Maamaks ja selle vabastus kodudele

Selle aasta kohalike valimiste üheks vaidlusteemaks, vähemalt pealinnas, saab olema maamaks ning selle roll kohalike omavalitsuse tuludes. Riigikogusse esitati maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele suurema paindlikkuse maamaksu määramisel, sealhulgas võimaluse koduomanikud teatud ulatuses vabastada maamaksust.

Eelnõu seletuskiri ning seal sisalduv mõjude analüüs on väga napp nagu tavapäraselt Eesti seadustel. Oleks võinud vähemalt üritada välja tuua võimalikke mõjusid majapidamistele, maksukoormuse progressiivsuse muutusele, kohalike omavalitsuste eelarvele ja võimalikule konkurentsile omavalitsustevahelises maksupoliitikas.

Meeldetuletuseks, et Praxise maksu-uuring (pdf), mis kasutas küll 2000-2007. aasta nappe andmeid leibkonna eelarve uuringust, viitas sellele, et maamaks oli pigem regressiivne (st vaesemad leibkonnad maksid seda suhteliselt rohkem), samas on viimastel aastatel regressiivsus vähenenud. Kui omavalitsused hakkavad rakendama kodude maksuvabastust, siis pakun, et sellest võidavad suhteliselt enam (jõukamad) majaomanikud ning pigem peaks see suurendama maamaksu regressiivsust.

2008. aasta maamaksu määrades näeme tegelikult päris suurt varieeruvust omavalitsuste vahel. Maksumäära suurus ei näi sõltuvat omavalitsuse rikkusest üldiselt (omatulu inimese kohta), kuid siiski kõrgema maksumääraga omavalitsustes on ka maamaksu roll omatuludes kõrgem, ulatudes kuni kolmandikuni omatuludest.
(Joonistel on toodud mitteparameetriline regressioonijoon).




Põnevusega jään ootama, et kui seadus vastu võetakse, siis kui paljudes valimiskampaaniates ning milliste ratsionaalsete argumentidega maamaksuvabastust lubama hakatakse.

Europarlamentääri apsud - korrelatsioon vs põhjuslikkus

Eile rääkis Europarlamendi liige Oviir ETV saates Aeg luubis toetustest ja maksupoliitikast. Et tegemist on niivõrd lugupeetud poliitikuga, kelle arvamust maksupoliitika kujundamisel kindlasti arvestatakse, tahaks paari asja tema väljaütlemistes täpsustada.

Parlamentäär väitis, et tingituna restoraniteenuste ja toitlustusteenuste käibemaksumäära tõusust on paljud Tallinna toitlustuskohad enda tegevuse lõpetanud. Siin julgeks küll arvata, et korrelatsioon kahe asja vahel ei ole põhjuslik ja käibemaksutõus ei ole peamine sulgemise põhjus. Seda enam, et tegelikult mõjutas käibemaksutõus üksnes majutusteenust pakkuvate asutuste hommikusööki! Käibemaks restorani- ja toitlustusteenusele ei ole muutunudki. (Vt ülevaadet 2009. aasta maksumuudatustes rahandusministeeriumi kodulehelt.)

Juttu oli ka, et viimaste käibemaksumäära tõstmistega käibemaksu laekumine ei kasvanud, sest tarbimine vähenes ja kokkuvõttes sellega kaotasime maksutuludes. Taas julgeks vastu vaielda, sest peamine maksulanguse põhjus on ikkagi tarbimise vähenemine muude tegurite tõttu (laenude vähenemine, inimeste tulude langus ja kartus tuleviku ees) ja mitte maksutõusu tõttu. Seda enam, et maksutõus mõjutas väga väikest kaupade gruppi, millest osad kindlasti on ka alaelastsed hinna suhtes (nt ravimid, matuseteenused, raamatud).

Lisaks väitis Oviir ka, et lühiajaliselt tööle minnes kaotab inimene õiguse töötuskindlustusele pikkade kuude jooksul. Päris nii see ikka ei ole. Kui inimene läheb tööle, siis tõepoolest kaotab ta samaaegselt töötuskindlustushüvitise, kuid uuesti töötuks jäädes on tal õigus töötuskindlustushüvitisele, kui ta eelnevalt ei olnud kogu hüvitise perioodi ära kasutanud.

Soovigem paremaid nõunikke meie Europarlamentääridele!

Pildikesi Paunverest ehk Riigikogu arutas tööturu olukorda

Riigikogu tänasel tööturu olukorra arutelul kõlasid mitmed väited-faktid, mis põhinevad PRAXISe ekspertide töödel. Täpsemad viited kasutatud andmeallikatele ning põhjendused erinevatele väidetele leiab nt vastilmunud Inimarengu aruande 6. peatüki alapunktist 6.4 aktiivset tööpoliitikat ja sotsiaalset kaitset töötuse korral käsitlevatest osadest ja osalt ka minu ja Andrese Sotsiaalkomisjonis tehtud ettekannetest, mis kättesaadavad meie kodulehelt (programmid/töö-ja sotsiaalpoliitika/ettekanded).

