Uuringufetišism

Lugesin pühade ajal Thomas Kuhni Teadusrevolutsioonide struktuuri (iseenesest viletsat eestikeelset tõlget, nii et tõsisematel huvilistel soovitan end kurssi viia ingliskeelsete materjalide abiga, alustamiseks sobib Wikipedia küll) ja hakkasin mõtlema, et sotsiaalteaduste, aga eriti selle käsitlusega Eestis, suurim häda on ühe uuringu põhjal väitlemine ja järelduste tegemine. Olles ilmaasjade lahtimõtestamisel enim mõjutatud epidemioloogiast (haiguste, nende põhjuste ja omavaheliste seoste väljaselgitamise teadus), märkan häirivalt sageli, et terviseteaduses nii tavalisi tõestuskriteeriume ei peeta muudes inimesse puutuvates (epi + demos + logos) uurimisvaldkondades eriti oluliseks järelduste tegemisel.

Kui algul arvasin, et see on vaid laiskade ajakirjanike "haigus", siis oma hämmastuseks märkan, et tegemist on palju tõsisema epideemiaga, mis esimeses järjekorras sunnib pöörama pilgud iseenda ja PRAXISe sisse.

Konstruktiivsemalt pakkun välja, et poliitikaANALÜÜSI võiks hakatagi käsitlemagi pigem meta-analüüsi, kui originaaluurimusena. Vähemalt terviseteadustes on meta-analüüs tänaseks võidelnud enesele auväärse koha kätte näiteks eksperimentaalsete uuringute kõrval. Põhjus lihtne - inimestesse puutuvat on palju keerulisem ühe eksperimendi-uuringu käigus igakülgselt (korduvalt) vaadelda (erinevalt näiteks valgusfootonitest või geenmutatsioonidest äädikakärbsel). Sestap kogutaksegi kokku erinevate uuringute-eksperimentide andmed ja analüüsitakse neid ühiselt - vaat siis saame tõele lähemale.

Käesolevaga tahan lubada, et uuel aastal ise uuringufetišismi püüan vältida ja kutsun kolleege üles analüüsile suuremat sisu andma.

Tervishoiu rahastamine muutumas regressiivsemaks

Inimesed panustavad oma raha Eesti tervishoidu läbi kolme kanali. Töötajad maksavad sotsiaalmaksu, millest kindel osa läheb otse Haigekassasse. Teistest maksudest - tulumaks, käibemaks, aktsiisid, maamaks - finantseeritakse osasid tervishoiuteenuseid läbi ministeeriumite eelarvete (nt kiirabi) ja kohalike omavalitsuste eelarvete (nt perearstide toetamine). Ning viimaks maksavad leibkonnad veel otse oma rahakotist (nt hambaravi, ravimid, eraarstid).

Aasta viimastel päevadel tuli välja Sotsiaalministeeriumist uudis, et 2006. aastal olid era- ja avaliku sektori kogukulud Eesti tervishoiule kokku ligi 10,5 miljardit krooni - kasv võrreldes 2005. aastaga ligi 19%. Oluline on märkida, et erasektori panus kasvas suhteliselt kiiremini kui avaliku sektori panus (kasv 32% versus 14%).

Kuid et nominaalne majanduskasv oli samuti väga kiire, siis jäid kulutused protsendina SKPst samuti muutumatuks - 5,0% SKPst. See jääb kaugele maha Euroopa Liidu keskmisest, mis on ligi 8.8%, ja Eesti Arstide Liidu soovitud eesmärgist 6.5%.


Maksude osa vähenemine ja leibkondade omaosaluse kasv on kaasa toonud selle, et viimastel aastatel on tervishoiu rahastamise progressiivsus vähenenud ning on praeguseks praktiliselt neutraalne.


See tähendab, et ühiskonnas tervikuna panustavad leibkonnad keskmiselt võrdselt tervishoiu rahastamisse võrreldes endi maksude-eelse sissetulekuga. Kõrgepalgalised maksavad oma sissetulekust suurema osa sotsiaalmaksu, vaesemad inimesed maksavad suhteliselt rohkem omaosalust.

Algaval aastal võib oodata uue hooga diskussiooni tervishoiu rahastamise suurendamise üle. Kui leibkondade omaosalust ja sotsiaalmaksu ei tõsteta vaid püütakse suurendada täiendavat finantseerimist riigieelarvest, siis paradoksaalsel kombel muutub süsteem siiski veelgi regressiivsemaks ehk madalama sissetulekuga inimeste panus tervishoiu rahastamisse kasvab suhteliselt enam, sest maksureformide tulemusena on riigieelarve tuludes vähenemas progressiivne tulumaks ja kasvab regressiivsete kaudsete maksude osa (käibemaks, aktsiisid).

Arstid, õed ja eesti keel

Hiljuti oli uudis, et tingituna arstide puudusest on Kohtla-Järvel asuv Ida-Viru keskhaigla tööle võtnud kaks arsti Venemaalt.

See tekitas uudishimu, milline on üldse etniline jagunemine arstide-õdede seas. Kasutan PRAXISe poolt 2003. aasta lõpus läbi viidud tervishoiutöötajate küsitlust, mille valim tugines juhuväljavõttele tervishoiutöötajate registrist.



Kui võtta aluseks inimeste slaavipärane nimi, siis on meil ligi veerand arstidest ja kolmandik õdedest mitte-eestlased. Kui aga vaadata, kui suur osa ankeetküsitlusele vastanud arstidest-õdedest tegi seda vene keeles, siis on meil mitte-eestlasi ligi kaheksandik arstidest ja ligi veerand õdedest. Tegelik mitte-eestlaste osakaal võikski siis nende arvude vahele jääda: 12-24% arstidest ja 25-37% õdedest.

Seega peaks olema arstide-õdede Eestisse tööle tulek Venemaalt suhteliselt lihtne, sest piisavalt palju vene keelt kõnelevaid kolleege ootab neid ees. Ja kui tööle tulijad asuvad õppima veel ka usinalt eesti keelt, nagu Kohtla-Järvele tööle läinud arstid teevad, siis peaks üksnes tervitama kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide saabumist Eestisse.

Tervishoiukulud SKPst – kas streikimist väärt indikaator?

Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst on kõige üldisem näitaja, mille abil jälgitakse tervishoiu rahastamise arengut riigis ning võrreldakse ka riike omavahel. Tervishoiu kogukulude osakaal SKPst iseloomustab, kui suure osa ühe aasta jooksul ühiskonna poolt loodud kogurikkusest kulutab ühiskond tervishoiule. Võime ka öelda, et kui suur osa ühiskonna ressursse suunatakse aasta jooksul tervishoiuteenuste pakkujatele – arstidele, õdedele, ravimifirmadele, haiglate remontimisele jne.

Eesti Arstide Liit on esitanud pöördumise, et valitsus peaks suurendama raha Eesti tervishoius, tõstes tervishoiu kogukulude osakaalu 2010. aastaks 6,5 protsendini viimati teada olevalt 5,0 protsendilt (2005. aasta uuendatud andmed). Väidetavalt on sellega põhimõtteliselt nõustunud ka sotsiaalminister 17.10.2007 Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil esinedes ehkki sotsiaalministeeriumi kodulehekülg sellest vaikib.

Kas lisaraha muutub automaatselt arstide-õdede kõrgemaks palgaks või hoopis suurendataks selle eest osutatavate teenuste hulka ilma olulise palgatõusuta, sõltub Sotsiaalministeeriumi, haiglate ja tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonide omavahelisest läbirääkimisjõust. Arvata võib, et lisaraha tekkides on tervishoiutöötajate streigi- ja emigreerumisähvardused piisavad selleks, et raha kulub suures osas palkade tõstmiseks.

Siiski oleks praktilisem Eesti Arstide Liidul seada valitsusega läbirääkimisel mitte eesmärgiks niivõrd tervishoiu kogukulud, vaid just avaliku sektori kulutused tervishoiu rahastamisel (Haigekassa ja muu riigieelarve osa). Avaliku sektori kulutused moodustavad tervishoiukuludest kokku ligikaudu kolmveerandi. Ülejäänud tervishoiukuludest moodustavad enamuse inimeste endi otsesed maksed tervishoiuteenuste ja -toodete eest, nt hambaravi, kulutused ravimitele, eriarsti visiiditasud jne, mida ei mõjuta üksnes valitsus.

Näiteks võiks nõuda avaliku sektori tervishoiukulude tõstmist praeguselt 3,8 protsendilt SKPst (2005. aastal) 5,0 protsendini aastaks 2010.

Samas tuleb aru anda, et avaliku sektori poolt ümberjaotatav rahahulk on piiratud laekuvate maksudega. Selleks, et tõsta avaliku sektori tervishoiukulusid soovitud tasemele, on võimalik kas jagada olemasolevat raha ümber avaliku sektori sees või tõsta makse.

Sotsiaalministeeriumi statistika kohaselt on viimastel aastatel tervishoiukulud moodustanud avaliku sektori kogukuludest ligikaudu 11-12%. Ligikaudne arvutus näitab, et Eesti Arstide Liidu soovi rahuldamiseks oleks vaja, et osakaaluks oleks 16%. See on võrreldav sellega, et riik loobuks kulutustest keskkonnakaitsele või vähendaks hariduse rahastamist ligi kolmandiku võrra.

Kui nõudmise eesmärk on suurendada tervishoiu osakaalu avaliku sektori prioriteedina, siis võiks kaaluda ka seda ka välja öelda. Näiteks võiks nõuda, et tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukuludes peaks suurenema 12%lt (aastal 2005) 16%ni aastaks 2010.
Alternatiiv on rahastamise suurendamiseks nõuda sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa tõusu näiteks 13%lt 17%ni, kuid siis tuleb arvestada, et see kiirendaks vähemalt lühiajaliselt tööjõukulude kasvu ja pikaajaliselt vähendaks inimeste netopalka.

Viimaks tasub mainida, et tervishoiu kogukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist ei ole väga hea poliitikaindikaator ka seetõttu, et selle avaldamisega kaasneb pikk viitaeg ning samuti on toimunud sagedased SKP tagantjärgi korrigeerimised, mistõttu tervishoiukulude osakaal SKPs on muutunud.

Näiteks praegu, kui võeti vastu 2008. aasta riigieelarve ning arutatakse tervishoiu rahastamist aastani 2010, on meil ametlikult teada alles 2005. aasta tervishoiu kogukulud. Selle aasta märtsis avaldatud info kohaselt olid need 5,1% SKPst, kuid seoses SKP korrigeerimisega sügisel on 2005. aasta näitaja praeguseks langenud 5,0%ni. 2006. aasta andmed peaksid avaldatama alles detsembri viimastel päevadel. Niisuguse puuduliku info tingimustes on erinevatel osapooltel raske läbi rääkida, kui kaugel ollakse praegu, 2007. aasta lõpus, eesmärktasemest ja kas 6,5% SKPst on üldse reaalselt saavutatav mõne aastaga. Seetõttu tasuks võtta läbirääkimiste objektiks lisaks mõni operatiivsem ja täpsem indikaator nagu näiteks tervishoiukulude osakaal avaliku sektori kogukulutustes.

Artikkel ilmus ajalehes "Meditsiiniuudised", 18.dets 2007

Alampalk 2008 kokku lepitud

2008. aasta alampalk on tööandjate ja ametiühingute pingeliste läbirääkimiste tulemusena paika saanud: 4350 krooni. Tõus võrreldes eelmise aastaga 750 krooni ehk viiendiku võrra.



Minu poolt kaks kuud tagasi tehtud prognoos oli eelmiste aastate läbirääkimiste käigu põhjal 4200 krooni, seega möödapanek 150 krooni ehk ca 3.5%, millega võib vist üsna rahule jääda. Võrreldes varasemate aastatega andsid suhteliselt enam oma esimesest väljaütlemisest järgi tööandjad. Teisest küljest võib ka öelda, et tööandjate kõige esimene pakkumine oli tagasihoidlik.

Samas tasub meelde tuletada, et 2001. aastal sõlmisid osapooled kokkuleppe, et 2008. aastaks peaks alampalk moodustama 41% keskmisest palgast. Rahandusministeeriumi keskmise palga prognoosi arvestades (ca 13 000) on alampalk üksnes ca 34% keskmisest palgast.

Aga eestlase väärtus on 20.5 miljonit krooni

Kui maailma hinnaks pakkus Sten eelmises postituses välja 10.6 kvadriljonit, siis võtaks nüüd tagasihoidlikuma ülesande ja leiaks eestlase väärtuse.
Inimese elu väärtust kasutatakse praktikas, sh Eestis, kulu-tulu analüüsi tegemisel mitmetes valdkondades, nagu keskkond, transport, tervishoid. Elu väärtust võib leida inimkapitali meetodil tuginedes inimeste panusele SKPsse, või küsides inimeste maksevalmidust maksta kellegi elu eest või analüüsides, kui palju inimesed tegelikult kulutuvad, et vähendada suremise tõenäosust.

Ted Miller (vt viidet all) võtab kokku hulga erinevate riikide kohta tehtud uuringuid ja järeldab, et keskmiselt kehtib seos, et inimeste poolt antud hinnang elu väärtusele on ligikaudu 120 korda SKP inimese kohta selles riigis.

Eesti kohta ei ole tehtud tõsiseid uuringuid, kuid võttes Milleri järeldused aluseks, siis ühe eestlase väärtuseks võiks olla ligikaudu 20.5 miljonit krooni. Võrdluseks, et Eesti valitsus maksab teenistuskohustuste täitmisel hukkunud kaitseväelase eest 150 kordse keskmise palga ehk ligi 1.7 mln krooni, olles siis ligi 10 korda vähem kui inimesed ise enda väärtuseks hindaksid.

P.S. Maailma rahvastiku koguväärtus võiks siis olla ligi 64 kvadriljonit krooni (120*530.5 triljonit).

Kasutatud allikas: Ted R. Miller. "Variations between Countries in Values of Statistical Life", Journal of Transport Economics and Policy, May 2000.

Kui palju maksab maailm?

Ükspäev köögis Agrisega kohvitassi taga jutustades tekkis meil üks küsimus. Kui palju maksab maailm? Tõeliselt fundamentaalne, globaalse haardega küsimus, mis seega peaks olema PRAXISele täiesti sobiv väljakutse.

Esimese hooga ei tulnud ühtegi mõtet, kustkandist küsimusele vastust hakata otsima. Tundus veidi ebareaalne koostada hindamisakt kogu maailmas leiduva kinnis- ja muu vara kohta, rääkimata seal leiduvast loom- ja inimkapitalist.

Veidi järele mõelnuna aga tundub, et vastust võiks äkki otsida ärirahandusest, raha ajaväärtuse kontseptsioonist. Planeeti Maa võib nimelt vaadelda kui rahavooge tootvat vara—nagu ettevõte või aktsia, ainult et dividendi asemel on maailma SKP. Tehes lihtsustatud eelduse, et rahavood jätkuvad lõputult, võib seda käsitleda kui kasvavat perpetuiteeti (tegelikult Maa kunagi hävib, aga see juhtub piisavalt kauges tulevikus, et selle mõju nüüdisväärtusele ei tohiks kujuneda kuigi suureks). Näiteks 2006. aastal oli rahavoo suurus u 530,5 triljonit EEK. Eeldame, et maailma SKP pikaajaline reaalkasvutempo on küllalt kiire 5% (tehes optimistliku eelduse tehnoloogilise progressi kohta, mis korvab ka keskkonna ja loodusvarade kulumise). Arvestades 10%-se diskontomääraga, kujuneb maailma väärtuseks 530515162900000/(0.1-0.05)= 10610303259000000 ehk u 10.6 kvadriljonit EEK.

Tegelik summa võib olla ka mõnevõrra suurem, kuna osa Maa SKP-st toodab varimajandus ja see vist maailma SKP ametlikes numbrites ei sisaldu.

Seda võiks võtta kui jämedat hinnangut Maa fundamentaalväärtuse kohta, kui keegi peaks teile teda müüa pakkuma. See ei tähenda tingimata seda, et kui laote letti 10.6 kvadriljonit krooni, peate ta tingimata saama ära osta. Tegelik turuhind kujuneb ikkagi nõudluse ja pakkumise tulemusena ning vara eest võidakse küsida ka oluliselt kõrgemat hinda. Hinda võib tõsta näiteks see, kui omaniku jaoks on asjal teatav sentimentaalne väärtus. Arvestada tuleb ka sellega, et hetkel on turul võrdlemisi vähe alternatiivseid investeerimisvõimalusi, mis samuti surub hinda üles.* Võidakse ka argumenteerida, et ainuüksi maakoore all sisalduv kullakogus maksaks tänastes hindades 426.17 sekstiljonit krooni. Sellise summa maksmist oleks siiski raske õigustada, sest esiteks ei ole teada, mis maksaks selle kaevandamine, ning teiseks, milliseks kujuneks kulla hind, kui turule paisataks selline märkimisväärne kogus. (Kui üritada seda turustada Maal, saaks hinnaks tõenäoliselt 0, sest kulda oleks niipalju, et kogu maapinna sellega ühtlaselt kattes ulatuks kullakiht umbes põlvini.)

* Agris siiski mõned alternatiivid leidis: http://www.buylandonthemoon.com/ ja http://www.moonshop.com/#nextbit. Vt ka ülevaade maailmavälise kinnisvara temaatikast: http://en.wikipedia.org/wiki/Extraterrestrial_real_estate.

PS. Just avastasin, et maailma väärtuse teemaga on (küll veidi teistsugustest vaatenurkadest) tegelenud teisedki: http://en.wikipedia.org/wiki/Value_of_Earth.
Põnev värk, mul polnud aimugi.

Mikrosimulatsioonimudel ALAN

Eelmisel nädalal palusime abi mikrosimulatsioonimudelile nime otsimisel. Oleme Alariga mudelit paar aastat edukalt arendanud ja kasutanud mitmetes uurimustes maksude ja toetuste mõjude analüüsimiseks töötamise stiimulitele ja tulude jaotusele.
Kuid nagu sageli Eesti hankekonkurssidel, otsustasime ka meie lõpuks valida välja hoopis nime, mis esialgu ei kuulunudki kandidaatide hulka.
Ja nimeks sai praegu tagasihoidlik autorite eesnimetähtedest koosnev "ALAN". Väidetavalt võib see nimi algupäraselt tähendada bretooni keeles "little rock" või "handsome", mis mudeli väikese mahu ja rõõmsa välimusega kokku sobivad.

Aitäh Agrisele, Laurale, Marrele ja Kirstile, kes tagasisidet andsid. Peame meeles. Neile meeldisid pakutud variantidest:
BERTHA - Best Estonian Research Tool for Household Analysis
MATHILDE - Micro-Analysis Tool for Household Income, Labour supply, Demography in Estonia
MACBETH - Model for Analysing Consumption and Behaviour of Estonian Households
TABURET – Tax-Benefit Underground REsearch Tool

Me ei välista, et kui mudel ajapikku paindlikumaks ja järeleandlikumaks muutub, siis ta siiski naisterahva nime saab.

Tähelepandamatud protsendikümnendikud pensionisüsteemis

Kõigil meil, kes on liitunud kohustusliku kogumispensioniga, on vajadus valida erinevate pensionifondide vahel. Tegemaks põhjendatud valikuid, tasub vaadata ka väikesi erinevusi fondide teenustasudes. Imepisikesed erinevused tasu suuruses võimenduvad pika aja jooksul ja avaldavad mõju pensioni suurusele.

Võtame näitena teenustasud agressiivsetel pensionifondidel (kuni 50% investeeringutest on aktsiates). Nende väljalaskehind (tasu fondiosaku soetamisel) on vahemikus 1-3%, valitsemistasu 1,25-2% ja tagasivõtmistasu on kõigil 1%. Järgmine joonis iseloomustab, kuidas varieerub fondidest saadava pensioni asendusmäär võrreldes viimase palgaga erinevate tasustruktuuride korral, kui muud tegurid oleksid võrdsed (vt eelduste kohta märkust lõpus).

Pikaajaliselt on oluline just madalam iga-aastane valitsemistasu ja vähem oluline on ühekordne kõrgem soetushind. Kui vaja oleks valida näiteks kas 3% väljalaskehind ja 1.25% haldustasu (nt nagu ERGO) või 1.50% väljalaskehind ja 1.59% haldustasu (nt nagu Hansa), siis oleks soodsam ERGO ehk madalama haldustasuga. Nende erinevus pensioni asendusmääras on 1.5 protsendipunkti ehk pension ERGO haldustasudega fondist oleks suurem ca 6%. Seega peavad tagumised fondid (nt meie joonisel LHV, Sampo) olema kõrgema tootlusega kui esimesed fondid (nt ERGO või Ühis).

Kui mõni fond suudaks tegutseda lausa sama odavalt kui Eesti riiklik pensionisüsteem (Sotsiaalkindlustusameti tegevuskulud moodustasid 2006. aastal kogu eelarvest 0.89%), siis võiks ulatuda pension II sambast väljamaksmise hetkel 29 protsendini viimasest palgast. Ehk riiklikult hallatav pensionisüsteem tagaks ka kõige soodsamast erafondist vähemalt kümnendiku võrra suurema pensioni. Viimane võrdlus näitab, et II samba sisseviimise õigustamiseks peab fondide tootlus olema kindlasti suurem, kui sotsiaalmaksu laekumise kasv pikas perspektiivis. Lühiajaline kogemus seda küll veel ei kinnita, kuid loodetavasti näeme seda pikemas perspektiivis.

Ja esimese asjana varahommikul lähen mina oma pensionifondi vahetama :)

P.S. Analüüsi eeldused: 40 perioodi, brutopalk 10 000, palga reaalkasv 3%, panus II sambasse 6% palgast, fondide reaaltootlus (peale inflatsiooni) 6%, oodatav eluiga pensionile jäädes 17 aastat, annuiteedi intress 3%, osaku lunastustasu 1%.)

Eesti pensionisüsteemi heldus võrreldes teiste riikidega

Kui helde on Eesti riiklik vanaduspension (nn I sammas) võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega? Selgub, et meie vanaduspensionäridel on tõesti põhjust rahulolematuseks ja nõudmised pensionisüsteemi lisafinantseerimise järele põhjendatud.

Võrdleme riikide pensionisüsteemi heldust järgmiselt:

'Heldus' = 'Oodatav eluiga pensionile jäädes' x 'Asendusmäär palga suhtes'

Seega mõõdab heldus, mitu keskmist aastapalka äsja vanaduspensionile jäänud inimene saaks oma ülejäänud elu jooksul riikliku pensionina.

Nii võiks Eesti mees pensionile jäädes loota, et ta saab pensionina riigilt 6.2 keskmist aastapalka oma järelejäänud eluea jooksul. (Leitud korrutisena 14.1 aastat x 44% asendusmäär).
Sama madal on see näitaja Leedus, pisut kõrgem Lätis. Oluliselt kõrgem on see aga Poolas ja Ungaris (üle 9). Naiste puhul oleks samuti suur tulemuste varieeruvus: kõrgeim 14.5 Poolas ja madalaim 9.3 Lätis. Eesti oleks väärtusega 9.8 veel ka eespool Leedut (9.4).


P.S. Ülaltoodud mõte välgatas PRAXISe projekti Pensionireformi kulude analüüs peale mõeldes. Kommentaarid ja küsimused metoodika detailide kohta teretulnud.

Alampalk järgmisel aastal 4200 kr - prognoos läbirääkimisprotsessi põhjal

Iga aasta varasügisel algab pingeline alampalga läbirääkimiste aeg ametiühingute (EAKL) ja tööandjate (ETTK) vahel. Enamasti jõuab esimesena avalikkuse ette ametiühingute nõudmine, mis sellel aastal on 5000 krooni. Tööandjad reageerivad tavaliselt pisut hiljem ja alati mõõdukama väljaütlemisega, seekord on siis tehtud esimene pakkumine 4000 krooni.

