Märtsi lõpul oli mul võimalus SA Archimedese ja Euroopa Elukestva Õppe Programmi kaudu käia vaatamas, kuidas elavad ja toimetavad Austria pisikesed geograafiliselt eraldatud piirkondade koolid. Koos 9 eri riigist pärit hariduse valdkonna „otsustajaga“ (oli kirju seltskond alates õpetajast, koolijuhist kuni nõunike ja KOV poliitikuni) külastasime erinevaid väikekoole, kohtusime nii õpilaste, õpetajate, koolijuhtide kui ka inspektorite ja linnapeadega, kellega kõigiga sai ka eri teemadel arutatud. Siinkohal mõned huvitavamad seigad sellest käigust.
Kohaliku identiteedi kasvatamine kui keskne väärtus. Kohe esimesele päeval tõi meie õppereisi juht välja ühe Austria sotsiaal-majandusliku arengu seisukohalt väga olulise mõtte, mida ma ei ole Eestis kunagi otseselt kuulnud mainitavat. Nimelt on maapiirkonna austerlastel ja hariduse korraldajatel veendumus, et kui maalastel ei ole võimalust käia algkoolis (1-4. klass) kodukülas või –asulas, siis lastel ei kujune välja kohalik identiteet ning side kohaliku eluga, mistõttu on vähetõenäoline, et nad tulevikus pöörduksid oma sünnikohta tagasi. Väheste tagasipöördumine sünnipiirkonda aga ohustaks maapiirkondade arengut, sest turismist elatuvatel pereäridel tekiks raskusi äri jätkajate leidmisel. Turisminduse ja pereäride ohtu seadmine aga tähendaks ka piirkondade arengu pidurdumist.
Hariduse kodulähedus kvaliteedi arvelt? Austerlased väärtustasid kohalikku kooli niivõrd suurelt (lisaks kohalikule identiteedi kasvatamisele ka täidab kool kohaliku kultuuri-, seltsi- ja spordielu edendamisel suurt rolli), et mitu korda tekkis küsimus, et huvitav, kas mõnikord võidakse ka nende teiste eesmärkide nimel hariduse kvaliteedis järgi anda... Nt Eestis on ju keeruline häid õpetajaid maapiirkonda tööle meelitada ning neid seal hoida. Õpetajate mure on austerlased lahendanud õpetajate suunamise süsteemiga (õpetaja kandideerib peale õpetajakvalifikatsiooni omandamist tööle ühte piirkonda ning peab valituks osutamisel üldjuhul määratud kooli tööle asuma), mistõttu heade õpetajate puudumise üle ei kurdeta. Lisaks jälgivad inspektorid koolides toimuvat pidevalt, nõustades koole probleemide korral ning vajadusel õpetajaid ka välja vahetades. Üldiselt jäi mulje, et austerlaste jaoks on hariduse kvaliteet mitte ainult haridustulemused, vaid seda vaadatakse oluliselt laiemalt – lisaks õpilaste teadmistele-oskustele väärtustatakse häid koostöösuhteid (kooliliikmete omavahelised suhted, suhted kogukonnaga, lapsevanematega) ja mõnusat kooliõhkkonda. Samas, kuna algkoolide tasemel õpilaste teadmisi mingisuguste standardtestide kaudu ei mõõdeta ega võrrelda, jäi õhku küsimus, et kuigi kohapeal ollakse oma kooli headuses veendunud, puudub tegelikult teadmine selle kohta, millisel tasemel ühe piirkonna laste teadmised-oskused parasjagu võrreldes mõne teise regiooni omadega on.
Linnapea-taksojuht. See on väike näide sellest, kuidas kohalikul tasandil on võimalik lihtsalt ja paindlikult laste koolisaamise mure lahendada ja sellest, kuidas kohalik omavalitsus hoolitseb laste hariduse omandamise pärast. Bürgermeister, võõristamata lihtsamakoelisemat tööd, sõidutab hommikul õpilased kooli ning pealelõunal viib jällegi koju tagasi. Vahepealsel ajal saavad korda aetud ka kohaliku elu asjatoimetused. Kahe pealtnäha väga erineva rolli ühitamine tundus seal niivõrd loomulikuna. Miks ei võiks kohaliku kogukonna juht panustada seal, kus parasjagu kõige rohkem vaja?
20 aprill, 2009
03 aprill, 2009
Kinnisvara hindade langus ja lahutuste arv
Praxise raporti näited vanemahüvitise võimalikust mõjust sünnitamisele on tekitanud mõnusat diskussiooni (vt ettekannet).
Pakuks nüüd sotsioloogidele ja demograafidele majandusteadlaste poolt veel ühe mõtte selle kohta, et raha mõjutab inimeste otsuseid perekondlikes suhetes.
Nimelt võib arvata, et lahutuste arv (kooselude lõppemise arv) hakkab Eestis kasvama. Pakuks, et lähiaastatel kasvab näiteks 10-15%.
Ühest küljest mõjutab kindlasti lahutuste arvu majanduslangus ja sellega kaasnev töötus ning sotsiaalmajanduslik stress, kuid tahaks rõhutada just kinnisvarahindade langust.
Pereökonomistid (family economists) on nimelt leidnud, et perekonnad, kus ollakse kahevahel, kas minna lahku või mitte, kinnisvarahindade ootamatu languse korral saavad julgust juurde lahutamiseks.
Kinnisvara hindade langus teeb ühel osapoolel uue eluaseme ostmise või üürimise odavamaks. Seega vähenevad lahutuse otsesed kulud. Lisaks väheneb ka abielupaari senise ühisvara väärtus, mis vähendab vara pärast kooselamise motivatsiooni. (Pole enam argumenti, et "oh, ma küll ei armasta oma meest, aga tal on luksusvilla Ihastes")
Kellel mahti võiks ülaltoodud hüpoteesi kehtivust kunagi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel (SILC) kontrollida. Raskusi tekitabki ilmselt majanduslanguse ja kinnisvara hindade languse mõju eristamine, sest ka töötus mõjutab lahutusi. Ilmselt peaks olema kinnisvara hindade languse mõju suurem just kõrgepalgaliste lahutustele, sest neil on võimalus ka majanduslanguse tingimustes kergemini uut eluaset soetada.
Näidet Suurbritannia andmetel tehtud analüüsist saab vaadata ühest ISERi toimetisest.
Helmut Rainer, Ian Smith "Staying together for the sake of the home? House price shocks and partnership dissolution in the UK". ISER Working Paper No. 2008-31, September 2008, link
Pakuks nüüd sotsioloogidele ja demograafidele majandusteadlaste poolt veel ühe mõtte selle kohta, et raha mõjutab inimeste otsuseid perekondlikes suhetes.
Nimelt võib arvata, et lahutuste arv (kooselude lõppemise arv) hakkab Eestis kasvama. Pakuks, et lähiaastatel kasvab näiteks 10-15%.
Ühest küljest mõjutab kindlasti lahutuste arvu majanduslangus ja sellega kaasnev töötus ning sotsiaalmajanduslik stress, kuid tahaks rõhutada just kinnisvarahindade langust.
Pereökonomistid (family economists) on nimelt leidnud, et perekonnad, kus ollakse kahevahel, kas minna lahku või mitte, kinnisvarahindade ootamatu languse korral saavad julgust juurde lahutamiseks.
Kinnisvara hindade langus teeb ühel osapoolel uue eluaseme ostmise või üürimise odavamaks. Seega vähenevad lahutuse otsesed kulud. Lisaks väheneb ka abielupaari senise ühisvara väärtus, mis vähendab vara pärast kooselamise motivatsiooni. (Pole enam argumenti, et "oh, ma küll ei armasta oma meest, aga tal on luksusvilla Ihastes")
Kellel mahti võiks ülaltoodud hüpoteesi kehtivust kunagi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel (SILC) kontrollida. Raskusi tekitabki ilmselt majanduslanguse ja kinnisvara hindade languse mõju eristamine, sest ka töötus mõjutab lahutusi. Ilmselt peaks olema kinnisvara hindade languse mõju suurem just kõrgepalgaliste lahutustele, sest neil on võimalus ka majanduslanguse tingimustes kergemini uut eluaset soetada.
Näidet Suurbritannia andmetel tehtud analüüsist saab vaadata ühest ISERi toimetisest.
Helmut Rainer, Ian Smith "Staying together for the sake of the home? House price shocks and partnership dissolution in the UK". ISER Working Paper No. 2008-31, September 2008, link
02 aprill, 2009
II pensionisambast veel
Paar mõtet täienduseks Andrese postitusele kavandatava II samba muutuse osas.
