Praxises on kombeks oma projektidesse kaasata erineva valdkonna inimesi. See aitab käsitleda probleeme laiemalt, kasutada rohkem erinevaid analüüsimeetodeid ja parandada üldist poliitikaanalüüside kvaliteeti. Nii sattusin ka mina oma peamistest uurimisteemadest (maksu- ja eelarvepoliitika, ettevõtluspoliitika, töö- ja sotsiaalpoliitika) veidi kaugemale, nimelt, Eesti Lõimumiskava 2008-2013 uue rakendusplaani koostamise töörühma. See isenesest ei ole midagi erilist. Küll aga üllatas mind üks kirjatükk, millega mul oli rõõm tutvuda, et teemasse süveneda.
Tegemist on ECRI (European Commission on Racism and Intolerance) värskeima raportiga Eesti kohta. ECRI ülesanne on monitoorida iga EL-i riigi rassismi ja sallimatuse situatsiooni ning edastada nendepoolsed poliitikasoovitused ning –ettepanekud olukorra parandamiseks. Ja seda nimetatud raport ka teeb: 118 tähelepanekut ning 64 poliitikasoovitust, kõik korrektselt nummerdatud ning teemade kaupa peatükkideks jaotatud.
Välja toodud soovitused jagaks ma laias laastus kaheks: juriidiliste puudujääkide kõrvaldamine ning soovitused poliitikameetmete kasutuselevõtmiseks. Esimeste alla kuuluvad soovitused võtta vastu mitmed seadused erinevate vähemusrühmade kaitseks. Selliste seaduste vastu suurt midagi olla ei saa, kuid siiski tahaks viidata ajakirja The Economist hiljutisele numbrile, milles käsitleti üle mitme artikli USA näitel ohtusid, mis kaasnevad liigse seadusliku reguleeritusega. Näidete ning aruteluga on võimalik tutvuda 24.-30. juuli väljaandes või ajakirja veebilehel ringi surfates. Siinkohal tooksin välja vaid nende olulisima järelduse. Nimelt, liiga paljud ning liiga karmid seadused tekitavad olukorra, kus iga kodanik oleks potentsiaalne pätt ja kriminaal, kui vaid prokuröril leiduks aega ja tahtmist teda kohtuniku ette saata. Millegi hägusalt sarnase eest hoiatas meid hiljuti ka meie Riigikohtu esimees Märt Rask.
Oluliselt suuremat probleemi näen ECRI poolt soovitatud poliitikameetmetega (kuigi kehtib ka esimeste soovituste kohta). Täpsemalt sellega, kuidas need on esitletud. Mitmete soovituste juures on kasutatud järgnevat või analoogset sõnastust: „...that the necessary human and financial resources be provided to that end“. Mitmed soovitatud poliitikameetmed on väikesed, nagu mõne spetsiaalse nõukogu loomine või mõne asjakohase tegevuse suurem toetamine, kuid leidub ka soovitusi stiilis, et tuleks leida kõik vajalikud rahalise- ning inimkapitali ressursid, et ära kaotada näiteks rahvuslik- või sooline palgalõhe. Raske on ette kujutada, mida on poliitikul piiratud ressursside tingimustes selliste soovitustega peale hakata. Proovige ette kujutada hüpoteetilist olukorda, kus kõik Praxise programmid (tervisepoliitika, majanduspoliitika, valitsemine ja kodanikuühiskond, sotsiaal- ja tööpoliitika, hariduspoliitika) esitavad oma poliitikasoovitusi absoluutsetena, st ilma kuluefektiivsusnäitajateta, ilma riigieelarve kuluta, ilma selgitusteta, millist poliitilist vaadet need esindavad või ilma vastavasisulise olulisuseta. Selliselt esitatud soovituste kuuldavõtmine on keeruline, kuna nõuab otsustajalt lisatööd või kui talle kõik soovitused väga meeldivad, mitut riigieelarvet.
Siinkohal toon ECRI raportile vastandudes mõned omapoolsed soovitused sisukamate poliitikasoovituste esitlemiseks:
• Pane poliitikasoovitused kuluefektiivsuse järgi pingeritta. Alati pole vaja põhjalikku tulu-kulu analüüsi, miinimumprogrammi täitmiseks piisab näiteks eksperthinnangutest. Kuluefektiivse soovitusega on poliitikul kergem edasi minna.
• Lisa poliitikasoovituse täitmise hind. Ka siin ei ole vaja üle pingutada, piisab eksperthinnangutest või teiste riikide kogemuse kohaldamisest. Odav soovitus kohtab vähem opositsiooni.
• Lisa poliitikasoovitusele see poliitiline vaade, mida selle soovituse järgi talitamine avalikkusele kuvab. Erakonna võib jätta nimetamata, piisab näiteks kõige lihtsamate poliitiliste spektrumite väljatoomisest (parem-vasak, liberaalne-autoritaarne). Poliitik ei pruugi muidu teada, kas soovitus läheb tema poliitiliste vaadetega kokku.
• Too selgelt välja probleem, mida selle poliitikasoovituse täitmine lahendab ning kui oluline see probleem teie või mõne alternatiivse poliitilise vaate arvates ühiskonnas on. Teatud mööndustega võib seda ka poliitikamõjuks nimetada. Selle teadmisega on poliitikul kergem leida omale avalikku toetust.
Järjepidevuse eesmärgil toon välja, et nende soovituste täitmine on kuluefektiivne, kuna koostaja ise suudab kõike seda teha väikseimate kuludega. Nende soovituste täitmise hind on varieeruv, kuid lisab üldjuhul analüüsi esialgsele hinnale 5-25%. Lisaks on need soovitused poliitiliselt neutraalsed ning aitavad lahendada probleemi, mis seisneb liialt väheste teadmispõhiste poliitikaotsuste tegemises.
Usun, et kõigi, või vähemalt mõne välja toodud soovituse järgi talitades õnnestub suurema tõenäosusega vältida olukorda, kus teie poliitikasoovituste raport satub riiulile tolmu koguma, kuna poliitik ei osanud seda võrreldes teiste raportitega oma poliitilise vaate või riigieelarve konteksti paigutada. Poliitikasoovitus ei tohiks kõlada armulise käsu või ettekirjutusena, vaid peaks jääma soovituseks koos selle kuuldavõtmisega kaasneva hea ja halvaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar