Varimajanduse mõõtmise võimalustest - vastulause

Külalispostitus majandusdoktor Egle Tafenault, mis on vastuseks eelmisele postitusele, kus seati kahtluse alla MIMIC meetodi sobivus varimajanduse mõõtmiseks, mida kasutab palju prof. Friedrich Schneider ja kelle tulemustele viitas hiljuti Economist.

--------------------------------

1. Varimajanduse ulatuse hindamise meetoditest

Üldiselt olen nõus, et MIMIC meetodit võib tugevalt kritiseerida - nagu ka teisi varimajanduse ulatuse hindamiseks kasutatavaid meetodeid. Nt küsitluste alusel ümbrikupalkade levikut uurides saab teada, kui levinud on ümbrikupalgad, mitte aga kogu varimajanduse suurust. Muidugi tuleks esmalt täpsustada, mida varimajanduse all üldse silmas peetakse: kas tahetakse teada mustalt töötavate töötajate osakaalu, musta palgaraha osakaalu või nt kogu varimajanduse mahtu, kuhu on muu hulgas sisse arvestatud ka illegaalsed tegevused (narkoäri, prostitutsioon jne). Kaudsetest meetoditest, mis tuginevad ökonomeetriale, on laias mõistes varimajanduse suuruse mõõtmiseks kasutatud palju nn rahanõudluse meetodit ja elektritarbimise meetodit. Mõlemad kannatavad sarnaste puuduste all: seosed ei pruugi olla ajas (või ka üle riikide) konstantsed, varimajanduse suurust näitab ainult üks näitaja, lisaks tuleb teha eeldus, millistel tingimustel varimajandus puudub ehk põhimõtteliselt on ka nende meetodite korral vaja baasväärtust. MIMIC'i eeliseks on, et ta võimaldab varimajanduse suuruse hindamisel kasutada suuremat hulka indikaatoreid ning arvestada ka oletatavate põhjustega, kuigi varimajandusega seotud näitajate klassifitseerimine neisse kahte gruppi lähtub modelleerija suvast. Andres mainis makse - tõsi, maksustruktuur ja nende suurus võib sõltuda varimajanduse levikust. Endogeensus on ka teiste kasutatavate muutujate puhul probleemiks.

2. MIMIC mudeli olulisemad puudused ja tõlgendamisprobleemid

Alati, kui mingitest näitajatest pannakse kokku uus näitaja (nt ka faktoranalüüsil), tekib küsimus, kas see tuletatud nö indeks näitab tõepoolest seda, millena teda tõlgendatakse. Nii on Eilat ja Zinnes (2000) arvanud, et MIMIC hinnangud võivad kajastada pigem potentsiaalset kui tegelikku varimajanduse suurust.

Alari küsis: "kui hästi need [kasutatavad indikaator- ja põhjusmuutujad] kajastavad varimajanduse kõiki aspekte." See on üsna suur probleem. Isegi kui eeldada, et kasutatavad muutujad on varimajandusega seotud, on mudelist välja jäänud olulisi varimajandusega seotud muutujaid, põhjuseks enamasti andmete puudumine. Siin pean silmas eelkõige nähtusi nagu maksumoraal, maksuameti suutlikkus, ametliku majandustegevusega seotud bürokraatia ja regulatsioonide keerukus. Isegi kui mingid andmed on olemas (nt maksumoraali kohta), on nende sobivus küsitav, mõnikord on nad olemas vaid mõne aasta jaoks ning vananenud.

Tulemuste usaldusväärsus sõltub lisaks MIMIC mudeli püstitusele tugevalt baasväärtusest. Kui see on tuletatud nt rahanõudluse meetodi abil, kanduvad rahanõudluse meetodi puudused üle MIMIC hinnangutesse. See on koht, kus Schneideri töid tuleb kritiseerida: mina ei ole suutnud välja lugeda, milliseid baasväärtuseid ta kasutab, kas need on riigigrupiti erinevad jne. Tulemused on väga tundlikud, kui MIMIC indeksi protsendimääraks teisendamisel võetakse aluseks üks või kaks vaatlust. Regionaalse varimajanduse töös kasutasime Euroopa keskmist - võimalik, et seegi on mitme protsendipunkti võrra vale, vastavalt tuleks siis meie hinnanguid (eeldatavasti allapoole) korrigeerida. Siiski on meie tulemused märgatavalt mõistlikumad kui Schneideril, nt Eesti varimajanduseks 2004. aastal hindame umbes 16,5%. Tähelepanuväärne on Itaalia varimajanduse ulatuse hinnang: meil umbes 20%, Itaalia statistikaamet hindab 16-18%, Schneider 24%.

MIMIC tulemuste tõlgendamisel jäetakse tähelepanuta, et saadud indeks vastab ainult varimajanduse mudeliga seletatud osale. Vealiikme tõttu võib varimajandus sellest aga suurem või väiksem olla. Hindamisel hinnatakse ka selle vea standardviga, mida saab kasutada varimajanduse hinnangute täpsuse hindamiseks. Paraku ei pöörata sellele kirjanduses tähelepanu.

