saa seda auku päris täita, sest suuremad eurorahast finantseeritavad projektid on konkreetsete tegevuste jaoks (nt teedeehitus) ning seda raha ei saa muuks otstarbeks kasutada. Mingil määral saab kahe esimesena nimetatud tegevuse pealt kokku hoida kindlasti, kuid 200 miljonilist auku see suure tõenäosusega ära ei kata. Näiteks peaks 200-miljonilise augu täitmiseks vähendama Tallinna LV palgakulusid rohkem kui 10% võrra.
Küll aga tuleb tunnustada, et RE on vähemasti mõelnud ja ideid pakkunud, kuidas puuduvat summat katta. IRLi puhul avalikust inforuumist sellelaadseid mõtteid ei õnnestunud leida.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et arvamused kodude maamaksuvabastuse mõjust linna eelarvele kõiguvad erakonniti pea kaks korda – Urmas Reinsalu on Riigikogus väitnud, et summa on alla 100 mln krooni ja Toomas Vitsut hinnanud mõju 220 mln kr peale. Hiljuti Eesti Päevalehe küsimise peale esitati jälle uued arvutused.

Keskerakonna sõnakomistused maksudega

Tundub, et suures valimistuhinas lähevad ka poliitikutel sõnad sassi. Tänases Äripäeva artiklis kirjutab Kadri Simson:

Keskerakond on vastu sellele, et tõstetakse otseseid makse, mis eelkõige mõjutavad kõige nõrgemaid.

Selle aasta juunis Riigikogus rääkis aga Kadri Simson:

Keskerakond ei toeta kaudsete maksude tõstmist, sest see koormab eelkõige madalapalgalisi, lapsi ning eakaid. Õiglasem on tõsta tulumaksu ning luua kõrgem maksuaste kõige jõukamatele.

Loodetavasti saavad nad ise siiski aru, mida nad tõsta tahavad.

Kui hea töömeeleolu on Eesti koolides?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (IRL) rõõmustas hiljuti Eesti avalikkust teatega, et „23 riigi hulgas oleme kõige paremal kohal, kui hinnata töömeelelolu ja eesmärgipärasust tunni läbiviimisel. Meie õpetajatel on nende riikide arvestuses klassis kõige tugevam distsipliin", kommenteerides vastvalminud OECD õpetajauuringut.
Tõsi, Eesti ja Bulgaaria õpetajatel võrreldes oma teiste riikide kolleegidega kõige rohkem tunnis aega õppimise ja õpetamisele pühendumiseks ning Eesti õpetajatel on teiste riikide õpetajatega võrreldes kõige harvem tunnis distsipliiniprobleeme. Ehk teisisõnu on meie klassiruumides kõva kord.

Samas, nagu öeldakse, on ühel mündil alati kaks külge. Kindlasti pole nii, et range distsipliin üksi võimaldaks viidata Eesti koolihariduse kvaliteedile. See puudutab eriti klassi distsipliini. Distsipliiniga liialdamine ning liialt range korra rõhutamine võib olla pärssiv õpilaste arengu suhtes ning takistada õppimist soodustava koolikliima teket.
OECD samast uuringust tulebki välja, et hoolimata Eesti soodsast distsipliinist ei ole siinsete koolide õpetajate-õpilaste suhted sugugi head.
Vastupidi, koos teiste Ida-Euroopa riikidega jääme selles osas kõvasti maha Skandinaaviamaadest, mida koolisüsteemi ülesehitamisel tugevasti eeskujuks seatakse.

Alati mitte laabuvad suhted on ilmselt üheks teguriks nii Eesti õpetajate tagasihoidliku tööga rahulolu kui ka Eesti õpilaste vähese koolirõõmu taga.
Õpetajate vähesele tööga rahulolule viitab samuti käesolev OECD uuring, õpilaste vähesele õnnelikkusele on varasemalt viidanud TIMSS 2003. Rahvusvaheline matemaatika ja loodusainete võrdlusuuring TIMSS tõi esile, et matemaatikat meeldib õppida 14% õpilastest (rahvusvaheline keskmine 29%), keemiat ja füüsikat meeldib õppida vastavalt ainult 17% ja 11% õpilastest.
Millegipärast on Eestis kombeks enam uskuda Eesti kohta positiivseid kui negatiivseid uudiseid. Aasta tagasi pidas minister samuti õpetajate ja õpilaste vähest töörõõmu eelarvamuseks. Loodame, et peatselt ametisse asuvatele kohalikele omavalitsustele koolielu korraldamisel meenub, et see pole pelgalt kõva kord või puuduv raha, mis koolikliima teadmiste omandamiseks sobivaks muudab.

Kas arstide palgad vähenevad veerandi võrra?

Just nii väitis Tallinna abilinnapea keskerakondlane Merike Martinson 7.09.2009.a ajalehes „Pealinn“:

„Kui ravikindlustusmakse jätkuvalt ei laeku ning reserve kasutusele ei võeta, peab haigekassa haiglatega lepinguid umbes 25% ulatuses vähendama. Kuna praegu on arstide koormus optimaalne, tähendab see, et kui koondama ei minda, peavad nad edasi töötama 0,75 koormusega. «Kas aga arstid sellise sissetuleku kaotusega ka lepivad?» küsib abilinnapea /.../“

Kahjuks ei olnud artiklis toodud rehkenduskäiku, kuidas abilinnapea vastuseks just 25% sai, kuid nende andmete põhjal, mis avalikult kättesaadavad ning Praxise käsutuses, on nii koledat tulemust väga keeruline saada.

Viimasel Eesti Haigekassa nõukogu koosolekul arutati 2010.a eelarvet, milles eriarstiabi kulusid on plaanis vähendada 4,2% (6,19 vs 6,46 miljardit krooni) – samas suurusjärgus kogu ravikuludeks planeeritud raha vähenemisega. Sellega seoses arutati muuhulgas võimalust vähendada raviteenuste hindasid 6%. Kuna haiglate palgakulud moodustavad pisut enam kui pool haiglate eelarvetest, tähendaks kogu vähenemise katmine palkade arvel umbes 12%-list palgavahendite kaotust.

Ka teisipidine rehkendus - kuni 500 miljonit eriarstiabikuludest, mida soovitakse kokku hoida - annab tulemuseks 7,6%.

Siiski on tervishoiu rahastamise lähiaja seis päris tume. Juba kevadel vähendati haiglate lepingumahtusid ligikaudu 5% ja pikendati ravijärjekordade lubatud pikkusi. Paar nädalat tagasi kinnitas EHK nõukogu teise negatiivse lisaeelarve käesolevaks aastaks, millega jaanuaris kinnitatud 2009.a eelarve mahtu vähendati ligi miljardi krooni võrra. Eriarstiabi kulude eelarvet on kokku vähendatud 560 miljoni krooni võrreldes algselt kavandatuga.

Kogu ravikindlustuse laekumine sotsiaalmaksust peaks 2010.a vähenema üle 8% võrreldes tänavusega ning 2008.a kõrgseis ei taastu isegi 2013. aastaks. Seda eeldusel, et reserve kasutatakse praegu seadusega lubatud ulatuses. Tõsi, kasutades reserve kiiremini, saavad need ka varem otsa ja puudujäägi katmiseks tuleks leida teisi allikaid.

Kõige nukram on seis hooldusravi osas, kus ühelt poolt kavandatakse eurorahade toel uusi investeeringuid, ent samal ajal on teenuse rahastamine umbes kolm korda väiksem tegelikust vajadusest (2009.a juunis valminud, ent veel avaldamata PricewaterhouseCoopers'i hoolduskoormuse uuring sotsiaalministeeriumi tellimusel).

Pentus ja Pihl lubavad Tallinnasse rohkem euroraha tuua

Euroraha kasutamisest on viimasel ajal palju räägitud ning valdavalt on kõlanud kriitika euroraha kasutamise aeglase tempo üle. Sel nädalal on kaks Tallinna linnapea kandidaati – Jüri Pihl ja Keit Pentus kritiseerinud Tallinna tagasihoidlikku eurorahade kasutamist.

Õige on väide, et kui Tallinna eelarve moodustab umbes kolmandiku kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eelarvetest, siis suurusjärk 100 miljonit krooni euroraha on käesoleval aastal KOV-de eelarvetesse planeeritud 2,1 miljardist oluliselt tagasihoidlikum proportsioon.

Samal ajal on sellise etteheite puhul oluline arvestada, et suurte investeeringuprojektide puhul ei sõltu otsused ja projekti käekäik mitte ainult Tallinna linnavalitsusest (TLV), vaid ka valitsustasandi otsustest. Siinkohal mängib oma rolli ka TLV ja valitsus vaheline koostöö või siis selle puudumine. Nii et kui linnapeakandidaadid väidavad, et nemad suudavad euroraha paremini Tallinnas kasutada, siis vähemalt suurprojektide puhul on selleks vaja ka Valitsuse soodsaid otsuseid.

Suuremad infrastruktuuri projektid on kinnitatud Vabariigi Valitsuse poolt transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kavaga ja linnaliste piirkondade arendamise investeeringute kavaga.

Väiksemaid projekte (nii investeeringuprojekte, IT-projekte, koolitusi ja arendustegevusi haldusvõimekuse suurendamiseks jms) saavad kohalikud omavalitsused taotleda vastavalt oma äranägemisele avatud taotlusvoorude kaudu. Siin sõltub eurorahade saamine taotlemise aktiivsusest ja sellest, kas taotlus oli põhjendatud ning kvaliteetselt ette valmistatud.

Transpordi valdkonnas on investeeringute kava põhinimekirjas nimetatud järgmised Tallinna projektid:

• Veerenni tn ja Filtri tn ühendustee on positiivne otsus juba langetatud, ehitushange läbi viidud ning töödega alustatud ja tööd peaks lõppema 2010a mai lõpuks.
• Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimise (EL toetus on kavandatud 750 mln krooni ja TLV vajalik kaasfinantseering 250 mln krooni) ajaks on kavandatud 2010-2012.

Lisanimekirjas, mida rahastatakse alles siis, kui põhinimekirjast (kus on kokku 24 projekti üle kogu riigi) raha vabaneb, on Tallinnast:

• Russalka ristmiku ümberehitus (EL raha on kavandatud 502,5 mln krooni) ning
• Pärnu mnt Nõmme raudteeülesõidu projektiga (EL raha on kavandatud 108,5 mln krooni)

Kahe suurema projekti – Ülemiste ja Russalka liiklussõlmede – puhul on projekti käekäik seotud Tallinna linnavalitsuse ja riigi keskvalitsuse asutuste vahelise koostööga – alates vajalikest lubadest kuni maaküsimusteni välja. Näiteks alles selle aasta suvel võttis Riigikogu vastu seaduse, mille alusel saab üldse väljastada luba merepõhja ehitamiseks. Ülemiste liiklussõlme projekti teeb veel segasemaks asjaolu, et EL raha ei võimalda projekti täies mahus teostada, mistõttu tuleb Tallinnal leida täiendavalt ca 267 miljonit krooni. Seetõttu saab Tallinnal järgmise aasta eelarve koostamine olema kindlasti keeruline.

Linnaliste piirkondade arendamise meetmest võimalik kokku saada 188 mln krooni, millest on kavas rahastada näiteks ühistranspordi prioriteedisüsteemi ning perekeskse elukeskkonna kujundamist. Ka siin on lõplik otsus projekti nimekirja lülitamisest Vabariigi Valitsuse teha.

Avatud voorude kaudu on Tallinn seni edukalt taotlenud raha ca 72 mln krooni ulatuses (näiteks on toetatud Botaanikaaia uut kasvuhoonet, Loomaaia paksunahaliste maja ja Bastioni käikude renoveerimist). Siinkohal tuleb küll tõdeda, et arvestades linna võimekust võinuks oodata Tallinnalt rohkem edukaid projektitaotlusi. Eks näis, mida valimised toovad ning kas Tallinn asub aktiivsemalt avatud taotlusvoorude võimalusi kasutama.
_______________________________
Loe lisaks:
Paar kuud tagasi valmis Praxise, SEI-Tallinna, IBS ja Ernst & Youngi ühistööna EL struktuurifondide analüüs, kus samuti toodi välja raha ärakasutamise riskid. Analüüs näitas, et suuremad riskid avalduvad mõne aasta pärast, kui väljamaksete kohustused suurenevad hüppeliselt.