Kokkuvõttes võib öelda, et tänane arutelu kujunes suhteliselt tööturu pakkumispoole keskseks ehk teisisõnu räägiti palju toetustest ja teenustest ning vähem nõudluspoolest ehk siis ettevõtetele suunatud meetmetest. Eks see tuleneb paljuski ka meie institutsionaalsest ülesehitusest, kus tööpoliitika on laias laastus killustatud Sotsiaalministeeriumi (tööjõu pakkumine, peamiselt tagajärgede likvideerimine), Haridusministeeriumi (tööjõu pakkumine ja selle kvaliteet, nö ennetav roll) ja Majandusministeeriumi (tööjõu nõudlus) vahel. Igal juhul tervikpilti sellest, kuidas kavatsetakse olukorda parandada nii nõudlus- kui pakkumispoole osas, ei tekkinud. Ja no muidugi oleks soovinud enam teadmistepõhist lähenemist.

Vaadates teiste riikide tegemisi, siis võib öelda, et keskendutakse nii nõudlus- kui pakkumispoole meetmetele, sealjuures on abipakettides enamlevinuks krediidi- ja laenuvõimaluste ning investeeringute abil nõudluspoole turgutamine, erinevad maksumuutused, täiendav tähelepanu aktiivsele tööpoliitikale ning EL struktuurivahendite sihipärasem kasutamine.

Näiteks Taanis moodustati spetsiaalne tööturu olukorraga tegelev komisjon, kes esitas juba 2008. aasta septembris valitsusele oma ettepanekud, mis keskendusid töötushüvitiste süsteemi reformile; aktiivsele tööpoliitikale, pakkudes erinevaid teenused senisest varem; töölubade väljastamise korra ning ennetähtaegse vanaduspensioni süsteemi reformile. Soome valitsus plaanib vähendada tulumaksu ning suurendada sotsiaalmaksu, misläbi peaks märkimisväärselt kasvama pensioni ja töötushüvitisi saavate inimeste ostujõud. Samuti on kavas suuremahulised investeeringud teedeehitusse. Aktiivne debatt toimus ka pensioniea tõstmise üle. Ka Saksamaa turgutab majandust ja tööturgu finantssektori stabiilsuse tagamise, ettevõtetele täiendavate krediidivõimaluste pakkumise ja suuremahuliste infrastruktuuriinvesteeringute kaudu. Samuti pakutakse mõnes sektoris ettevõtetele täiendavaid maksuvabastusi ning vanemaealistele töötajatele on kavas rakendada spetsiaalne täiendõppe programm. Ka Belgias pööratakse palju tähelepanu üle 50. aastaste töötajate hõive suurendamisele erinevate aktiivsete tööpoliitika meetmete kaudu. Rootslased seevastu kavatsevad turgutada noorte tööhõivet langetades tööandjate sotsiaalkindlustusmakset noorte töötajate eest. Suurbritannias plaanis valitsus langetada ajutiselt käibemaksu 17.5%-lt 15%-ni, suurendada aktiivsete tööpoliitika meetmete rahastamist ja aidata keskmise- ja väiksese suurusega ettevõtteid pakkudes täiendavaid krediidivõimalusi. Täpsemalt loe European Employment Observatory viimasest ja peatselt ilmuvast uuest kvartaliülevaatest.

Majanduslanguse märgid tööturul

Tänasel istungil arutas Riigikogu tööturu olukorda. Muuhulgas kõlas väide, et tööturu olukord hakkas halvenema alles 2008. aasta kolmandas kvartalis. Tõepoolest, kui vaadata ainult Tööjõu uuringu andmeid (ETU), siis kasvas töötus üle pika aja taas 2008. aasta kolmandas kvartalis 6.3%-ni ehk 2.2 protsendipunkti võrra. Samal ajal andis aga registreeritud töötuse statistika märku olukorra halvenemisest tööturul juba 2007. aasta neljandas kvartalis, mil hakkas suurenema uute registreeritud töötute arv ning vähenema vakantside arv (vt allolev joonis Tööturuameti andmetega). Sama trend jätkus kogu 2008. aasta jooksul. Samuti on sellest ajas suurenenud ka erinevat liiki toetuse saajate arv. Nii et tööturu olukorra hindamisel tuleks ikka jälgida nii registreeritud statistikat kui uuringupõhist statistikat ning nii töötute absoluutarvu kui uute töötute arvu.

Lisaks tuleb tööturu näitajate tõlgendamisel alati tähele panna, mis vanuserühmast räägitakse ja kuidas arvutatakse töötuse määr. Tööjõu-uuringu mõistes käsitletakse tööealise elanikkonnana rahvastikku vanuses 15-74, Euroopa Komisjoni tööhõive-eesmärkide aluseks on vanuserühm 15-64 ja registreeritud tööpuuduse puhul räägitakse vanuserühmast 16-pensioniiga, kuna see vanus annab õiguse töötuna registreerida. Näiteks 2008. aasta neljandas kvartalis oli töötuse määr esimesel juhul 7.6% ja hõivemäär 62.6%; teisel juhul vastavalt 7.8% ja 69.1% ning registreeritud töötuse määr ulatus 3.9%-ni. Lisaks arvutas Tööturuamet töötuse määra pikka aega ka osakaaluna tööealisest rahvastikust vanuses 16-pensioniiga, mitte tööjõust (hõivatud+töötud) nagu tehakse seda tööjõu-uuringu korral. Nüüd siis küll mõlemat. Igal juhul tuleb jälgida, millest juttu ning võrrelda võrreldavaid.

Paar sõna ka ETU ja registreeritud töötuse määrade erinevusest. Eeldades, et arvutusmetoodika on sama, siis tüüpiliselt on registreeritud töötuse määr kõrgem riikides, kus on kõrged töötushüvitised, mis motiveerivad end töötuna registreerima ning ETU töötuse määr kõrgem riikides, kus töötushüvitised madalad. Eesti kuulub siis viimaste näidete hulka, kuid on täiesti reaalne, et uue töölepinguseaduse rakendudes see muutub.

Kas diskrimineerimise kasv naiste palkades?

Miks on naiste-meeste palgaerinevus Eestis viimastel aastatel kiiresti kasvanud? Eesti Tööjõu-uuringu (ETU) andmetel on see 2007. aastal samuti 30% ümber (vt joonis), sarnaselt Euroopa Komisjoni numbritele, millele täna kõik meediaväljaanded viitavad.

Kiire hilisõhtune Oaxaca dekomponeerimine perioodi 2001-2007 kohta näitab, et palkade kiire kasvu tingimustes on meeste-naiste ebavõrdsus tõesti oluliselt suurenenud (2001. aastal ETU järgi 19% ja 2007. aastal 33%). Kasvanud on nii selgitatav palgaerinevus kui ka mitteselgitatav palgaerinevus. Õnneks viimane aeglasemalt, mis vähemalt lubab oletada, et diskrimineerimine ei ole peamine süüdlane palgaerinevuse kasvus.

Üks võimalik lihtne selgitus, miks meeste-naiste palgaerinevus on kasvanud viimastel aastatel, võib olla see, et majanduskasvu tingimustes on naiste poolt lisandunud tööturule juurde enam madalama produktiivsusega inimesi kui lisandus meeste puhul. Nii näiteks kasvas 55-64-aastaste naiste seas tööhõive määr 21 protsendipunkti võrra aastatel 2001-2007, samas kui meestel üksnes 4 protsendipunkti võrra. Ja meeste kasvav tööhõive oli paljuski tingitud ehitussektori buumist, kus ka madala produktiivsusega meestele maksti (ebaratsionaalselt) kõrget töötasu. Majanduslanguse perioodil peaks palgaerinevus taas vähenema.

Meeldetuletuseks, et PRAXISe 2004. aastal valminud uuring meeste-naiste palgaerinevuste kohta perioodil 1998-2000, näitas, et palkade erinevus on ligi 30%. Sama uuring annab ka hea ülevaate palgaerinevuse majandusteoreetilistest põhjendustest.

PRAXIS valitsuskabineti nõupidamisel

Rõõmuga täiendan nende auväärsete praxislaste ridu, kes on saanud võimaluse näost näkku nõustada meie valitsust otsuste tegemisel. Selle nädala valitsuskabineti nõupidamisel oli ühe teemana jutuks perepoliitika. Seal saingi võimaluse tutvustada PRAXISe uuringuid ja nendest tulenevaid järeldusi. Kesksel kohal olid analüüsid, mis käsitlesid peredele suunatud rahaliste toetuste efektiivsust vaesuse leevendamisel (Alari ja minu üks varasem uuring) ning Marre, Ene-Margiti ja minu värske uuring vanemahüvitise mõjust tulude jaotusele, sündimusele ning lapsevanemate tööturukäitumisele.

Ettekandes pakkusin välja ka võimalikud tulevikustsenaariumid perede rahaliste toetuste suundumusest:
I Kehva koka kompott (ehk Tootsi peenar)
II Askeetlik anoreksia
III Sportlikult sale
IV Suurejooneline skandinaavia

Aitäh Laurile ja Marrele algidee ja inspiratsiooni eest.

