Väga lihtne loogika: naised sünnitavad lapsi ja sellepärast peavad nad kodus olema. Sellepärast, et nad on kodus, on neil töölkäimises pikema ja lühema perioodiga katkestusi. Tööandjal on õigustatud ootus, et fertiilses eas naine jääb üks hetk lapsega koju. Selle riski maandamiseks ei ole tal mõistlik võtta tööle selles eas naisi (parem on võtta mehi) ning kui siiski võtta, siis ei ole mõistlik saata naisi koolitusele, sest see on raisatud ressurss, kui naine juhtub koju jääma. Selle tõttu on puhtalt objektiivsetel põhjustel naistel keerulisem leida tööd, mis vastaks nende haridusele, elukutsele ja kvalifikatsioonile. Kuna naistel on ligipääs tööturule raskem, siis on ka naiste hõive ja palk madalam.
Seda loogikat saame kasutada ka muus eas naiste kohta. Lapsed vajavad hoolitsust ja kui ka enam laste järgi ei ole vaja vaadata, siis kodu tuleb ikka korras hoida. Tööandja võib teha järelduse, et kuna naised on need, kes laste eest hoolitsevad ja koduseid töid teevad, siis on neil vaja pühenduda kahele asjale korraga (tööle ja kodule), seega ei saa nad olla sama hästi pühendunud tööle nagu mehed. Kuigi konkreetse töötaja või töölesoovija kohta ei pruugi see kehtida, võib tööandja üldistada sellise loogika kõigile naistele ning leida, et naistöötajat ei ole mõtet palgata vastutusrikkamatele kohtadele, saata koolitusele jne.
Samuti võime pöörata loogika tagurpidi ja saada jällegi "objektiivse" pildi ühiskonnas oleva naiste ja meeste erineva tööturu situatsiooni põhjendamiseks. Kuna naised tahavad hoolitseda kodu ja laste eest, siis nad ei tahagi vastutusrikast tööd, karjääri ja tööalast arengut. Sellest tulenevalt ka naiste ja meeste segregatsioon ametitel.
Seega on surnud ring: naised tahavad ja tööandjatel ei ole mõistlik ja ühiskonnas on kõik hästi.Mis on aga selle loogika eeldused ja mis on sellise olukorra tulemused?
Kõigepealt tulemused: naised saavad vähem palka nii keskmiselt kui ka samaväärsetel ametikohtadel. Naiste hõive on madalam ja neil on keerulisem leida sobivat tööd. Halvematel juhtudel on naised sõltuvad meeste sissetulekust majanduslikult ning nende võimalus ise piisavat sissetulekut teenida pere (mille mees on maha jätnud) ülalpidamiseks on takistatud. Lisaks veel pehmemad väärtused, mille saavutamine on paljudele naistele tähtis, nagu näiteks karjäär või mingil kindlal alal töö leidmine või töötamine ametikohal, mida peetakse meeste alaks (samas on keeruline ka meestel naiste alal tööd leida). Nende saavutamist võib takistada näiteks statistiline diskrimineerimine, mille korral keskmisi erinevusi naiste ja meeste omadustes või käitumises laiendatakse automaatselt igale üksikule töötajale. Näiteks võib keskmiselt küll naistel olla suurem tõenäosus töölt lahkuda, kuid see ei pruugi kehtida konkreetse karjäärile pühendunud naise puhul.
Soolised lõhed tööturul aga tähendavad ühiskonna ressursi raiskamist. Olukord on võrreldav sellega, kui kõik ülikooli professorid peaksid hoopis olema aednikud ja vastupidi, sest nii on otsustatud. Kõik saavad aru, et tulemus ei oleks ühiskonna jaoks kasulik: võib-olla mõni isegi oleks hea aednik, aga enamik vaevalt ja professori tööd teeksid siis need, kes ei ole sellel alal just kõige tugevamad. Järeldus on lihtne: võimaldades igaühel valida, kuhu tööle minna, on ühiskonna (ja ka üksikute inimeste) jaoks tulemus parem.
Hinnang, et praegune olukord, kus naiste tööturul osalemise võimalused on piiratumad meeste omast, on hea ja soovitav kõikide ühiskonna liikmete poolt, põhineb eeldusel, et naised ja mehed ise tahavad, et see nii oleks ning see on nende vaba valik. Samas, kui on naisi, kellel on praeguse soorollide jaotuse tõttu jäänud karjäär pooleli või on neil raskem mingit töökohta saada kui meestel või kui me leiame mehi, kellel on jäänud valimata mingi töö just selle tõttu, et seda peetakse naiste ametiks, siis me näeme, et see olukord ei ole kõigi poolt soovitav. Kui naine, kes jättis karjääri pooleli, oleks ühiskonna jaoks andud oma maksimaalse panuse just karjääri tehes ja kui mees oleks lasteaiakasvatajana olnud ühiskonnale oluliselt kasulikum kui nüüd treialina, ja kumbki neist pole oma pealesunnitud valikutes õnnelik, siis me näeme, et võrdsete võimaluste tagamise kaudu saaksime ühiskonnale kasu tuua ressursside parema paigutuse läbi.
Kui tööandjal ei oleks ohtu, et ainult naised võivad töötamise vahele võtta pikemaid koju jäämise perioode, ei oleks alust sellest tulenevalt naistele töötamise võimalusi piirata. Kui naiste ja meeste rollid ei oleks niivõrd kinnistatud kodu ja laste hoolitsemise osas, siis ei oleks tööandjal ka põhjust oodata naiste ja meeste pühendumise erinevust tööle. See võimaldaks inimestel ja peredel teha paremini oma vajadusi ja huve arvestavaid otsuseid, mitte alludes ühiskondlikule ootusele oma tegevuse osas. Lõpptulemusena olen kindel, et rohkem naisi valiksid suurema pühendumuse tööle ja karjäärile ning rohkem mehi valiksid kodu ja laste eest hoolistemise kui see on seni olnud. Need, kes nüüd kõik vaidlevad, et praegune olukord ongi see, mida soovitakse, soovitan natuke avatud silmadega ümberringi vaadata ja leida ilma halvustamata üles need inimesed, kes tegelikult teeksid erinevaid valikuid praegusest. Kes mitte ühtegi üles ei leia, see on ilmselt liiga kitsa silmaringiga.
Kuidas saab riik aidata kaasa sellele, et võrdsed võimalused oleksid paremini tagatud? Tõenäoliselt aegade jooksul muutuvad soorollid ka iseenesest nagu see on ka varem juhtunud. Sellisel juhul võtavad muutused loomulikult väga kaua aega. Paljudes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete võimaluste tekkimist kuni suhteliselt radikaalse kirvemeetodiga võrdse olukorra tekitamiseni kvootide kasutuselevõtu läbi. Mina loodan, et Eestis ei pea selliseid meetmeid kasutama ja on ka muid võimalusi. Samas minimaalne, mida riik peab tagama, on see, et keegi ei peaks temale suunatud diskrimineerimise tõttu kannatama, mida ka praegune võrdõiguslikkuse seadus teeb. On selge, et seadus ei tööta, kui selle rakendumist ei jälgita ning sellest ka
Kirsti ja Marre artikkel EPLis.