Praxis jälgib valimiskampaaniat

Kohalike valimiste eelsel perioodil jälgivad Praxise analüütikud poliitikute väljaütlemisi, mida kommenteerime koos täiendavate tõendusmaterjali lisamisega, et tekiks tasakaalustatud ja terviklik pilt. Aitame näha väljaütlemiste taha analüüsides öeldut ning lisades viiteid avalikele infoallikatele. Kõike selleks, et lihtsustada orienteerumist karmi tõe, pooltõe ja ebatõe vahel.

Koostöös Kanal2-ga kommenteerime huvitavamaid poliitikute mõtteid ka Kanal2 valimissaates Luurekeskus.

Kuna tegemist on kohalike omavalitsuse valimistega, siis programmide analüüs, mida oleme varem teinud, ei tundunud kõige asjakohasem. Püüame keskenduda teemadele, mis lähevad korda kõigis Eesti paikades ja millega tegelemine kuulub otse või kaudselt KOV pädevusse.

Sõltumatu mõttekojana ei võta me poliitilisi seisukohti, kuna usume, et igaühel on õigus oma maailmavaatele ja poliitilistele eelistustele. Teisalt usume samuti, et igaühel on õigus saada valikute tegemiseks terviklikku teavet.

Püüame kommenteerida kõikide suuremate erakondade väljaütlemisi Praxise kompetentsi piirides. Projekt on ettevalmistus järgnevateks kodanikuvaatluse projektideks, millega Praxis soovib tuua rohkem läbipaistvust ja tõenduspõhisust poliitikasse. Eesmärgiks pole osundada üksnes ekslikele mõtetele, vaid ka neile, mis esiotsa hirmutavad või võõrad tunduvad, kuid tegelikult ongi olulised, selleks et nende suhtes midagi ette võtta.

Tore oleks kuulda, mida teised meie ettevõtmise kohta arvavad. Oodatud on ka huvitavad vihjed väljaütlemiste kohta, mida on võimalik tõendite varal kontrollida.

Dividendid Eesti Energiast kui elektrimaks - repliik

Valitsus on otsustanud defitsiidi katmiseks mitte makse tõsta, vaid võtta dividende riigiettevõtetest üle kahe miljardi, sealjuures Eesti Energiast.

See tuletab mulle meelde lugupeetud professori Janno Reiljani mõttekäiku, kes kunagi kirjutas, et Eesti Energia dividendid riigieelarvesse ei ole midagi muud kui elektrimaks. Sest kust need dividendid ikka tulevad kui kõrgemast elektrihinnast. Ning kui vaja järgnevatel aastatel teha Eesti Energial investeeringuid, siis peab taas tõstma elektrihinda.

Kuna osa elektrist ning ka toodangust, mis kasutab elektrit sisendina, eksporditakse, siis osa sellest "maksust" samuti eksporditakse, ja õnneks ei lange kogu selline peidetud maks Eesti inimestele.

Väljarände positiivsetest mõjudest

Marit ja Toomas Hinnosaar käsitlevad oma ajaveebis väljarände positiivset ex-ante mõju inimkapitalile võrreldes seda tavapärase ajude väljavoolust tingitud negatiivse efektiga (ex-post efekt).

Võimalus lüüa tulevikus läbi laias maailmas võib inimesi motiveerida rohkem pingutama ja omandama parema hariduse. Isegi kui suur osa neist inimestest rakendavad kogutud teadmisi ja oskusi teistes riikides, jääb mingi osa siiski ka koduriiki. Ajude väljavool on hea, kui ex-ante efekt pikaajaliselt ex-post efekti domineerib.

See tuletas mulle meelde, et kui tegime Praxises 2003. aasta lõpus tervishoiutöötajate migratsiooniuuringut, siis kuulsin migratsiooni ex ante positiivse mõju kohta järgmist näidet. Nimelt pani võimalus välismaal arstina tööd saada arstitudengid mõned aastad tagasi usinalt Põhjamaade keeli õppima. Räägiti, et Tartus Folkuniversitetetis oli rootsi keele kursusel enamus õppureid arstitudengid. Vaevalt, et nad kõik nüüd Rootsi läksid, aga kokkuvõttes tõstis see kindlasti Eesti arstide rootsi keele oskust.