Erakordsed ajad nõuavad erakordseid samme. Kui tavaoludes on säästmine pensionipäevadeks hädavajalik, siis üks võimalusi vahepealsete keeruliste aegade üleelamiseks on tõepoolest pensioniks säästmise peatamine või isegi nende säästude osaline kasutamine. Aga kui me igaüks koguksime pensioni kuhugi sukasäärde, siis küllap me läheksime nende säästude kallale kõige viimases järjekorras. Sama peaks kehtima ka riigi tasandil. Aga viimase osas pole sugugi selge, mida sellega täpselt saavutada tahetakse, ja kas ülejäänud meetmed selleks on kõik ära kasutatud.
Küllap on valitsuse põhieesmärk sellega sammuga kaasa aidata Maastrichti kriteeriumi täitmisele üldise eelarve tasakaalu osas ning seeläbi suurendada võimalusi euro kasutuselevõtmiseks lähitulevikus. See selgitaks näiteks selle ettepaneku ajalise raami (2 aastat). Aga - valitsus ei ole paraku seda selgelt välja öelnud. Ja mis siis saab kui ka see samm ei taga eurole üleminekut? Kas mäng tulevaste pensionitega väärib küünlaid?
Teisest küljest on selgusetu, kui oluline on seejuures valitsuse motivatsioon säilitada praegused pensionid. Kas võib see olla isegi peamine põhjus? Kui pensionireform omal ajal läbi viidi, siis arvas valitsus optimistlikult, et olemasolevatest I samba reservidest piisab, katmaks osa reformi üleminekukulusid (so 4%). Nüüd on aga selge, et tolle aja otsus ei olnud adekvaatne, eriti vahepealsete erakorraliste pensionitõusude valguses. Tagantjärgi on muidugi lihtne tark olla, kuid vähemalt ootaks valitsuselt ausat ülestunnistust varasema(te) möödalaskmis(t)e kohta ning asjaolule, et selle tulemusena ei suudeta pensione praegusel tasemel hoida. Eriti juhul, kui just see motiveerib II sambale hoogsat piduri peale tõmbamist.
Poliitikute hirm kaotada valijate hääli kumab läbi ka mõttest koos 4% ümbersuunamisega kaotada inimeste 2% omaosalus. Et hea küll, kui me ei maksa, ei pea vähemalt ka teie maksma. Eeldusel aga, et nimetatud 2% (mis enamike jaoks tähendab üsna väikest lisatulu absoluutnumbrites) ei päästa elanikkonda just näljasurmast, siis on see väga lühinägelik otsus, sest tulemuseks on loobumine investeerimisest tuleviku tarbeks kui finantsturud on madalseisus. Selle asemel lükkame säästmise edasi, et alustada taas rõõmsalt finantsinstrumentidesse raha paigutamist kui majandus on paremal järjel ning võimalik, et seetõttu ka turud märgatavalt kõrgematel tasemetel.
Kokkuvõttes, ootaks valitsuselt põhjalikumat kommentaari ja selgitust, miks sellist asja planeeritakse, ning kinnitust, et kõik muud alternatiivid on tõepoolest ärakasutatud või oluliselt kehvemad.
Erakordsed ajad nõuavad erakordseid samme. Kui tavaoludes on säästmine pensionipäevadeks hädavajalik, siis üks võimalusi vahepealsete keeruliste aegade üleelamiseks on tõepoolest pensioniks säästmise peatamine või isegi nende säästude osaline kasutamine. Aga kui me igaüks koguksime pensioni kuhugi sukasäärde, siis küllap me läheksime nende säästude kallale kõige viimases järjekorras. Sama peaks kehtima ka riigi tasandil. Aga viimase osas pole sugugi selge, mida sellega täpselt saavutada tahetakse, ja kas ülejäänud meetmed selleks on kõik ära kasutatud.
Küllap on valitsuse põhieesmärk sellega sammuga kaasa aidata Maastrichti kriteeriumi täitmisele üldise eelarve tasakaalu osas ning seeläbi suurendada võimalusi euro kasutuselevõtmiseks lähitulevikus. See selgitaks näiteks selle ettepaneku ajalise raami (2 aastat). Aga - valitsus ei ole paraku seda selgelt välja öelnud. Ja mis siis saab kui ka see samm ei taga eurole üleminekut? Kas mäng tulevaste pensionitega väärib küünlaid?