Varasemate aastate kogemuse põhjal võiks prognoosida ka selle aasta läbirääkimiste tulemuse. Viimasel kahel aastal on tööandjate pakkumine olnud keskmiselt 3% madalam ning ametiühingute nõudmine ligi kümnendiku võrra kõrgem, kui läbirääkimiste lõppresultaat. Suurema järeleandmise on alati teinud ametiühingud. Näiteks eelmisel aastal tööandjate pakutud ja ametiühingute soovitud palga erinevusest andsid ametiühingud lõpuks järgi 4/5 ja tööandjad 1/5.

Võttes arvesse eelmiste aastate käitumismustri, siis on prognoositav alampalk 2008. aastal 4200 krooni ehk siis tõus 600 krooni. Uus alampalk moodustaks rahandusministeeriumi poolt prognoositud keskmisest palgast 33%.

Kuluefektiivsus Riigikogu kõnetoolis

Riigikogus lükati see nädal tagasi Keskerakonna plaan tõsta lapsehooldustasu (600-lt 3000 kroonile kuus) ja ühekordset sünnitoetust (5000-lt 10000-le kroonile).

Head meelt teeb see, et väitluse käigus kasutasid nii opositsiooni kui koalitsiooni esindajaid tõendusmaterjali mitmetest selle valdkonna teadusuuringutest (vt 18. ja 19. septembri stenogramme): PRAXISe analüüsid vanemahüvitise mõju sündimusele kohta ja erinevate peretoetuste tõhususe kohta vaesuse leevendamisel ning Ene-Margit Tiidu analüüs lapse kasvatamise kulu kohta.
Riigikogu kõnetooli jõudsid isegi poliitikaanalüüsides kasutatud analüüsi terminid: "meetmete kuluefektiivsus", "asendussissetulek", "sihipärasus".

See on kindel märk, et suurem hulk taustauuringuid teeb ka otsustajate töö lihtsamaks ning efektiivsemaks. Nobedaid näppe ja veelgi selgemaid poliitikasoovitusi, kolleegid!

Suitsetamiskeelu mõjust Šotimaal

BBC uudistest käis hiljuti läbi uurimustulemused Šotimaal kehtestatud piirangutest söögikohtades suitsetamisele alates 2006 aasta märtsist.
NHS (tervishoiuamet) leidis, et piirangute kehtestamise mõju oli hämmastav. Nimelt oli aasta peale keelu kehtestamist vähenenud hospitaliseeritud südameinfarktide juhtude arv ligi 17% võrreldes aasta tagusega . Enne seda oli olnud keskmiselt vähenemine 3% aastas.
Vähenemist seostatakse eelkõige mittesuitsetajate passiivse suitsetamise vähenemisega - inimesed on nüüd ligi 40% vähem suitsu käes kui varem. Samas olulist mõju suitsetajate endi arvu vähenemisele veel ei ole märgata.

Mõjude hindamise meetodi seisukohalt näib, et tegemist on siis lihtsa enne-pärast hinnanguga kasvutempode vahel (before-after estimator). Seda on alati kõige lihtsam leida ja ka esitada, kui on olemas hea instrument (nagu seda seadusandluse muutus enamasti on).

Eestis hakkas suitsetamise keeld toitlustus- ja vaba aja asutustes kehtima selle aasta juunis. Šotimaa kogemuse põhjal tasuks siis järgmise aasta teisel poolel hakata uurima, kas keelul on olnud ka mingeid mõjusid eestlaste, eriti mittesuitsetajate, tervisele.

Ära karju kurdile kõrva

The Economist arvustas hiljuti Briti valitsuse kommet järjest enam ning agressiivsemalt inimestele tervisealaseid hoiatusi, soovitusi ja piiranguid jagada. Etteheide põhineb viimaste uuringute järeldusele, mille kohaselt need, kel on sättumus tervislikult käituda, teevad seda hoolimata valitsuse manitsustest ning need, kes seda teha ei taha, ei allu ka ähvardustele – isegi kõrgemad maksud ei ole piisav „karistus”.

Üks tendents kipub aga kõikjal maailmas selgelt välja kujunema - edukamad (ja seega ka jõukamad) hoolivad oma tervisest enam kui „mahajääjad” (ja seega vaesemad). Kogenud ning mõjuka epidemioloogi Sir Michael Marmoti hinnangul peitub põhjus nn staatuse sündroomis – mida tugevamana tunneb inimene oma positsiooni ühiskonnas, seda enam leiab ta end väärt olevat tervena käituma ja nõnda kauem elama.

Kui eelneva järelduse üle vaieldakse arenenud maailmas järjest vähem (sest teadus on selles osas üsna järjekindel), siis lahenduste osas ollakse eri meelt (ja siin mängib ilmselt rolli ka maailmavaade). Loodetavasti jõutakse ka Eestis lähiajal kampaania vs riskikäitumise karistamise diskursusest aruteludeni, kas meile sobib enam (elik annab paremad tulemused) sotsiaalse staatuse ja tervisekäitumise „lahutamine” (peamiselt siis keskkonna muutmise kaudu tervist soosivamaks) või sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine (stiilis „elamisväärne elu kõigile”). Paraku tõdeb ka The Economist, et kampaaniate väljakuulutamine ning kähmlused selle üle, kes on ägedam ähvardaja võimaldab poliitikutel enam silma paista, kui keeruline ühiskonnaelu korraldamine, mis sest et viimasest enam tolku on.

Happy birthday PRAXIS!

PRAXIS Centre for Policy Studies have reached to the school age - we are 7 years old now. PRAXIS was founded by 4 bright people who were concerned about low level of policy making traditions and the main objective has been therefore to increase the evidence-based policy research and analysis in Estonia. PRAXIS has today 5 main topics to deal with: innovation, social and labour policy, public health and health care, education and good governance. We have been successful in redesigning the field of policy making in Estonia and still we see huge need for better and evidence based decision making in all levels of society.

Today is our birthday and this is first time the blog is made in english. We see and know that there are people outside of Estonia who are interested in policy development in Estonia and neighbouring countries. Please feel comfortable to ask and suggest the themes we could tell about our life and every day activities in PRAXIS and Estonia, and we hope that we can draw you the colorful picture about that here in our blog.

Thank you all -
our friends and partners out in the World!
Let's make world better together :)

PRAXIS jõudis kooliikka

Täna 7 aastat tagasi kirjutasid Heli Aru, Tiina Randma-Liiv, Vello Andres Pettai ja Peter Lõhmus (Tiina käe läbi :) alla SA Poliitikauuringute Keskus PRAXIS asutamisotsusele.

PRAXIS on läbi käinud kõik inimlikud arenguetapid:
2000-2002 - teadmiste levitamine - nii nagu vanemad saavad lapse kohaolust iga päevag aüha rohkem aimu nii alustas ka PRAXIS enda tutvustamist Eesti poliitikamaastikule olulise info levitamise kaudu;
2002-2004 - enesekehtestamine - nii nagu lapsel tekib MINA ca 3 eluaasta paiku, kinnistus PRAXIS elujõulise ja olulise tegijana poliitikaloojate teadvusse ning hakkas mõjutama poliitika kujundamise protsesse;
2004 - 2006 - iseseisvumine - laps läheb lasteaeda ja hakkab iseseisvalt oma probleeme lahendama, PRAXIS hakkas üha vähem tuginema George Sorose rahale ning leidis alternatiivseid rahastamisallikaid;
2006 - haarde laienemine - lapse kooliminekul avaneb tema ees uus maailm, nii on ka PRAXIS heitnud pilgu senitundmatutele poliitikaväljadele ning kujundab ümber oma tegevust.

PRAXISega on seotud olnud paljud majandus-sotsiaal-terviseinimesed ning poliitikud teavad-tunnevad-kasutavad PRAXISe poolt väljatöötatud-testutud-levitatud tõdesid ning võib julgelt öelda, et PRAXIS on esimese Eesti mõttekeskusena suutnud muuta poliitikamaailma. Kuid palju on veel teha ning tänades-tervitades tänase sünnipäeva puhul kõiki PRAXISe juhte-töötajaid-partnereid-sõpru-toetajaid vaatab PRAXIS julgelt tulevikku lootuses pidada rohkelt toredaid sünnipäevi-juubeleid!

Palju õnne PRAXIS!

Haigla peaaegu keskmaal

Eelmisel kolmapäeval pidas ka Viljandi haigla oma 5. aastapäevaga seotud konverentsi, kus mul oli au esineda ettekandega ja olla ka konverentsi moderaator. Nii nagu Ain juba 17. mail kirjutas ei saadud ka sellel konverentsil üle ega ümber üldhaiglate saatusest. Kive on haiglate teel igat suurust ja "koostist", kuid mulle tundub, et peamine edukuse faktor peitub lõppkokkuvõttes selles, kui vajalikuks osutuvad haiglad oma paikkonna elanike jaoks. Keegi pole täna reaalselt uurinud, millist ravi ja kus kohas patsient soovib. Kord eeldatakse, et patsient tahab iga hinna eest saada ravi oma koduukse juures, siis aga jälle arvatakse, et iga patsient ihkab parimat võimalikku ravikvaliteeti.
Kokkuvõttes ei tea keegi, mida patsient tahab ning mäng käib tihti paraja blufiga ning haiglajuhi peamiseks eesmärgiks on tõestada iseenese vajalikkust. Kui rääkisin paljude jaoks ulmelisest tulevikust, kus sarnaselt muu eluga jälgivad meie tervist silmaga nähtamatud sensorid, siis tekkis saalis nii ootust kui hirmu. Mis täpselt teemaks oli, sellest lähiajal Meditsiiniuudistes või siis ka PRAXISe seminaridel.

Minu jaoks oli sellelt päevalt parim avastus see, et ainukesena Eestis on Viljandi haigla logol kujutatud inimest! See on küll kõigest pilt, kuid kuna nägemismeel on meile üks olulisemaid, siis jääb see meelde...

Haigla võimalikkusest ääremaal

Hiljuti käisin veidral juubelikonverentsil (180 aastat haiglaravi Võrus - sealsamas kus Kreutzwald oma arstitööd tegi), kus arutati Lõuna-Eesti haigla ja ka teiste Kagu-Eesti haiglate tulevikku. Kummaline oli see, et kuigi kohal oli väga esinduslik paraad esinejaid-osalejaid teistest haiglatest ja mujaltki (PRAXISe nimel esines sõltumatu seisukohaga allakirjutanu), siis märgilise tähendusega oli ministri eemalejäämine. Saksamaal olla mitteametlik tervishoiuministrite kokkusaamine. Ilmselt oligi. Aga ministrit asendas (slaidile olid puha ministri nimigi trükitud)... mitte asekantsler ega osakonnajuhataja vaid peaspetsialist. Ettekannete lõpus toimunud arutelus püüdsid küll mitmed (sh sõltumatu PRAXIS) vihjata omanike võimalusele määramatust vähendada ja mitte loota riigile (sest lähiajal ei ole ette näha süsteemsete lahenduste saabumist haiglavõrgu korraldamisel), kuid kohalike suust kõlas ikka lootus, et "riik teeks ära haldusreformi" ning "riik eraldaks vahendeid EL fondidest" ja "riik kinnitaks ära arengukava". Selle viimasega venitamine on küll piinlik, aga kuna kõikidest reformiviisidest on halvim üksikute haiglate kaupa probleeme lahendama hakata (millest uus koalitsioon on mu meelest aru saanud) ning olemasolevast haiglavõrgu arengukavast paremat tervliklikku lahendust ei ole, siis tõenäoliselt jätkub isevoolu kulgemine, milles ellu jäävad tugevamad. Kui keegi tahab väärata ääremaal aktiivravi asendumist hooldusraviga (mis ei pruugi kokkuvõttes üldse paha olla), siis on tal ikka ainult ise võimalik initsiatiiv haarata (mis tähendab kindlasti riskide võtmist) ja näiteks tugev nishihaigla profiil välja arendada.
...
Järgmisel nädalal kogunetakse Viljandis. Ilmselt umbes sama seltskond (minu asemel esindab PRAXISt seekord Agris) ja jutt erineb detailides. Kardetavasti jõutakse taas tõdemuseni, et ise ikka ei suuda (või ei julge) ja riik peaks ütlema, mida ta tahab (loe: katsugu ta öelda, et meid ei taha!) ning siis vastavalt tegutsema (loe: kindlasti meile raha eraldama).
...
Aga Lõuna-Eesti noorte viiuldajate orkester (dirigent Jaan Randvere) kõlas fantastiliselt. Seega on küll võimalik Lõuna-Eestis teha tipptasemel tegusid. Eriti kui parimad veavad ees ning Võrust ja Põlvast ja Antslast ühise asja eest koos väljas ollakse.

Võrdsed võimalused – pseudoprobleem?

Väga lihtne loogika: naised sünnitavad lapsi ja sellepärast peavad nad kodus olema. Sellepärast, et nad on kodus, on neil töölkäimises pikema ja lühema perioodiga katkestusi. Tööandjal on õigustatud ootus, et fertiilses eas naine jääb üks hetk lapsega koju. Selle riski maandamiseks ei ole tal mõistlik võtta tööle selles eas naisi (parem on võtta mehi) ning kui siiski võtta, siis ei ole mõistlik saata naisi koolitusele, sest see on raisatud ressurss, kui naine juhtub koju jääma. Selle tõttu on puhtalt objektiivsetel põhjustel naistel keerulisem leida tööd, mis vastaks nende haridusele, elukutsele ja kvalifikatsioonile. Kuna naistel on ligipääs tööturule raskem, siis on ka naiste hõive ja palk madalam.

Seda loogikat saame kasutada ka muus eas naiste kohta. Lapsed vajavad hoolitsust ja kui ka enam laste järgi ei ole vaja vaadata, siis kodu tuleb ikka korras hoida. Tööandja võib teha järelduse, et kuna naised on need, kes laste eest hoolitsevad ja koduseid töid teevad, siis on neil vaja pühenduda kahele asjale korraga (tööle ja kodule), seega ei saa nad olla sama hästi pühendunud tööle nagu mehed. Kuigi konkreetse töötaja või töölesoovija kohta ei pruugi see kehtida, võib tööandja üldistada sellise loogika kõigile naistele ning leida, et naistöötajat ei ole mõtet palgata vastutusrikkamatele kohtadele, saata koolitusele jne.

Samuti võime pöörata loogika tagurpidi ja saada jällegi "objektiivse" pildi ühiskonnas oleva naiste ja meeste erineva tööturu situatsiooni põhjendamiseks. Kuna naised tahavad hoolitseda kodu ja laste eest, siis nad ei tahagi vastutusrikast tööd, karjääri ja tööalast arengut. Sellest tulenevalt ka naiste ja meeste segregatsioon ametitel.

Seega on surnud ring: naised tahavad ja tööandjatel ei ole mõistlik ja ühiskonnas on kõik hästi.Mis on aga selle loogika eeldused ja mis on sellise olukorra tulemused?

Kõigepealt tulemused: naised saavad vähem palka nii keskmiselt kui ka samaväärsetel ametikohtadel. Naiste hõive on madalam ja neil on keerulisem leida sobivat tööd. Halvematel juhtudel on naised sõltuvad meeste sissetulekust majanduslikult ning nende võimalus ise piisavat sissetulekut teenida pere (mille mees on maha jätnud) ülalpidamiseks on takistatud. Lisaks veel pehmemad väärtused, mille saavutamine on paljudele naistele tähtis, nagu näiteks karjäär või mingil kindlal alal töö leidmine või töötamine ametikohal, mida peetakse meeste alaks (samas on keeruline ka meestel naiste alal tööd leida). Nende saavutamist võib takistada näiteks statistiline diskrimineerimine, mille korral keskmisi erinevusi naiste ja meeste omadustes või käitumises laiendatakse automaatselt igale üksikule töötajale. Näiteks võib keskmiselt küll naistel olla suurem tõenäosus töölt lahkuda, kuid see ei pruugi kehtida konkreetse karjäärile pühendunud naise puhul.

Soolised lõhed tööturul aga tähendavad ühiskonna ressursi raiskamist. Olukord on võrreldav sellega, kui kõik ülikooli professorid peaksid hoopis olema aednikud ja vastupidi, sest nii on otsustatud. Kõik saavad aru, et tulemus ei oleks ühiskonna jaoks kasulik: võib-olla mõni isegi oleks hea aednik, aga enamik vaevalt ja professori tööd teeksid siis need, kes ei ole sellel alal just kõige tugevamad. Järeldus on lihtne: võimaldades igaühel valida, kuhu tööle minna, on ühiskonna (ja ka üksikute inimeste) jaoks tulemus parem.

Hinnang, et praegune olukord, kus naiste tööturul osalemise võimalused on piiratumad meeste omast, on hea ja soovitav kõikide ühiskonna liikmete poolt, põhineb eeldusel, et naised ja mehed ise tahavad, et see nii oleks ning see on nende vaba valik. Samas, kui on naisi, kellel on praeguse soorollide jaotuse tõttu jäänud karjäär pooleli või on neil raskem mingit töökohta saada kui meestel või kui me leiame mehi, kellel on jäänud valimata mingi töö just selle tõttu, et seda peetakse naiste ametiks, siis me näeme, et see olukord ei ole kõigi poolt soovitav. Kui naine, kes jättis karjääri pooleli, oleks ühiskonna jaoks andud oma maksimaalse panuse just karjääri tehes ja kui mees oleks lasteaiakasvatajana olnud ühiskonnale oluliselt kasulikum kui nüüd treialina, ja kumbki neist pole oma pealesunnitud valikutes õnnelik, siis me näeme, et võrdsete võimaluste tagamise kaudu saaksime ühiskonnale kasu tuua ressursside parema paigutuse läbi.

Kui tööandjal ei oleks ohtu, et ainult naised võivad töötamise vahele võtta pikemaid koju jäämise perioode, ei oleks alust sellest tulenevalt naistele töötamise võimalusi piirata. Kui naiste ja meeste rollid ei oleks niivõrd kinnistatud kodu ja laste hoolitsemise osas, siis ei oleks tööandjal ka põhjust oodata naiste ja meeste pühendumise erinevust tööle. See võimaldaks inimestel ja peredel teha paremini oma vajadusi ja huve arvestavaid otsuseid, mitte alludes ühiskondlikule ootusele oma tegevuse osas. Lõpptulemusena olen kindel, et rohkem naisi valiksid suurema pühendumuse tööle ja karjäärile ning rohkem mehi valiksid kodu ja laste eest hoolistemise kui see on seni olnud. Need, kes nüüd kõik vaidlevad, et praegune olukord ongi see, mida soovitakse, soovitan natuke avatud silmadega ümberringi vaadata ja leida ilma halvustamata üles need inimesed, kes tegelikult teeksid erinevaid valikuid praegusest. Kes mitte ühtegi üles ei leia, see on ilmselt liiga kitsa silmaringiga.

Kuidas saab riik aidata kaasa sellele, et võrdsed võimalused oleksid paremini tagatud? Tõenäoliselt aegade jooksul muutuvad soorollid ka iseenesest nagu see on ka varem juhtunud. Sellisel juhul võtavad muutused loomulikult väga kaua aega. Paljudes riikides on vastu võetud erinevaid seadusi, et soodustada võrdsete võimaluste tekkimist kuni suhteliselt radikaalse kirvemeetodiga võrdse olukorra tekitamiseni kvootide kasutuselevõtu läbi. Mina loodan, et Eestis ei pea selliseid meetmeid kasutama ja on ka muid võimalusi. Samas minimaalne, mida riik peab tagama, on see, et keegi ei peaks temale suunatud diskrimineerimise tõttu kannatama, mida ka praegune võrdõiguslikkuse seadus teeb. On selge, et seadus ei tööta, kui selle rakendumist ei jälgita ning sellest ka Kirsti ja Marre artikkel EPLis.

Isa, laps, kodu!?

Marre tutvustas täna meile isade uuringu esialgseid tulemusi. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada miks isad jäävad või ei jää lastega koju. Teadaolevalt on ca 1,6% vanemahüvitiste saajatest isad, kuid tõenäoliselt on koduseid mehi palju rohkem.

Selgus, et peredel on mitmesuguseid põhjuseid, miks isad koju jäävad ning ei ole üldse nii, et ainult "uued isad" või "pehmed mehed" lapse või laste juurde koju jäävad. Ja tore on see, et enamikule meestest lapsega kodus olemise kogemus ka meeldis.

Et ajast mitte ette rutata, siis ma rohkem ei räägigi sellest, vaid siis kui aeg küps (ca mõni kuu), tuleb Marrelt endalt täpsemalt aru pärida.

Vene hinge eripärast

Anne kirjutas veebruaris ilukirjandusest ja rahvatervisest ning soovitas ettevõtjatel lugeda Viktor Pelevini raamatut "Arvud". Seal on tore lõik, mis sobib ka tänase päeva taustaks ja annab kõigile õhkõrna võimaluse aru saada vene inimesest.

/..../
"Kust tuleb vene inimese lömitamine, see geneetiline lipitsemine võimu ees?" mõtles ta [peategelane Stjopa]. "Arusaamatu. Ja mis kõige naljakam, me tunneme ju väga hästi seda oma eripära. Oleme õppinud isegi sõna "mentaalsus" välja ütlema. Ja ometi, kuhu jääb see, mida me oma mentaalsusest teame, kui seesama mentaalsus lülitub sisse mendi esimese vile peale? Öeldakse, et mõistus Venemaad ei võta. Mispärast õieti? Seletus on väga lihtne. Kui s e e s a m a hakkab hingepõhjas liigutama, sõidab mõistus kohe Baden-Badenisse. Ja kui s e e s a m a võtab puhkuse, tuleb mõistus tagasi ja teeb näo, et midagi pole olnudki, meil siin on jumalast Euroopa, lihtsalt karud on valget karva. Igaüks, kes on siin sündinud, mõistab kõike pisimate üksikasjadeni välja. Ja läheb ikkagi kõige täiega alt... C'est la meie."
/.../

Fotode allikas

Ma armastan vene kirjanikke. Hetkel Viktor Jerofejevit. Oma raamatus "Hea Stalin" on ta tabavalt öelnud "Elada Venemaal on sama, mis kõndida mööda lage. Vaatenurk on pööratud tagurpidi." Väga kasulik ja päevakohane teadmine.

Armastan ma neid muidugi muudel põhjustel ...

Meie ja maailm

Eilne välisministri avaldus on väga jõuline ja õigeaegne, sest millal veel rääkida Euroopa Liidule temale suunatud ohust, kui mitte praegu. Ka Economist kirjutas eile päris pikalt konfliktist - nii taustast kui ka sellest, et tõenäoliselt ei ole konfliktil kiiret lahendust oodata. Aga samas arvab Economict, et Eesti mainet konflikt ei kahjusta ning pigem on suurem kahju ähvardamas Venemaad - majandussanktsioonid tulevad bumerangina vene ärimeeste kaela ning mis veelgi olulisem, et Venemaa-Euroopa Liidu suhted võivad veelgi jaheneda. Paraku pole veel Euroopa Liidu poolt näha reaktsioone, mis kinnitaks, et nad saavad aru rünnakust EL vastu ning pigem domineerib mulje Schröder-Merkeli Eestile pigem negatiivsetest arvamustest. Ma loodan, et see mulje on petlik ja Euroopa Liit reageerib nii nagu seda on Ukraina ja Georgia puhul tehtud.

Täiendus 17:00 - siiski on Euroopa Liit ärganud ja asunud enda kaitsele. Ka pr Merkel avaldas telefoni teel toetust hr Ansipile :) Ehk me siiski ei olegi nii üksi.

Miks? on kõige tähtsam küsimus ...

Meie infost üleküllastunud maailmas tundub tõsiselt puudus olevat rangelt ja loogiliselt arutlevatest inimestest, kes olukirjelduste ja erineate teooriate vahele püüaksid tõsiselt nähtu põhjuste ja tagajärgede vahelisi seoseid luua, püüdes "kuidas?" ja "mida?" asemel esimeses järjekorras vastata küsimusele "miks?".

Teadlaste esimeseks ülesandeks ei ole mitte kirjeldada seda, kuidas majja siseneva kolme naise asemel sealt poole tunni pärast 2 meest ja 2 last väljusid ja arutleda, kuidas see ikka võimalikuks sai ning mida tuleks ette võtta vaid esimeses järjekorras kahelda nähtuse tõepärasuses, sest miks peaks ühes majas kolmest naisest mehed ja lapsed saama. Teaduslik meetod sisaldab oma olemuselt esimeses järjekorras kahtlust vaadeldud nähtuse või tekkinud idee tõepärasuses, mida siis on võimalik ümber lükata. Seevastu kirjeldaval vaatlusel põhinevad järeldused kipuvad tagantjärele põhjendusi otsima, et nähtusele (mida võib isegi numbritega mõõta) seletus leida.

Tüüpilisteks näideteks on meeste-naiste arutelu saunas otsustajate-tegijate ebapädevusest (mis on andestatav), aga samuti võitleva ajakirjaniku ilmselgelt tendentslik kirjatükk (mille asjalikus ajalehes "analüüsi" rubriigis avaldamine ei ole põhjendatud) kui ka viimaste pronkssõduri teisaldamist käsitlevate seisukohtade lukustumine pelgalt teisaldamise faktile ja sellele vahetult järgnenud traagilistele sündmustele (mis on ebaprofessionaalne), samal ajal kui sündmuste kontekst on palju mitemkesisem.

Tõeline teadlane (tegelikult ka teadmishimuline inimene) peaks igasugustest eeldustest lähtuva käsitluse korral esitama küsimuse "miks see nii on?" koos kõikide asjaolude arvestamisega. Ja kui rahuldavat seletust ei leia (miks tuntud ärimees käitub pealtnäha "ülbelt" või lugupeetud juht kaevab auku oma mantlipärijale või valitsus jändab sambaga), siis tuleks enne kategoorilist seisukohavõttu ilmselt kaaluda, kas selleks on ikka piisavalt argumente kogutud, et pakutud hüpoteesi toetada või ümber lükata.

Ilmselgelt on sotsiaalteaduses vaja meelekindlust otsida tõde (tervikpilti elevandist) ja mitte rahulduda erinevate teooriatega (kirjeldusega saba- või siis londi poolsest otsast). Siis ehk muutuvad ka otsustajad vastuvõtlikumaks teadlaste mõtetele ning otustamine tõenduspõhisemaks.

Hundid lambanahas

"Eesti on katki!" "Rahvuste lõhe on ilmsiks tulnud!" "Integratsioonipoliitika on läbi kukkunud!" "Politsei peksab süütuid!"
Sellised hüüded ja mõtted on paiskunud meediasse viimaste päevade sündmuste valguses. Ütlejateks poliitikud ja ärimehed ja teadlased. Poliitikutest ütlevad nii ainult need erakondlased, kus niigi nähtav lõhe sees või siis valitsuserakonna liikmed, kelle rahvuskaaslased Tallinna mässus osalesid. Ärimeestest ütlejatel paistavad aga kõrvad rublahunnikute tagant välja. Sotsiaalteadlased tegelevad lihtsalt belletristikaga.
Ka neljas võim, kelle serverid infonõuetele kahjuks vastu ei suuda panna, on kahjuks suhteliselt enam paigutunud kritiseerijate mitte toetajate poolele. Aga toetust on lähipäevil vaja - valitsusele ja rahvale võrdselt. Küll hiljem jõuab tagantjärele tarkust genereerida ning süüdlaste pihta sõnapomme loopida. Rahvusringhääling otsustas, et eestimaalasele pole hea näha pealinna (klaasi)killustumist - kas 16 aastat tagasi oleks see olnud ka õige otsus?

Kui valitsus elab maikuu üle, siis uue integratsioonipoliitika raames tuleks lisaks jüride-vasjade-maride teineteise tundmisele hakata õpetama ka eestlasi üksteist toetama ning unustama kriitilistel hetkedel rahvatarkuse, et "Eestlane on eestlasele hunt [mis sest, et rahulikul ajal lambanahas]."

P.S. Reality-kriisiõpe annab aluse ka üle vaadata riigi kommunikatsioonijulgeolek, sest infokanalid olid ju vägagi umbes ning "valitsus-SMS"-id saabusid klientidele väga erinevatel aegadel (mõni alles siis kui oht praktiliselt möödas :)

P.S.S. Tahaks väga ennustada, et ka selle lühiajalise kuiva seaduse aegu vähenevad joobes juhtide poolt toime pandud liikluskuriteod! Oleks veel üks positiivne tagajärg mässule :)

Tänasest päevast

Üks näide sellest, missuguseid assotsiatsioone tänase öö sündmused vanema generatsiooni peas tekitasid. Rääkisin nimelt isaga, kes ütles, et see kõik tuletas meelde seda, kuidas vene sõjavägi omal ajal oli sisse tulnud. Nad hüüdsid ka, et "kõik on meie" (nagu täna öösel poodidesse tungijad), kui asusid maal aitasid ja lautu rüüstama. Vaese maarahva hoolega kokku riisutud heinavarud jne. Isa vanaisa oli suur mees ja oli siis akatuseks asund ükshaaval neid sõjaväelasi heinakuhja otsast süles ära tassima, aga siis tulid uued ja püssidega ... lihtsalt see pani mõtlema, et vanemal generatsioonil on vist veel valusam seda kõike jälgida ...

Tõuse ja ela või kasuta selleks abi, kui ise ei viitsi

Ei suuda mitte kiusatusele vastu panna ja meie blogisse mitte kirjutada. Lihtsalt, et blogi surnud ei näiks tärkavas kevades...

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kuidas turule tulevad üha uued teenusepakkujad, kes reklaamivad seda, kuidas nad võimaldavad kliendil lennupileteid jm reisikorraldusi teha "laua tagant kordagi tõusmata". Huvi pärast võtsin kaks viimast tulijat ette ning püüdsin broneerida reisi Tallinn-London-Tallinn augustis 2007. Kirjeldamata broneerimissüsteemi ennast jõudsin välja hindadeni, millest selgus, et tegelikult maksab laua tagant mittetõusmine ca 330 krooni. Nii suur vahe oli ühel firmal reisipaketi hinnas olenevalt sellest, kas saad piletid kätte nende kontorist või kulleriga. Teisel oli vahe ainult 50 krooni. Kontorist piletite kättesaamisel oli kahe paketi hinnavahe 240 krooni ehk ca 3,4%. Nii, et alternatiive on, aga suvel on väike jalutuskäik tervisele lisaboonuseks ning kokkuhoid on julgelt üle 330 krooni (kui jätta arvestamata aja ja kingakulu ;)

Uudsuse säilitamise huvist lähtudes oleks varsti aeg pakkuda teenust, kus lisaks piletite broneerimisele saaks ka reisil ära käia "kordagi laua tagant tõusmata". Kuna turul on ka juba elustiili projektijuhid, siis varsti võiks üldse elamise kellegi teise õlgadele panna ja ise tegeleda "oma asjadega", mis elamisest üle jäävad...

Lahkunud ministri lubadus

Tallinna pressiteenistuse teatel (Äripäev) on Tallinna haiglate nõukogud arutlenud Tallinna tervishoiu arengukava ning linnahaiglate tuleviku teemal. Arutluse võtab kokku pressiteate järgmine lõik "Lepiti kokku, et sotsiaalministri lubatud Euroopa Liidu struktuurfondide 300 miljoni kroonine toetus jaguneb Lääne-Tallinna Keskhaigla Meremeeste haigla juurdeehituse ja Laste Vaimse Tervise Keskuse vahel. Meremeeste haigla juurdeehitus võimaldab tsentraliseerida aktiivravi ning laiendada AIDSi haigete osakonda. Ida-Tallinna Keskhaigla keskendub hooldus- ja taastusravi laiendamisele Magdaleena korpuses oma vahenditega."

Teadmata arengukava täpset sisu võib uudislausetest välja lugeda järgmist:
1. Sotsiaalminister on juba ette ära jaganud struktuurfondide raha (kokku ca 2,1 miljardit krooni), millest 300 miljonit peaks minema linnahaiglatele, kuigi seni ei ole veel isegi teada, kas ja kui palju seda raha Euroopast ikkagi tuleb. Lisaks sellele eeldab "Euroopa raha" jagamine avaliku konkursi läbiviimist, kus kõigil haiglavõrgu arengukava haiglatel on võrdsed võimalused lähtudes riigi poolt kehtestatud mängureeglitest. Seni ei ole neid mängureegleid paberil olemas.

2. "Euroopa rahaga" plaanitakse ehitada Lääne-Tallinna Keskhaigla Meremeeste korpusele juurdeehitus, sest selle haigla kui terviku tulevik seisneb võimekuses koondada kogu statsionaarne arstiabi Paldiski maanteele. Kui seda ei juhtu, siis tõenäoliselt süüakse haigla palakeste haaval ülejäänud kahe Tallinnas asuva haigla poolt ära... Ida-Tallinna Keskhaigla peab aga oma vahenditega hakkama saama hooldus- ja taastusravi laiendamisega, kuigi tegelikult on ka seal planeeritud investeerida senise keskhaigla kompleksi arendamisse juurdeehituste näol.

Missugused on põhjendused, et üks haigla saab praktiliselt kogu toetuse omale? Pealegi on hooldus- ja taastusravi majanduslik kasumlikkus (peaaegu) pöördvõrdelises sõltuvuses tehtavate investeeringutega ehk siis ühe haigla majanduslik olukord võib oluliselt halveneda. Pikemas perspektiivis võib olla tegemist juhtumiga, kus nõrgema liigiesindaja päästmiseks mõeldud tegevus lõpeb mõlema surmaga (majanduslikus mõttes siis linnahaiglate "pankrotiga").
Vähesele informatsioonile toetudes võib teha vähemalt ühe järelduse - raha ei liigu Tallinna linna tervishoius lähtudes meditsiinilisest otstarbekusest ja patsiendisõbralikkusest, vaid põhineb tõenäoliselt poliitilistel kokkulepetel, mille elluviimine sõltub valimistulemustest.

Kuna valimised on selleks korraks läbi ja valitsuskoalitsioonis linnavõimuerakond puudub, siis jääb üle loota, et ühel haigla juhtidest jätkub veel mõneks ajaks jõudu võidelda õigete asjade eest ning et uus minister ütleks selge EI eelmise ministri JAH-lubadustele, mis ei põhinenud Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamise ja osapoolte võrdse kohtlemise printsiipidel.

Haigekassa juhtide vahetus

Reedese otsusega vabastas Eesti Haigekassa nõukogu Arvi Vask'i juhatuse liikme kohalt. Arvi soovis ise sellelt kohalt lahkuda, sest tõenäoliselt sai oluliselt parema pakkumise. Milles see paremus võiks küll seisneda? Eks aeg näita...
Kas Eesti Haigekassa kui ühe paremini organiseeritud ja ravikindlustussüsteemi võtmerolli kandva asutuse (kogu Euroopas) juhtimisel osalemine väsitas ära? Või oli põhjuseks tegevusvabaduse piiratus, kuna hästireguleeritud õigusruumis on kõigi mutrite roll ja haarde tugevus täpselt paika pandud. Või sai kõik oluline nelja ja poole aasta jooksul tehtud - ju vist.
Kindlasti on neid, kes arvavad, et mees ei saanud eriti millegagi hakkama ja seetõttu lahkus (igaksjuhuks) mõned kuud enne volituste lõppemist ja on ka neid, kes arvavad, et palju sai tehtud ning Eesti ravikindlustuse vaenlaste rünnakute blokeerimine õnnestus ka hästi. Mina toetan viimast seisukohta ehk antud mänguväljal olemaolevate ressursside piires on haigekassa toiminud targalt ja sihikindlalt ning väliselt pehme kilpkonnakilbi varjus on tehtud raudkindlaid otsuseid.
Soovin Arvile jõudu uuel kohal ja haigekassa nõukogule mõistust valida uuteks juhtideks väärikad tegelased!