Ilmselt just tervishoiuvaldkonnas, kus välismaale tööleminemise võimalus väga konkreetne, on (oli) ex ante mõju olemas. Tookordne küsitlus arstitudengite, hambaarstiks, õeks või ämmaemandaks õppijate seas näitas, et tervelt 85% soovis töötada välismaal. Täitsa huvitav oleks korrata tervishoiuvaldkonna tudengite seas seda küsitlust, et näha kas ka mingit muutust on toimunud.

Kõrgharidusele juurdepääsu mustrid väljenduvad sisseastumisprotsessis

Katsed kõrgkoolidesse on hoogu kogumas. See toob taas päevakorda sisseastumiskriteeriumite hindamispoleemika selle üle, kuidas ülikoolid kvalitatiivseid väärtusi (näiteks motivatsioon, süstemaatiline maailmakäsitlus) kvantitatiivsesse vormi „tõlgivad”. Tudengite selekteerimisel saab eristada järgnevaid põhimudeleid: universaalne (Eestis levinud), individuaalne (sagedasti kasutatav USAs) ja kategoriseeriv lähenemine. Universaalne lähenemine tähendab kõikidele sisseastujatele samade reeglite kehtestamist, võimaldades selekteerimisprotsessis minimaalset ressursside kulu ning oma standardsuse tõttu lihtsast kasutatavust. Samas panustab selline lähenemine tugevasti kõrghariduse elitaarsuse edendamisse. Individuaalne lähenemine lubab reegleid painutada vastavalt kandidaadi potentsiaalile, olles ajakulukas, kuid võimaldades kandidaadi omapära arvestada. Unikaalsuse arvestamine annab selge eelise neile, kes suudavad infot atraktiivsemalt edastada. Kolmandat ehk kategoriseerivat lähenemist teatakse ka kui positiivset diskrimineerimist, mis eeldab ühiskonna lahterdamist, võimaldades sel moel erinevatele gruppidele kehtestada eeldatavasti just neile kaaskonkureerijatega võrdsemad võimalused kõrghariduse omandamiseks. Selline lähenemine püüdleb aktiivselt, kuigi mitte alati edukalt, kõrghariduspopulatsiooni sarnasuse suurendamise poole üldise rahvastiku mitmesuguste näitajatega (sugu, vähemuste osalemise osakaal, sotsiaalmajanduslik taust jms), mis on üks õiglase ligipääsu aluseid kõrghariduses.
Olenemata mudeli valikust sisseastumiskriteeriumite koostamisel on lõpptulemus sarnane - ebavõrdsus ei kao, küll aga muutub ebavõrdsuse muster. Hariduspoliitilisest perspektiivist vaadatuna ei olegi eesmärk kõikide indiviidide absoluutne võrdsus, vaid pigem mitmekülgsuse arvestamine ning seeläbi kõigile ühiskonna liikmetele õiglast juurdepääsu võimaldavate tingimuste loomine. Erinevalt praegu Eestis levinud valdavalt universaalsest lähenemisest aitaks kõrghariduse pluralistlikele ootustele ja vajadustele paremini vastata erinevate hindamistüüpide kombineerimine. Kõikide indiviidide potentsiaali maksimaalselt arvestav ning arendav efektiivne kõrgharidussüsteem on üks riigi jätkusuutlikkuse võtmetest.

Parempoolse Praxise rehabilitatsioon?

Alles üsna hiljuti positsioneeris Kesknädal Praxise kui "parempoolne mõttekoda". Aga huvitav, et eile Riigikogus kõlbas Keskerakonnal seda parempoolset mõttekoda lausa kolm korda tsiteerida (vt stenogrammi).

Alguses loeti ette meie mõtted blogisissekandest maamaksu seaduse kohta. Ja öötundide veetmiseks refereeriti lausa kaks korda eilset Päevalehe artiklit maksude kohta. Huvitav, kas Keskerakonna tänu avaldub nüüd selles, et järgmises Kesknädala numbris öeldakse, et me oleme nüüd vasakpoolsed?

Ja reformierakonnale soovitan siis järgmine istung tsiteerida vastukaaluks meie mõttehommiku ajaveebi, kus kirjutame, et vanemahüvitisel siiski on mõju sündimuskäitumisele, hoolimata sellest, mida opositsioon mõnikord väidab.
Aga igatahes tore, et suudame elevust Riigikogu saali tuua. :)

Kuidas teha pensionide kärpimist

Probleemid sotsiaalvaldkonna suurte kuludega, sealhulgas pensionidega on ilmselged.

Mitte et meil oleksid pensionid suured. Kaugel sellest, igasuguste rahvusvaheliste arvestuste järgi on meil pensionid väga tagasihoidlikud. Aga meil on pensionäre suhteliselt palju võrreldes meie hõivatutega - kokku ligi 380 tuhat pensioni saajat. Ligi 290 tuhat vanaduspensionäri, 70 tuhat töövõimetuspensionäri ja veel ca 20 tuhande jagu toitjakaotuspensionäre ja rahvapensionäre.

Riikliku pensionisüsteemi probleemid tulenevad kahe asjaolu kokkusattumisest.
Esiteks pensionide kiire tõus, mis oli tingitud pensionide erakorralistest
tõstmistest varasematel aastatel (2004-2007) ning pensionide kasvu
sidumisest 80% ulatuses sotsiaalmaksuga (alates 2007). Need tõusud oleks
toonud kaasa I samba defitsiidi ka majanduse normaalse arengu korral, kuid seda oli plaan katta muudest maksutuludest, mis nüüd on samuti ära kukkunud.
Praxise 2004. aasta pensioniraportis soovitasime sidumist sotsiaalmaksuga kuni 66% ulatuses, mis oleks praegust probleemi küll pisut leevendanud, ehkki ka see oleks tähendanud lühiajalist defitsiiti. Nii et ei saa öelda, et me oleksime valitsusest targemad olnud.

Teiseks raskuste põhjuseks on majanduslangus, milleks Eesti sotsiaalkindlustussüsteem ei olnud hästi valmis. Fikseeritud vahetuskursi
tingimustes peaks sotsiaalkindlustussüsteem samuti olema vaba nominaalsetest jäikustest, et majandus saaks kohaneda. See tähendab, et vajadusel peavad alanema lisaks hindadele ja palkadele ka toetused. Kuid Eesti toetuste süsteem ei olnud võimaliku majanduslangusega arvestanud. (Vt varasemat postitust nominaalsetest jäikustest)
Ja toetuste vähenemine võiks toimuda nii, et vaesuse vältimiseks majanduskriisi tingimustes, kõige madalama sissetulekuga inimesed kaotaksid toetustes vähem.

Kui pensionide alandamine osutub siiski möödapääsmatuks, siis võiks mitte vähendada proportsionaalselt kõiki pensione, vaid kaaluda kas pensionivalemi üksikute komponentide muutmist või pensionide maksustamise muutmist.

Näiteks võib kaaluda täiendava tulumaksuvabastuse ajutist alandamist (mis praegu on 3000 krooni kuus). Selle alandamise tulemusena väikese pensioni saajad kaotavad vähe või üldse mitte. Samuti ei oleks vaja siis muuta pensionikindlustussüsteemi vaid lihtsalt tulumaksu seadusest ühte numbrit.

Kui vähendada pensione, siis võiks vähendada pigem staažiosaku ja kindlustusosaku suurust ja mitte muuta baasosa. Samuti võiks mitta muuta rahvapensioni. Selle tulemusena madalama pensioni saajad taas kaotaksid oluliselt vähem, kui kõrgema pensioni saajad.

Ehkki need muutused võiksid aidata leevendada lühiajalist defitsiidiprobleemi, siis pikaajaliselt peab tagasi tulema pensionide indekseerimise valemi muutmise juurde või tegeliku pensioniea tõusu juurde. Ja viimase juurest jõuame omakorda eestlaste kehva tervise juurde, mis ei lase meil kaua tööturul olla ja pensioniiga tõsta. Polegi nagu häid lahendusi.

Tüli Töötukassa ümber

Uus töölepinguseadus on valitsuse põhjalikult tülli ajanud. Kostub arvamusi, et olukorras, kus kõigi töötajate palgad vähenevad, pole mingit õigustust ühe grupi eelistamiseks. Koondamise lihtsamaks muutmine aga elavdaks oluliselt majandust. Tasuks siiski meenutada, et Eesti on madalaimate töötushüvitistega (sh töötuskindlustus ja töötutoetus) riigiks Euroopas ning millal siis veel saab töötuskindlustussüsteem täita oma rolli majanduse automaatse stabilisaatori ja tarbimise silumise osas kui mitte kõrge töötuse tingimustes. Teisalt on muidugi tõsi ka see, et koondamisregulatsioon on meil võrreldes Euroopa riikide keskmisega veidi rangem ning paha ei teeks ka selle lihtsustamine. Missugused variante võiks veel kaaluda vähendamaks uue seaduse rakendamisega kaasnevaid kulusid ?

Tasuks ikkagi kaaluda töötuskindlustushüvitise mittemaksmist vabatahtliku töötuse korral ehk omal soovil või poolte kokkuleppel töösuhte lõpetanutele. Tõsi, et paljudel juhtudel ei ole tegelikult tegemist vabatahtliku töötusega, vaid tööandja poolt pealesunnitud käitumisega, kuid mingi osa on siiski vabatahtlik ning hüvitise maksmine sel juhul avab süsteemi nö moraaliriskile. Samuti võib arvata, et koondamise lihtsustamine ja odavamaks tegemine, muudab tulevikus ka tööandja käitumist ning tööandjad on valmis lõpetama töösuhte pigem koondamise läbi kui sundima töötajat omal soovil lahkuma. Vähemalt võiks mõelda selle sätte rakendamise edasilükkamisele.

Samuti võiks kaaluda nn karmimat ajatamist töötuskindlustushüvitise saamisel ehk näiteks kui inimene kaotab töö koondamise tõttu, siis saab ta kõigepealt oma kolme kuu koondamishüvitise ning järelejäänud aja eest saab siis töötuskindlustushüvitist. Antud näite korral siis saaks siis koondamishüvitist umbes 90 päeva eest, töötuskindlustushüvitist 70% ulatuses umbes 10 päeva ja edasi juba 50% ulatuses. Teisisõnu hüvitise saamise periood ei pikeneks koondamishüvitise suuruse võrra nagu praeguses eelnõus mõeldud. Koondamishüvitise ja töötuskindlustushüvitise maksmine samaaegselt tähendab, et esimestel töötuskuudel võib asendussissetulek olla praegu isegi kuni 150% eelnevast palgast ning see kindlasti ei soodusta kiiret töölenaasmist. Ka üks meie Andresega tehtud uuring Töötukassa andmetel viitas sellele, et töötusperiood oli pikem inimestel, kellel oli õigus saada nii koondamis- kui töötuskindlustushüvitist. Ettepaneku vastased on öelnud, et tegemist on kahe täiesti erineva hüvitisega, aga kas see ikka tegelikult on nii, eriti kui suurema osa kuludest katab nüüd ka koondamishüvitiste korral Töötukassa ?

Ja kolmandaks, midagi pole teha, aga madalate hüvitiste taga on osalt kindlasti ka madal maksemäär võrreldes muu Euroopa töötuskindlustussüsteemidega, kus see ulatub kohati isegi 6-8%-ni. Samuti on meie süsteemis suhteliselt unikaalne see, et töötaja töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse tööandjad ei panusta. Mujal Euroopas panustavad tööandjad kas võrdselt või isegi suuremal määral ka töötajate töötuskindlustushüvitiste finantseerimisse. Samas tuleb muidugi süsteemide võrdluses olla ettevaatlik ning vaadata, mida täpselt siis sellest rahast finantseeritakse. Näiteks kollektiivse koondamise ning tööandja maksejõuetuse riskide katmiseks on enamasti eraldi fondid, Eesti süsteemi eripära on nende ühendamine töötuskindlustussüsteemiga. Nii et kui tahame heldemat süsteemi, siis võibki olla ainsaks valikuks maksemäära tõus.

Ja mitte ei saa mainimata jätta ka seda, et on kahju, et nii olulise seaduse valmimisse ei kaasatud mingis etapis teadlasi ning puudus korralik mõjude analüüs, mida seaduse rakendamine endaga kaasa tooks. Välja arvatud üksikud viited seaduseelnõu seletuskirjas mõningatele varem teostatud ning mõnel viisil seadusega seotud uuringutele. Julgeks arvata, et täna oleks siiski mõni mure vähem kui sotsiaalpartnerite kokkuleppe kõrval olnuks seaduseelnõu taga ka korralik analüüs. Aga eks ta nii ikka ole, et puuokstest või õlgedest maja saab kiiremini valmis, aga hunt puhub selle ka esimese hingetõmbega ümber...