Teisest küljest on selgusetu, kui oluline on seejuures valitsuse motivatsioon säilitada praegused pensionid. Kas võib see olla isegi peamine põhjus? Kui pensionireform omal ajal läbi viidi, siis arvas valitsus optimistlikult, et olemasolevatest I samba reservidest piisab, katmaks osa reformi üleminekukulusid (so 4%). Nüüd on aga selge, et tolle aja otsus ei olnud adekvaatne, eriti vahepealsete erakorraliste pensionitõusude valguses. Tagantjärgi on muidugi lihtne tark olla, kuid vähemalt ootaks valitsuselt ausat ülestunnistust varasema(te) möödalaskmis(t)e kohta ning asjaolule, et selle tulemusena ei suudeta pensione praegusel tasemel hoida. Eriti juhul, kui just see motiveerib II sambale hoogsat piduri peale tõmbamist.
Poliitikute hirm kaotada valijate hääli kumab läbi ka mõttest koos 4% ümbersuunamisega kaotada inimeste 2% omaosalus. Et hea küll, kui me ei maksa, ei pea vähemalt ka teie maksma. Eeldusel aga, et nimetatud 2% (mis enamike jaoks tähendab üsna väikest lisatulu absoluutnumbrites) ei päästa elanikkonda just näljasurmast, siis on see väga lühinägelik otsus, sest tulemuseks on loobumine investeerimisest tuleviku tarbeks kui finantsturud on madalseisus. Selle asemel lükkame säästmise edasi, et alustada taas rõõmsalt finantsinstrumentidesse raha paigutamist kui majandus on paremal järjel ning võimalik, et seetõttu ka turud märgatavalt kõrgematel tasemetel.
Kokkuvõttes, ootaks valitsuselt põhjalikumat kommentaari ja selgitust, miks sellist asja planeeritakse, ning kinnitust, et kõik muud alternatiivid on tõepoolest ärakasutatud või oluliselt kehvemad.
01 aprill, 2009
Kahepalgeline pilt võrdsest juurdepääsust kõrgharidusele
Kui arengumaades võib sotsiaalset ja majanduslikku heaolu oluliselt suurendada põhi- ja keskhariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisega, siis Eesti kuulub nende arenenud riikide hulka, kus märgatav edasiminek majanduses on võimalik vaid kõrghariduspoliitika efektiivse ning teadliku kujundamisega, s.h. riigi poolt tagatud võrdse ligipääsuga kõrgharidusele kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Konkurentsivõimet säilitada püüdev riik ei saa lubada, et kõrghariduse omandamise võimalus sõltuvub potentsiaalsete tudengite sotsiaalmajanduslikust või demograafilisest taustast, elukohast, rahvusest jms.
Rahvusvahelistes võrdlustes analüüsitakse kõrgharidusele juurdepääsu näiteks läbi selliste indikaatorite nagu vastuvõetud ja lõpetanud üliõpilaste arv ja soolise võrdsuse indeks (OECD Thematic Review of Tertiary Education 2009 , Global Higher Education Rankings 2005 ). Võrdluses teiste riikidega on nimetatud indikaatorid Eesti kohta väga head. Vaatleme lähemalt näiteks 20-29-aastaste kõrgharidustasemel õppivate noorte protsenti rahvastiku koguarvust Education at Glance 2008: OECD Indicators põhjal. Eesti näitaja on 26,6%. See on pisut kõrgem kui OECD riikide keskmine (25%) ja oluliselt kõrgem võrreldes Ameerika Ühendriikide (23,1%), Itaalia (20,2%) või Slovakkiaga (17,3%). Alla jääme selle indikaatori poolest näiteks Soomele (42,9%), Islandile (37,2%) ning Poolale (31%). Samalaadseid indikaatoreid kombineerides võib jõuda järelduseni, et kõrgharidusele juurdepääsuga Eestis probleemi ei ole.