Pikemalt tuleb tutvustatud uuringutest ning perepoliitika rahalistest toetustest juttu 7. aprillil PRAXISe mõttehommikul.

sooline diskrimineerimine betooni ostmisel

Sotsiaalministeeriumi kodulehekülg kirjutab soolise diskrimineerimise kohta:
"Otsese [soolise] diskrimineerimisega on tegemist siis, kui indiviid seatakse tema soo tõttu erinevasse seisundisse kui samas olukorras olev vastassoo esindaja. Erinevasse seisundisse seadmine võib ilmneda näiteks sel moel, et teatud õigusi või soodustusi, kohustusi või koormust antakse või määratakse ainult meestele või ainult naistele."

Ja nüüd tuli koju mulle ühe suure ehituskaupade kaubandusettevõtte reklaam, kus suurelt kirjas:
"Naistepäeval kõikidele naistele allahindlus - 10%"
Aga kas meestepäeval meestele tehti? Ei tehtud... Vot sulle võrdõiguslikkust.

Astmeline tulumaks ja tulude ebavõrdsus

Hiljuti on taaskord kõlama hakanud üleskutsed üle minna (või õigemini minna tagasi) astmelisele tulumaksule. Vt Keskerakond algatas astmelise tulumaksu eelnõu (EPL 23.2.09) ja Toots: Tulumaks astmeliseks ja toiduainete käibemaks madalamaks (EPL 2.3.09). Peamisteks argumentideks on täiendav maksutulu ning suurem sotsiaalne õiglus. Tervitades igasugust diskussiooni ja mõttevahetust maksusüsteemi kujundamisel, lisaks ka omalt poolt paar mõtet õigluse aspekti osas, keskendudes tulude ebavõrdsusele.

Esiteks, kui nõustuda sellega, et Eesti ühiskonnas jääb solidaarsust vajaka ning võimalus selle suurendamiseks on vähendada tulude ebavõrdsust, siis kuidas võiks seda eesmärki kvantifitseerida? Kas me ei peaks enne X maksuastme välja pakkumist mõtisklema, mis võiks olla tulude ebavõrdsuse kvantitatiivne mõõde, mille poole tahetakse püüelda? Kas on see Gini koefitsiendi vähendamine praeguselt tasemelt (ca 0.34) paari protsendipunkti võrra või kogunisti Põhjamaade tasemele (so u 0.25)?

Vastasel korral võib selguda, et ühe-kahe mõõduka lisaastme sisseviimisel väheneb tulude ebavõrdsus ainult minimaalselt ning mõju ühiskonna solidaarsusele jääb sümboolseks, samas kui kahju negatiivsete töötamise stiimulite näol võib olla juba märkimisväärne. Kui aga püüelda lausa Skandinaavia riikidega samaväärse tulude võrdsuse poole, siis peaksime aru andma, et see võib tähendab ka nendesarnaste maksuastmete kehtestamist, kus ülemmäärad küünivad ligi 60%-ni. Arvestades, et Eestis on ka maksude ja toetuste-eelsete tulude ebavõrdsus kõrgem, siis võib vaja minna veelgi kõrgemaid maksumäärasid.

Teiseks, kui enamik rahvast jääks tõesti nõusse eesmärgiga "tulusaajate nn. ülemine ots kindlasti maksustada tänasest kõrgemalt ja vastupidi – nn. tulusaajate alumine kiht /…/ maksustada oluliselt madalamalt", siis miks rakendada selleks tingimata astmelist tulumaksu? Maksutehniliselt oleks märksa lihtsam tõsta praegust maksuvaba tulu ja ühtset maksumäära. See võimaldaks analoogselt vähendada maksukoormust tulujaotuse madalamas osas ja tõsta ülemises osas.

Selle illustreerimiseks sobivad (käesoleva postituse autori) arvutused Lääne-Euroopa riikide kohta, määratlemaks, millist maksumäära tuleks nendes rakendada, kui asendada kehtiv astmeline tulumaks proportsionaalse tulumaksuga, seejuures vähendamata maksutulusid ning suurendamata tulude ebavõrdsust. Sellised maksumäärad osutusid küll üsna kõrgeteks (vahemikus 28-52%), kuid teisalt suurenes oluliselt inimeste osakaal, kellel ei tuleks üldse tulumaksu maksta.

Kokkuvõttes tahaks rõhutada, et juhul kui tõesti valitseb soov suurendada solidaarsust - mida isiklikult tundub ühiskonnas tõepoolest väheks jäävat - siis tuleks kõiki võimalikke vahendeid põhjalikumalt kaalutleda. Seni jääb aga kaheldavaks, kas astmeline tulumaks suudab (üksi) kõik probleemid võluväel lahendada.

PS Üks hiljutine uurimus leiab kogunisti, et kõrge progressiivsusega maksud on negatiivses korrelatsioonis tervisega.