Tervishoid koalitsioonilepingus Vol 2

Kolleeg Agris pakkus siin paar nädalat tagasi välja, milline võiks välja näha ideaalne koalitsioonilepingu tervishoiu peatükk. Ma siis kommenteerin, mis sest lõpuks välja kukkus (tänase seisuga).
...
Tjah. Ühelt poolt on suurem osa Agrise mõtetest ilusti lepingusse sisse jõudmas, teiselt poolt on vähegi konkreetsed mõtted viimseni ära nuditud, nii et siduva kohustusena võib eeldada üksnes 20-ja-enama-miljonilist reklaamibüroode käibe kasvu (resp teavitustöö rahvatervise propagandaks). Kõik ülejäänud mõtted on sõnastatud kas ebamääraselt (näit. töövõimetushüvitiste väljaarvamine ravikindlustuse eelarvest või siis perearsti rolli suurendamine tervise edendamisel) või hoopis välja jäetud (näit. hambaravihüvitiste tõstmine, mida valimiste aegu kõik erakonnad lubasid, kuid siinkirjutaja juba siis mõistlikuks ei pidanud). Ahjaa, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus lubatakse ka ära teha, kuid jällegi ei saa selle tulemuse ning reaalse kasu kohta inimeste tervisele midagi arvata, sest idee elluviimise viis on igaks juhuks hägustatud. Mõtteid on ju lepingus veelgi, aga nende tõlgendamine on sepkulatiivne. Kas "vaba ja aus konkurents" ravimitele tähendab soodustusi orginiaalravimitele ning sellega seotud ravimikulude kasvu (sh inimeste oma taskust makstavatele kuludele)? Kas HIV/aidsi strateegia elluviimisel keskendumine "eelkõige ennetustegevusele noorte ja lastevanemate hulgas" tähendab tervikliku strateegia hülgamist ja eriti võimalikku kokkuhoidu ravikuludelt, valides "sobivad patsiendid", kellele raviraha jagub?
Kokkuvõttes tuleb analüütikuna tunnistada, et analüüsimisväärset olemasolevas tekstis on vähe. Mitmete heade mõtete elluviimist leping ei takista, küll aga jätab kõvasti ebamäärasust ning vaidlemisruumi järgnevaks 4 aastaks.
Mine tea, ehk on see isegi hea - otseselt suuri lollusi sisse kirjutatud ei ole ja seega on asjaliku analüüsi toel võimalik mõistlikud otsused "ära teha" ja kiiruga lepingusse sisse kirjutatud rumalustele ei kulu tühja aega.
Valijatele tähendab see aga selget sõnumit - ära usu valimisaegset tuututamist. Kui ikka lubadustel analüüsi taga ei ole, siis ei saa selle elluviimises kindel olla. Poliitikutele võiks see tähendada eesmärki uuteks valimisteks oma ideedele ka analüüsi ja argumente toeks otsida. Analüütikutele võiks see tähendada paremat põlve tulevikus.

Tervishoid koalitsioonilepingus

Lähtudes PRAXISe poolt tehtud valimisprogrammide poliitikaanalüüsist ning seni toimunud läbirääkimiste kulust (jõujoontest) julgen välja pakkuda omapoolsed ideaalsed(?) koalitsioonilepingu punktid. Erakondade suureks eesmärgiks peaks saama "Eesti inimese kvaliteetse eluea pikenemine" ning selle saavutamisel viiakse ellu järgmised tegevused suuremate valdkondade kaupa (lisatud autori põhikommentaarid sulgudes).

Tervishoiu rahastamine ja areng
1. Eraldatakse töövõimetushüvitiste maksmine Haigekassa tänastest kohustustest, sest "nii jääb rohkem raha inimeste ravimiseks".
Alternatiivne valik: viiakse üldarstiabi rahastamine riigieelarvesse, kuid sellise eesmärgi seadmine tuleb kõne alla küll vist ainult siis, kui SDE võtab selle lubaduse nimel sotsiaalministri kohustused enda kanda. Loodan, et praegu kõnelusi pidavad erakonnad ei lisa koalitsioonileppesse neid 3 miljardit krooni, mis tulevad Euroopa Liidu struktuurfondidest Eesti haiglate ja muude väiksemate tervishoiulülide toetuseks, sest see otsus on juba ära tehtud ning lisaväärtust saab uus valitsus luua ainult selle raha mõistliku kasutamise eest hea seistes.
2. Kehtestatakse kulupõhised tervishoiuteenuste hinnad, mis sisaldavad teenuse osutamiseks vajalikke kulusid. (Võiks ju mõelda ka palgalepetele viitamist, aga see on niikuinii viitsütikuga pomm, mille kahjutustamise senine valitsus lahkesti sündivale võimuorganile pärandab.)
3. Kiirendatakse infotehnoloogiliste lahenduste (digiregistratuur, digilugu, digiretsept, ühiskasutuses pildipank, haigusregistrid jne) kasutuselevõttu. (e-tervisesüsteemi arendamine saab uue hoo ning infosüsteemi täismahus rakendamine peidab tõesti endas ka võimalusi efektiivsuse parandamiseks tervishoius.)

Tervislikud eluviisid ja haiguste ennetamine
3. Algatatakse täiendavad ennetusprogrammid südame- ja vähihaiguste ennetamiseks.
Alternatiivne valik: On räägitud ka traumade ja vaimse tervise ennetusprogrammidest, kuid teadlikkus selles vallas on veel veidi madal ning saabuv õnnetunne varjutab vere ja musta masenduse.
4. Pööratakse suurt tähelepanu tervislikule toitumisele koolides ja teistes lasteasutustes.
5. Laste tervise nimel hakatakse nõudma õpi-ja töökeskkonna tervisenõuete täitmist. (Need kaks punkti harmoneeruvad seniste kokkulepete pere-, laste- ja haridussõbralikkusega ning on vägagi olulised tegurid rahva tervise paranemise seisukohast).
6. Töötatakse välja riiklik alkoholipoliitika. Eesmärgiks võetakse alkoholitarbimise vähendamine, mis saavutatakse jaekaubanduses öise alkoholimüügi keelustamise ja alkoholireklaami piiramisega.

Rahalised hüvitised
7. Laiendatakse vanaduspensionäridele mõeldud hambaproteesihüvitist ka töövõimetuspensionäridele.
8. Suurendatakse täiskasvanute hambaravihüvitiste ja proteesihüvitiste määra.

Lisaks sellele on Eesti tänasest olukorrast tingituna vajalik kindlasti suurt tähelepanu pöörata ka HIV ja AIDSi vastu võitlemise ja ennetuse strateegia aastateks 2006–2015 elluviimisele, sest "üles leitud" HIV-nakatunute arv aja jooksul pigem suureneb kui väheneb ning AIDS-haigete ravile hakkab minema väga palju raha.
Tõenäoliselt jääb koalitsioonilepingust välja hooldusravi teema, kuigi see oli esindatud nii IRL kui ka SDE valimisprogrammides. Põhjendus on väga lihtne - kohalikele omavalitsustele lisakohustuste andmine tundub olevat ülemäärane jõupingutus ning pealegi pole läbirääkimisi pidavad poliitikud veel selles eas, et peaksid muretsema õnneliku elu helgete lõpupäevade eest.
Kokkuvõttes võib loota, et tervisevaldkonnas saavutatakse oluliselt eesmärgistatum lepe, kui seda olid viimase valitsuse hüüdlauselised eesmärgid, mille tulemusel toodi ravikindlustusse näpuotsaga lisaraha ning loodi kõik eeldused tervishoiu rahastamise ehk ravikindlustuse eelarve tasakaalust välja viimiseks.

Idee: Valimistel antud häälte kaalumine hääletaja IQ-ga

Loodusteadusajakirjade lipulaev "Nature" avaldas 5 märtsil lühikese uudisnupu Eesti e-hääletamise süsteemist. Mainitakse nii tehnilist korraldust, sel viisil hääletanute arvu kui ka varasemaid sarnaseid katsetusi maailmas. Samuti oletatakse, et arvatasti annab Eesti oma eeskujuga tõuke sarnaste võimaluste edasisele levikule maailmas. Ühesõnaga, igati tavaline jutt.

Minu jaoks põnevaim oli aga üks kommentaaride lehele jäetud märkus:
electronic voting could be useful, but voters should be made to complete a quick IQ test, and their subsequent vote weighted by their IQ. this would ensure that the winner will be someone who is considered by intelligent people to be the best person to govern the country, and avoid a repeat of the embarrassing situation of our country being run by an idiot like george bush who won by appealing to simple-minded country hicks who quite frankly are not sophisicated enough to appreciate the complexities of politics, and who are won over by meaningless slogans and cynical publicity stunts.

Täiesti geniaalselt põnev idee Eestis rakendamiseks, saaks nendele The Economist'i meestele näidata, et me suudame veel reforme läbi viia. :-)

NHS usub kristallkuuli ravitoimesse

Eestis räägitakse tervishoiu rahapuudusest ja poliitikud otsivad võluvitsakesi raha juurdekasvatamiseks. Aga Inglismaal rahastab NHS (National Health System) vähemalt viite homöopaatiat praktiseerivat haiglat, kus ravi toimub laetud veega, lilleteraapia ja kristallkuulidega. Samal ajal süveneb tervishoius kriitiline rahapuudus ja nagu Times (05.03.2007 ) ütleb: "We’ve just learnt that some hospitals are removing every third light bulb to save money, and that nurses are being paid half the minimum wage — or being asked to work for nothing — at others."
Seega, jätkuks vaid Eesti Haigekassal jõudu seista tõenduspõhise meditsiini jätkusuutliku rahastamise eest, kuni ükskord jõuab kätte aeg, kus kristallkuuli võimed on tõestatud kolmik-pimedates kliinilistes katsetes.

Erinevalt tavapärasest, "goody-goody Estonians" seekord Economisti veergudel just kiita ei saa:

So Estonia looks more secure and more prosperous than at any time in its history. Yet its friends, and many of its citizens, are dissatisfied. Politics is a dismal mess. Corruption—in a country where the public sector was once remarkable for its honesty—is growing, and the famed innovative edge is blunting by the week. Reform has stalled in most areas, and the labour market is becoming unbearably tight for many businesses. Amazingly, some construction companies are even importing Finnish workers: they are expensive, but they are skilled and conscientious. The state-run education system is ossified, the private sector flimsy and low-grade.

Kõik peale Ilvese saavad pähe. Building on Success: Estonia needs a brighter government

Teadmiste vajakajäämisest Eesti poliitikas

Kuidas teha nii, et Eesti oleks 15 aastaga Euroopa 5 jõukaima riigi seas mitte, 10 ega 15 seas? Eesti Inimarengu Aruanne 2006 järgi on Eestis madalaim meeste oodatav eluiga ELis, suurim vangide arv 100 000 elaniku kohta ELis, ELi suurim HIVga nakatunute osa elanikkonnas, meeste ja naiste palgaerinevus ELi suurim. Siia võib veel lisada fakte Eesti ettevõtete vähesest innovaatilisusest. Kuidas paistavad majanduse arenguvõimalused selle konteksti taustal?