Olukord muutub keerulisemaks taskukohasuse indikaatoreid (õppimisega seotud kulud, omafinantseering jms) kõrvutama hakates. Vaatame ühte näidet Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest statistilisest ülevaatest kõrghariduse õppekavadel õppijate kohta. Õppeaastal 2008/2009 õpib riigieelarvelistel (RE) kohtadel 46.1% üliõpilastest, mis on sarnane meie naaberriigile Leedule 45% , Lätis on sama indikaator 25%. Skandinaaviamaades, Poolas ning Iirimaal riigieelarveväliseid (REV) õppekohti ei eksisteeri, seega üliõpilased õppemaksu ei maksa. Tõsiasja, et kõrghariduse (kaudne) rahastamine omafinantseerimise kaudu on Eestis pigem reegel, kui erand, illustreerib statistika, et REV õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv võrreldes RE kohtadel õppijate arvuga, on aastatete lõikes pidevalt kasvanud. Õppeaastast 1994/1995 õ.a. alates käesoleva aastani on REV üliõpilaste arv kasvanud umbes kaheksa korda. Samas räägib Eesti Kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 võrdsest juurdepääsust haridusele - teema aktuaalsust arvestades väga üldistel tasemel ja vähesel määral - järgmiselt: „Riigi ja avaliku sektori ülesanne on õiglase juurdepääsu tagamine, kus ainsaks valikukriteeriumiks võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.” Hetkel ei ole riik ning avalik sektor strateegias märgitud ülesandega võimaldada võrdne ligipääs toime tulnud. See tõdemus kinnitab vajadust süsteemse andmekogumise, analüüsi ning koherentse strateegia järele kõrgharidusele võrdse ligipääsu valdkonnas.
Rahvusvahelistes võrdlustes analüüsitakse kõrgharidusele juurdepääsu näiteks läbi selliste indikaatorite nagu vastuvõetud ja lõpetanud üliõpilaste arv ja soolise võrdsuse indeks (OECD Thematic Review of Tertiary Education 2009 , Global Higher Education Rankings 2005 ). Võrdluses teiste riikidega on nimetatud indikaatorid Eesti kohta väga head. Vaatleme lähemalt näiteks 20-29-aastaste kõrgharidustasemel õppivate noorte protsenti rahvastiku koguarvust Education at Glance 2008: OECD Indicators põhjal. Eesti näitaja on 26,6%. See on pisut kõrgem kui OECD riikide keskmine (25%) ja oluliselt kõrgem võrreldes Ameerika Ühendriikide (23,1%), Itaalia (20,2%) või Slovakkiaga (17,3%). Alla jääme selle indikaatori poolest näiteks Soomele (42,9%), Islandile (37,2%) ning Poolale (31%). Samalaadseid indikaatoreid kombineerides võib jõuda järelduseni, et kõrgharidusele juurdepääsuga Eestis probleemi ei ole.
Olukord muutub keerulisemaks taskukohasuse indikaatoreid (õppimisega seotud kulud, omafinantseering jms) kõrvutama hakates. Vaatame ühte näidet Haridus- ja Teadusministeeriumi värskest statistilisest ülevaatest kõrghariduse õppekavadel õppijate kohta. Õppeaastal 2008/2009 õpib riigieelarvelistel (RE) kohtadel 46.1% üliõpilastest, mis on sarnane meie naaberriigile Leedule 45% , Lätis on sama indikaator 25%. Skandinaaviamaades, Poolas ning Iirimaal riigieelarveväliseid (REV) õppekohti ei eksisteeri, seega üliõpilased õppemaksu ei maksa. Tõsiasja, et kõrghariduse (kaudne) rahastamine omafinantseerimise kaudu on Eestis pigem reegel, kui erand, illustreerib statistika, et REV õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv võrreldes RE kohtadel õppijate arvuga, on aastatete lõikes pidevalt kasvanud. Õppeaastast 1994/1995 õ.a. alates käesoleva aastani on REV üliõpilaste arv kasvanud umbes kaheksa korda. Samas räägib Eesti Kõrgharidusstrateegia aastateks 2006-2015 võrdsest juurdepääsust haridusele - teema aktuaalsust arvestades väga üldistel tasemel ja vähesel määral - järgmiselt: „Riigi ja avaliku sektori ülesanne on õiglase juurdepääsu tagamine, kus ainsaks valikukriteeriumiks võimekus ning valmisolek hariduse omandamiseks.” Hetkel ei ole riik ning avalik sektor strateegias märgitud ülesandega võimaldada võrdne ligipääs toime tulnud. See tõdemus kinnitab vajadust süsteemse andmekogumise, analüüsi ning koherentse strateegia järele kõrgharidusele võrdse ligipääsu valdkonnas.