Mitmed erakonnad on valimiprogrammides maininud lubadusi, mis rohkemal või vähemal määral aitaks kaasa teadmistepõhise poliitika arendamisele. Ideaalis tähendaks see seda, et järgmistel Riigikogu valimistel teame me täpselt, kuivõrd on võimalik valimislubadusi ellu viia. Eksperimendi korras erakondade käest järelpärimine näitas, et Reformierakonna visioon põhineb optimistlikel prognoosidel, kuid selle kohta info puudub, kas Reformierakonna poliitilised valikud Eesti just sinna viivad. Keskerakonnalt aga vastust ei saanud, et mida toob kaasa riigiteenistujate keskmise palga 25 000 kroonini viimine, võimalik et selle küsimusega hakatakse tegelema peale valimisi.

Ühtteist toimub teadmistepõhise poliitika arendamise osas ministeeriumites, mis on hakanud paaril viimasel aastal mehitama analüüsiosakondasid, mille otseseks ülesandeks on aidata poliitika väljatöötajaid analüüsi ja andmetega. Justiitsministeerium on võtnud endale ülesandeks hakata kujundama teadmistepõhist õiguspoliitikat, on väljakujundamisel õigusaktide mõjude analüüsi arengukava, aasta lõpuks on Eestil tõenäoselt seadusloome mõjude hindamise ühtne juhend ministeeriumite jaoks.

Piltlikult öeldes selge on Eestil see, et tõepoolest on vaja teada, kuidas teha nii, et vanemahüvitise positiivne mõju sündimusele oleks maksimaalne. Samas aga kes, kuidas ja milliste ressursside eest vastavaid analüüse teeks? Kuidas teha nii, et kõik suurema mõjuhaardega poliitilised otsused põhineksid objektiivsel ja kvaliteetsel analüüsil, jääb esialgu mõistatuseks. 2003. aastal oli uuringuid mainitud 19% Riigikogusse jõudnud eelnõude seletuskirjades. Kui jälgida seadusloomes toimuvaid protsesse, siis võib väita, et 2007. aastaks on olukord mõnevõrra paranenud.

Sellegipoolest on teadmistepõhisus poliitikas jäänud võrdlemisi kaootiliseks. Sisuliselt ei kontrolli täna ükski institutsioon mõjude hindamist ja osapoolte kaasamist Eestis (nt Suurbritannias ei jõua eelnõu parlamenti, kui Riigikantselei leiab, et mõjusid pole piisavalt hinnatud või rakendajaid piisavalt kaasatud) Ministeeriumitel napib nii aega, raha, kui inimesi, et teadmispõhiseid eelnõusid esitada. Justiitsministeeriumi algatus mõjude hindamise süsteemi loomiseks on seetõttu kiiduväärt. Samuti on tänuväärsed IRLi ja SDE valimislubadused, mis räägivad tulevikukomisjonist ja sotsiaal-majanduslike uurimisprogrammide käivitamisest (kui need ellu viia).

Seega võtame suurteks poliitilisteks otsusteks aega, lähtume olemasolevatest piiratud ressurssidest (inimesed, raha) ja analüüsime põhjalikult olukorda ning langetame otsuse alles siis, kui on piisavalt infot, mida üks või teine valik endaga kaasa toob. Seda piisavalt hästi tehes ei teki olukorda, kus meil on vaja menetleda seaduse muutmise, muutmise, muutmise eelnõud. Teeme nii, et saaks öelda: kaua tehtud kaunikene.

Nahutame korruptante!

Järgnevalt pakume välja käimasolevate Riigikogu valimistega seotud postituse meie lugejalt.

Õige pea on käes päev, mil kõik kodanikud saavad osaleda tähtsa otsuse langetamisel – valitakse uus Riigikogu koosseis. Tavaliselt kutsutavad politoloogid ning arvamusliidrid üles valimiste eel süvenema valimisprogrammidesse ning valimisotsuse langetamisel lähtuma just neist. Esitan mõned väited, miks ma seekordsetel valimistel seda arvamust ei jaga ning miks võiks valiku langetada teiste kriteeriumide põhjal.

Erakondade valimisplatvorme lugedes selgub, et väga suures osas on need omavahel kattuvad või erinevad vaid vähesel määral. Veelgi tähelepanuväärsem on asjaolu, et kõigi erakondade valimisprogramm on üsna populistlik ja ilma läbiva siduva ideeta. Sarnasele järeldusele on jõudnud Maris Jesse ja Ain Aaviksoo parteide tervishoiupoliitikat analüüsides (Lubatakse raha, higi ja hambaravi, EPL 20.02.2007) ning Andres Võrk ja Lauri Leppik oma arvamusavalduses perepoliitika teemal (Rahalaev lastega peredele, EPL 22.02.2007).

Pea kõik riigi arengut puudutavad tõsised teemad on valimisplatvormides puudulikult kaetud (võõrtööjõu probleemistik, hariduspoliitika, tervishoid, välispoliitika). Põhirõhk on populistlikel hüüatustel nagu "lühendame ravijärjekordi" jmt, mille puhul jäetakse targu mainimata, mille arvelt võetakse rahalised ressursid oma ideede teostamiseks. Mitmel juhul ehitatakse oluline osa valimisprogrammist üles teemale, mille üle poliitikutel tegelikku otsustusvõimalust pole, näiteks palgatõstmise lubadused.

Nõustun täielikult Maris Jesse ja Ain Aaviksoo sõnadega:

"Kuna ükski valitsusprogramm terviknägemust ei paku, võib eeldada, et ükskõik millised erakonnad ka valitsust ei moodustaks, sõltub tervishoiu tulevik ennekõike ametnike tarkusest, tulevase sotsiaalministri poliitilisest kogemusest ning valitsusenamuse otsustustahtest."

Teisisõnu – kandidaat või erakond tuleks valida lähtuvalt nende senisest kogemusest, suutlikkusest ning valmidusest valimisvastutust kanda.

Erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest garanteerib Eesti valimissüsteem meile mitmeparteilise parlamendi, kus ükski erakond ei saa ellu viia täielikult oma valimisprogrammi. Koalitsiooni moodustades on kompromissid vältimatud ka lähedaste vaadetega erakondade puhul. Kuna valijal pole vähimatki võimalust määrata, millised lubadused täielikult kõrvale heidetakse ning millistes olulisi kompromisse tehakse, pole põhjust puhtalt lubaduste põhjal oma valikut teha. Hääle andmisel kaalukeeleks saanud idee võib kergesti läbirääkimiste rägastikus muunduda või kaduda hoopis. Ilmselt parima näitena võib välja tuua Keskerakonna astmelise tulumaksu lubaduse, mida pole kümne aasta jooksul suudetud täide viia.

Majanduslikus mõttes on vaid tehniline küsimus, kas eelistada tulumaksumäära protsendipunktilist langetamist, tõsta võrreldavas määras tulumaksuvaba miinimumi või kehtestada hoopis astmeline tulumaks. Riigi majanduslikku seisu ega inimeste reaalset sotsiaalset toimetulekut ei mõjuta ükski neist meetmetest kuigivõrd, kuni on tegemist vaid maksumäärade mõningase kohendamisega. Pealegi, konkreetse tehnilise lahenduse valimisel oleks niikuinii õige lähtuda põhjalikust ja erapooletust analüüsist. Kas valijal on piisav majandusalaste teadmiste pagas, et üht valikut teisele eelistada?

Välisinvesteeringute mahtu ning majandusaktiivsust mõjutab positiivses suunas ennekõike suurte agentuuride (Fitch, Moody's, Standard & Poor's) antud kõrge riigireiting, majanduspoliitika läbipaistvus ja stabiilsus ning madal korruptsioonitase riigiorganites. Autoriteetsed välismaised analüüsikeskused toovad riike reastades Eesti ühiskonna suurima probleemina enamasti välja korruptsiooni. Poliitikud ja rahvas peaks mõistma, et inimeste elujärje ja Eesti positsiooni parandamiseks maailmas peab keskenduma sellele, mis meie edasist edukat arengut kõige rohkem takistab.

Tipp-poliitikute süüdimõistmine korruptsioonis on kogu maailmas üsna vaevaline. Enamasti suudetakse oma kriminaalsetele tegudele tugev juriidiline kaitsemüür ehitada ja teisalt ei näita õiguskaitseorganid suurt valmidust üles tipp-poliitikute võimalikke seaduserikkumisi uurima. Kui poliitikute seaduserikkumiste ja ebaeetiliste tegude uurimisega ei saa hakkama politsei ega prokuratuur, siis põhiseadusega on kodanikele antud täiesti legaalne võimalus tõrjuda ise poliitikast eemale üks-kaks enim negatiivsust pälvinud erakonda. See aga eeldab, et valimas käiksid ka need, kes on poliitikas pettunud. Paljud valijad ei teadvusta, et tegelikult mängib just rahvas võtmerolli ühiskonna arengus.

Valima minemine on olulisemgi kui "õige" või "parima" erakonna poolt hääle andmine. Eesti poliitmaastikul on inimestel sageli vastumeelsus ühe või teise konkreetse erakonna suhtes ning ülejäänu osas ollakse ükskõiksed. Kuna ühtegi erakonda ei osata positiivselt esile tuua, jätabki umbes pool valimisõigusega kodanikest täitmata põhiseadusega ettenähtud õiguse teostada kõrgeimat riigivõimu. Riigikogu koosseisu osas näitaks rahva enamuse tegelikku soovi paremini see, kui valimas käiksid ka poliitikas pettunud ning apaatsed, tehes oma valiku parima äranägemise järgi nende parteide ja kandidaatide hulgast, kelle suhtes ollakse vähim negatiivselt meelestatud. Valimata jättes antakse vähemusele võimalus otsustada enamuse eest, kuigi demokraatia näeb ette vastupidist.

Seekordsete valimiste eel on tõsiseima etteheite parteidele teinud õiguskantsler Allar Jõks (Need valimised tulevad taas ebaausad, PM 19.02.2007) seoses erakondade ebaselge ning praktiliselt kontrollimatu rahastamissüsteemi tõttu. Meedias on suurimat tähelepanu pälvinud K-kohukese juhtum ning Keskerakonna liigne sõbrustamine ärimeestega. Piisavalt tähelepanu ja hukkamõistu pälvis ka Rahvaliiduga seostatud maavahetustehingute afäär. Kohalikele ärimeestele soodsate otsuste langetamisest (Sõõrumaa võis aidata läbi suruda rekordilist ökoelektri toetust, PM 22.02.2007) hoopis vähem tähelepanu on pööratud ühele teisele riskile, mis korruptsiooni ja segase rahastamisega kaasneb. Allar Jõksi intervjuust võib välja lugeda selge hoiatuse (vihje?), et mõni Eesti erakond võib asuda varjatult Venemaa huvide realiseerimise kanaliks:

"Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis riskib ta võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima mõne teise riigi erakonnad."

On selge, et ebasõbralike riikide huvide import Eesti kodanike poolt valitud poliitikute kaudu otse Riigikokku ning valitsusse kujutab palju suuremat ohtu kui kohukese intsident.

Kõigest päev pärast Jõksi kriitilist intervjuud jäi Keskerakonna ning Reformierakonna vastuseisu tõttu Riigikogu päevakorda võtmata erakondade rahastamise kontrolli tõhustava eelnõu arutamine. Selle sündmuskäigu kajastamine teenis päevalehtedes vaid uudisnupu jagu lehepinda. On lausa hämmastav, et ühe tähtsaima põhiseadusliku institutsiooni esindaja otsesõnaline avaldus, et "ka need riigikogu valimised ei tule ausad", ei pälvi laiapõhjalist arutelu ühiskonnas. Julgen arvata, et enamik väheinformeeritud inimesi ei tea õiguskantsleri avaldusest midagi ning seetõttu ei oska seda valimistel arvesse võtta.

Jõksi avalduse taustal on tähelepanu vääriv, et sõna "korruptsioon" puudub täielikult Rahvaliidu, Reformierakonna ning Eestimaa Roheliste valimisplatvormist. Keskerakond piirdub ühe lakoonilise lausega:

"Meie prioriteediks on võitlus organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, uimastite leviku ja tarvitamisega seotud kuritegevusega."

Sama puudulikult kajastab teemat Sotsiaaldemokraatlik Erakond:

"Senisest oluliselt enamat tähelepanu väärib korruptsioonivastane võitlus ja vastuluure."

Rohkem kui ühe korra esineb sõna "korruptsioon" vaid Isamaa ja Res Publica Liidu programmis, sisaldades konkreetset tegevuskava korruptsiooni ohjamiseks.

Eelhääletamise ajal juba avalikuks tulnud esimesed väidetavad hääletamise korra rikkumised (Tartus lehkab häälteostu järele, PM 21.02.2007; Tallinnas toimus hääletamise korra rikkumine, EPL 21.02.2007) peaks leidma kiire ja ränga hukkamõistu kõigilt valimistel osalevatelt erakondadelt. Samamoodi peaks inimeste kriitika alla langema viidatud artiklis kajastatud Reformierakonna ning sotsiaaldemokraatide korraldatud "teadvustamiskampaaniad" Tartus, mis on selgelt vastuolus välireklaami keelustamise seaduse mõttega. Samasse nimekirja võib kanda ka Reformierakonna tegevuse Pärnus (Reformierakond rikub vaateaknal välireklaamikeeldu, EPL 22.02.2007), kus valimisreklaam paigaldati klaasakna taha suunaga tänava poole. Kas on põhjust uskuda, et hääleostmise või reklaamiseaduse rikkumise teel "valituks" osutunud poliitik lähtub edaspidi oma tööülesandeid täites riigi parimatest huvidest või jätkab omakasupüüdlikku tegutsemist?

Unustage viimase kuu jooksul nähtud ja kuuldud populistlikud reklaamid ning poliitilised avaldused ning tehke otsus varasema perioodi põhjal. Kas näiteks IRL pingutamine põhiseadusega vastuollu mineva keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse kallal ning Mart Laari isamaalised telereklaamid on kokkusattumus või püüti siiski saavutada sobivat eelhäälestust?

Kutsun üles kõiki kodanikke valimistel osalema ning tuletan meelde, et halb valik on parem, kui valimisest loobumine! Vältida tasub populistlike lubaduste järgi otsustamist, sest jagatav raha ei ole erakondade oma, vaid riigikassasse kogunev maksuraha, ning seda on kõigi erakondade jaoks täpselt ühepalju. Korruptsioon ja populism käivad sageli käsikäes, tehke seekord valik poliitiku ja erakonna usaldusväärsuse järgi.

Raul (tarkvarainsener)

Lihtsad võimalused paremaks poliitikaks

Tavapäraselt on peresõbralikkus on kohustuslikuks elemendiks kõigi parteide valimis­kampaaniates. Üks viis, kuidas seda praegustel valimistel üritatakse väljendada, on eelmine kord häältekogujana edukaks osutunud vanema­hüvitiste süsteemi heldemaks muutmine ja reformimine: Reformi­era­kond ja Sotsiaaldemokraadid lubavad vanemahüvitise maksmise perioodi pikendada pooleteist aastani, Rahvaliit kahe aastani ja Kesk­erakond oma 2005 aasta programmis lausa kolmeni. Enne kui on võimalik hinnata praegust süsteemi, tahetakse seda juba reformida, seejuures vaadates mööda oluliselt odavamatest ja oodatud võimalustest süsteemi paremaks muuta.

Vanemahüvitis jätab ühe lapsevanema päris pikaks ajaks töölt kõrvale. Liiga pika töölt äraoleku korral võivad aja möödudes amortiseeruda töötaja oskused ning inimkapital. Väiksem tööstaaž ning tootlikkus võivad tööle naastes tähendada ka väiksemat palka võrreldes äraolekul usinalt töötanud kolleegidega. Kuna enamasti jäävad lapsesünni järgselt koju naised, siis tööandja peab naistöötajat tööle võttes arvestama riskiga, et ta võib töökohalt lahkuda aastateks. Seetõttu suurenevad naiste tööturul osalemise barjäärid. Naisi võetakse vähem tööle, saadetakse harvem koolitustele ja tehakse üldse vähem investeeringuid „riskieas” naiste arendamiseks. Tekib oht, et ühiskond surub naistele peale kodukana rolli, mille arvelt vähenevad nende karjääri- ja eneseteostus­võimalused.

Töötamine on karistatav
Üks lahendus oleks see, kui lapsevanemal oleks võimalik lapse kasvatamise kõrvalt paremini tööeluga sidet hoida. Paljud neist seda ka soovivad. Motivatsioon töötamiseks väikelapse kõrval võib olla erinev — kas eneseteostuse vajadus, sotsiaalsete sidemete hoidmine kolleegidega või soov säilitada sidet tööeluga, et oskused-teadmised aja jooksul unarusse ei jääks. Selgub aga, et praegune vanemahüvitise süsteem soosib töötamist väga vähe.

Vanemahüvitise saamise ajal tööd tehes tuleb nimelt arvestada, et kui töötasu ületab vanemahüvitise miinimummäära (2007. aastal 2690 kr), vähendatakse hüvitist seaduses toodud valemi alusel. Valem uuendati sel nädalal Riigikogus selliselt, et töötamisel väikese koormusega ei peaks töötamisele lausa peale maksma. Siiski ei ole ka praegu töötamine eriti tulutoov tegevus. Näiteks kui Eesti keskmist palka (9351 kr 2006. aastal) saav ema otsustab lapse kasvatamise kõrvalt veerand kohaga tööl käia, jääb tema töötasu alla hüvitise määra, vanemahüvitist ei vähendata ning netotulu kasvab 1810 kr võrra. Kui aga lapsevanem otsustab töötada poole kohaga, rakendub seaduses toodud valem, hüvitise summa väheneb ning kokkuvõttes muutub netotulu 2145 krooni võrra, kuigi inimene teenis 3618 krooni. Seega, kui tavaline, lapsepuhkusel mitteolev, inimene teenib töö eest 3618 krooni, siis vanemahüvitist saav inimene saab sama töö eest 1473 krooni vähem.

	Töötasu (neto) veerand kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele	Töötasu (neto) poole kohaga töötamisel	Täiendav netotulu töötamisest vanemahüvitist saavale inimesele
Keskmise palk (9351)	1810	1810	3618	2145
Poolteist korda keskmine palk (14026)	2714	786	5428	3043

Tõsi küll, võib vaielda, kas saaks optimaalseks pidada toetusskeemi, mis motiveeriks vanemaid väga väikeste laste juurest täisajaga tööle minema. Kuid töötamine ja laste eest hoolitsemine ei pruugi tänapäeval olla üksteist välistavad valikud, vaid paljudel erialadel on võimalik kasutada paindlikke töövorme nagu nt kaugtöö ja osa-ajaga töötamine ning paljud inimesed sooviksid neid kasutada. Tuleks jälgida, et riigi poliitika nende rakendamist ei takistaks. Näiteks osa-ajaga töötada soovides oleks praeguse skeemi korral keskmise palgaga töötajal veerand kohaga töötada soodus, poole kohaga aga enam mitte. Poole­teist­kordset keskmist palka saaval töötajal ei tasu aga isegi veerand kohaga töötada. Teenides 2714 krooni jääb talle sellest alles ainult 786 krooni. On küsitav, kas selline eristamine on põhjendatud: kui soodustada väiksema koormusega töötamist, siis juba kõigi puhul võrdses ulatuses.

Valikuvabadus
Selline süsteem piirab inimese valikuid. Ei tohiks arvata, et riik või valitsus või keegi teine teab paremini, kas ema/isa saab, peaks või võiks töötada lapse kõrvalt. Peaks olema iga vanema vaba valik, kas jääda lastega koju või minna tööle ning toetustesüsteem peaks seda valikut respekteerima. Tööle naasmine on niigi keeruline ning lapsehoiuvõimalusi leida pole lihtne. Kui inimene soovib teha tööd, tuleks teda sealjuures aidata, mitte rahaliselt karistada.

Paindumatu vanemahüvitise ja vanemapuhkuse skeem sunnib inimesi pikaks ajaks tegema valiku kas töö või perekonna vahel. Selleks, et ühiskonna kahte mõneti vastandlikku eesmärki – kõrget iivet ja kõrget tööhõivet – saavutada, ei tohi inimestelt võtta võimalust valida korraga tööd ja lapsi.

Töötamisest saadav tulu võiks lisanduda lihtsalt vanemahüvitisele ilma valemita ning vanema otsus oleks, kas ja kuidas seda kasutada. See võimaldaks: 1. vanemal otsustada koju jääda nii, et tal ei tekiks lapse sünnist olulist auku sissetulekutes; 2. vanemal säilitada paindlikult side töökoha ja töötamisega ilma, et tal töötamine oluliselt vähem tulus tegevus oleks kui teistel inimestel; 3. riigil saada raha töötasudelt makstavate maksetena; 4. maksta vanematele normaalselt palka vanemahüvitise saamise ajal, ilma et oleks vajadus seda varjata või edasi lükata. Ebatõenäoliseks juhuks, kui lapsevanemad ei taha üldse lapsega kodus olla ja hakkavad kõik kohe tööle minema, et teenida täiendavat vanemahüvitist, võiks seada ehk piiri, et töötada võib teatud koormusega, enne kui valem rakendub. Vanemahüvitise miinimummäär, mis on piiriks praegu, on naeruväärselt väike ja sisulist tähendust ei oma. See piir võiks olla samuti vanemahüvitise ja eelmise palgaga seotud. Näiteks poole kohaga töötades ei rakendu valemit, aga edasi rakendub.

Selle asemel, et populistlikult valada raha juurde olemasolevatesse meetmetesse, tuleks otsida innovatiivseid lahendusi, mis aitaks inimestel vähendada pinget töö ja pereelu vahel.

Epp, kahe lapse ema
Sten, muidu analüütik

Õnne levik maailmas

Ühes meie varasemas blogis oli juttu parimatest viisidest õnnetunde suurendamiseks ja nagu selgus, ei ole raha selleks parim viis. Hästi töötavad õnnetunde suurendamiseks hoopis sind ümbritsevate inimest toetus ja muud taolised asjad.

Püüdlus õnnele on muide USA iseseisvusdeklaratsiooni järgi üks inimeste põhiõigustest koos muude kenade asjadega nagu vabadus jmt. Ühe BBC poolt tellitud küsitluse alusel on 81% inglastest nõus väitega, et valitsuse esmane ülesanne on inimeste õnnelikuks tegemine. Samuti väidab sama uuring, et inglased on umbes 40% võrra vähem õnnelikud kui 1957 aastal, kuigi nad on samal ajal umbes kolm korda rikkamad.

Kui õnnelikud on eestlased? Maailma õnnelikkuse kaardi koostanud Leicesteri ülikooli uurijate andmetel (põhinedes subjektiivse heaolu küsitlustele) on Eesti 178 maailma riigi seas 137-142 kohal koos Bosnia, Kameruni, Guinea, Jordaania ja Süüriaga.
Edetabeli tipus on Taani, mille elanikest me ennast 38% halvemini tunneme.

Tõsi, internetiavarustes liiguvad väited, et taanlased kui maailma ühed suuremad alkoholi tarvitajad olid kõik vastamise hetkel meeldivas joobes :-), aga see selleks.

Kasutatud hindamismetoodika üldisest taustast veel niipalju, et sarnaseid lähenemisi kasutatakse tänapäeva meditsiinis üha enam patsientide ravi korraldamiseks, nii et oma tõepõhi peaks sellisel uuringul olema küll.

Seega jõudsime tagasi jutu alguse juurde: kui õnne loomine on valitsuse esmane ülesanne ja raha abil seda teha ei saa, siis kuidas edasi toimida ja keda eelistada tulevastel valimistel.

PS. kui arvasite viimases lauses nägevat minu poliitilisi eelistusi, siis eksite - minu meelest taanduvad kõik praegused valimislubadused nii või teisiti raha lubamisele. Kahjuks.