TEEMAD
haridus,
võrdsed võimalused
II samba maksete peatamise mõjudest
Valitsuse kaval plaan II samba maksed ajutiselt peatada omab mitmeid lühi- ja pikaajalisi efekte.
Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.
Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.
II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)
Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.
Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.
Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.
Lühiajaline kaotus on eelkõige pensionifondide jaoks, kes kaotavad sissetulevas rahavoos kahe aasta peale kokku ligi 6 miljardit krooni. (Eelmisel aastal kogus II pensionisammas ligi 3,7 miljardit, sellest 2,5 miljardit sotsiaalmaksu ümbersuunamisest). Fondide koguväärtus pärast möödunud aasta suuri kukkumisi peaks olema praegu suurusjärgus 12 miljardit kooni, mis tähendab, et fondide jaoks on kahe aasta jooksul 6 miljardist kroonist ilma jäämine kaotus niigi raskes seisus.
Riiklik pay-as-you-go pensionikindlustus saab siis vastavalt lisaraha, mis jääb riigi poolt II sambasse suunamata ning I samba riiklikke pensione järelikult ei pea langetama. Sellel aastal oli prognoositud riiklikeks pensionikuludeks ligi 19 miljardit krooni. Täiendav rahavoog 1,5 miljardit sellel aastal ning veel ligi 2 miljardit järgmisel aastal kuluvad I sambasse marjaks ära. Karm alternatiiv oleks olnud pensionide langetamine, kuid valimised on tulemas. Ning kuuldavasti käivad pensionärid aktiivsemalt valimis kui tööealised.
II sambaga liitunud kaotavad muidugi teise samba pensionist, aga seda ei tohiks küll üle dramatiseerida. Esiteks suureneb selle võrra nende I samba pension, sest isikustatud sotsiaalmaks, mis I sambasse läheb on ju suurem selle 4 protsendipunkti võrra. Ja et riiklik indekseerimise valem on peale viimaseid pensionivalemi muutmisi tunduvalt soodsam kui varem, siis kogukaotus inimestele ei ole kindlasti nii suur, kui pensionifondid seda püüavad praegu näidata. Ajutise pensionivalemist kõrvalekaldumise sellel aastal lubas valitsus mõne aastaga kompenseerida. (Kui me seda usume ...)
Seega kaasneb selle sotsiaalmaksu suunamise ajutise peatamisega ümberjaotus töötavatelt inimestelt pensionäridele. Ja lisaks veel ka rikastelt vaestele, sest I sammas on solidaarsem tänu pensioni baasosale, mida II sammas ei ole. Seega võiksid just madalapalgalised olla II samba pensionisamba ajutisest peatamisest rõõmsad.
Lisaks siis muidugi vähenevad ka fondijuhtide palgad, sest fondide mahud ei kasva nii rõõmsalt.
Rõhutatakse, et sellega kaotab pensionisüsteemi usaldusväärsus. Tõepoolest seda ta teeb. Aga naiivne on see, kes seda seni on lõpuni usaldusväärseks pidanud, sest tegelikult on ju süsteemi juba senigi mitu korda muudetud või pole reeglitest kinni peetud. Ja see on pidevalt muutnud I ja II samba tulususe vahekorda ja seega kõik need ilusad joonised, mida kampaaniate ajal pangatellerid meile näitasid pensionide suuruse kohta ei kehti nagunii.
Nimelt juba 2002. aastast alustati olemasolevate pensionide ja ka töötavate inimeste aastakoefitsientide väärtuse indekseerimisega. Tegelikult aga tänu erakorralistele pensionitõusudele kasvasid vahepeal riiklikud pensionid peaaegu kaks korda kiiremini. Selle tulemusena tõusis ka aastakoefitsiendi väärtus, mis pakub huvi ka praegustele töötavatele inimestele nii kiiresti, et andis silmad ette ka kogumispensioni fondide osakute puhasväärtuse muutusele. Niisuguste erakorraliste tõusude tulemusena muutusid tagantjärgi ka analüüsid kogumispensioni suhtelise atraktiivsuse kohta võrreldes riikliku pensioniga. Eriti inimeste jaoks, kes olid piiri peal, kas otsustada liituda või mitte. Tagantjärgi tarkusena, oleks mina ette näinud riikliku pensionisamba valemi muutusi, oleks ka mõtelnud tunduvalt pikemalt, kas II sambaga liituda.
Tellimine:
Postitused (Atom)