3. Miks peetakse Schneiderit üheks maailma juhtivaks varimajanduse eksperdiks?

Ta on minu teada ainuke, kes on hinnanud võrreldavat metoodikat kasutades varimajanduse suurust väga suure hulga riikide jaoks. Ilmselt on ta ka hea müügimees, kes suhtleb meelsasti meediaga. Konverentsidel on jäänud mulje, et tema teadmised varimajandusest on väga suured, tema kommentaarid ettekannete kohta asjakohased ja sisukad, ka siis, kui uurijad on kasutanud mingit muud varimajanduse mõõtmise meetodit. Samas tema kirjatükkidele on mul küll väga suuri etteheiteid: nagu ka eelpool mainitud, ei ole tema töödest enamasti võimalik aru saada, kuidas ta täpselt varimajanduse hinnangud on tuletanud. Ja ega ta eriti ei taha seletada ka, kui küsida. :S

4. Kokkuvõtteks

Ma päris prügikasti MIMIC meetodit varimajanduse hindamisel ei viskaks. Samas tuleb tulemustesse suhtuda ettevaatlikult. Nii nagu uurimistöödes ikka, tuleb meetodi valikul lähtuda probleemipüstitusest ning välja tuua ka puudused ja küsitavused. Statistikaametid teevad teatavasti SKP arvutamisel kohandusi, et varimajandust arvesse võtta, ent nii mõneski majandusharus (nt põllumajandus, üürid) kasutatava meetodi tõttu pole võimalik eristada, kui suur on ametlik ja kui suur varimajanduse osa. Usaldusväärsuse mõttes pean neid meetodeid kõige paremaks. Loodetavasti keegi kunagi leiutab varimajanduse ulatuse hindamiseks mõne meetodi, millel pole neid puudusi, mis hetkel kasutusel olevatel meetoditel.

Kuidas varimajandust ei tohi mõõta

Economist avaldas oma lehel graafiku varimajanduse osakaalust arenenud riikides, kus Eesti on teisel kohal Läti järel ehmatava 40 protsendiga. Ärgem heitkem meelt! Asi ei ole ikka nii hull, lihtsalt hindamismetoodika on minu arust pisut vildakas.

Economist viitab tulemuste osas selles valdkonnas mitmeid analüüse teinud Friedrich Schneiderile, kellel hiljuti tuli välja järjekordne analüüs "Shadow Economies All Over the World: New Estimates for 162 Countries from 1999 to 2007" (vt artiklit).
Ehkki ma olen ökonomeetria tulihingeline austaja, siis see meetod ja need andmed, millega Schneider hindab varimajandust, on minu arust ilmne ökonomeetria üleekspluateerimine ja need tulemused võikski jääda akadeemiliseks näpuharjutuseks ja mitte sattuda sisendiks poliitikakujundamisse.

Schneider kasutab MIMIC meetodit (Multiple Indicators Multiple Causes), mis on teatud tüüpi mitme võrrandiga simultaane mudel. Seal eeldatakse, et ehkki me varimajandust ei suuda jälgida, siis ühed mõõdetavad nähtused põhjustavad varimajandust ja teised mõõdetavad nähtused on omakorda varimajanduse tulemus.
Ja kasutades kitsendavaid eeldusi nende tegurite valiku kohta (nt maksude struktuur mõjutab varimajandust, aga ei ole selle tulemus) ja mõju kuju kohta (nt lineaarne seos), loodame anda hinnangu mittejälgitava nähtuse varieeruvusele riikide vahel või üle aja. Ja nimetame seda kokkuleppeliselt näiteks varimajanduseks.
Kusjuures selle varimajanduse absoluutse taset ei võimalda see meetod hinnata.

Igatahes, Eesti varimajandus tuleb selle meetodi tõttu eelkõige selle pärast suur, et Schneider kasutab enda varasemaid uuringuid nii MIMIC meetodi kui ka rahanõudluse võrrandi kohta, kus ta teiste riikide kohta hinnatud seoseid Eesti jaoks kasutades saab varimajanduse baasväärtuseks 2000. aastal 38.4%.

Ja et kasutatud meetod eeldab, et varimajanduse ja teiste majandusnähtuste omavaheliste seoste suunad ja tugevused on ajas muutumatud (viimane on väga kahtlane eeldus kiiresti muutunud Ida-Euroopa riikide jaoks), siis see ca 40% ongi Eestile (ja ka Lätile) külge jäänud.
Kõige kõrgeim oli see selle metoodika järgi varimajandus Eestis 2007. aastal (42,3%), sest sel ajal oli meil kõrge inflatsioon ja see on mudeli eelduste kohaselt üks varimajanduse põhjustajatest. Economisti joonisel toodud väike varimajanduse kasv 2010. aastal on ilmselt seotud avaliku sektori osatähtsuse järsu kasvuga majanduses SKP languse tõttu, mis Schneideri MIMIC mudelis peaks suurendama väga oluliselt ka varimajandust.

Alternatiivsed lähenemised (Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud küsitlused ümbrikupalkade ja mustal turult ostude kotha, Eurobaromeetri küsitlused ümbrikupalkade kohta, Statistikaameti tarbimise ja tootmise tasakaaluarvutused) lubavad siiski oletada, et varimajanduse suurus Eestis on mitu korda väiksem. Lihtsalt kurb vaadata, et Economistis avaldatud niisugused kahtlase meetodiga leitud joonised võivad väikeriikide mainele kehvasti mõjuda.

Poliitikasoovitused sisukamaks!

Praxises on kombeks oma projektidesse kaasata erineva valdkonna inimesi. See aitab käsitleda probleeme laiemalt, kasutada rohkem erinevaid analüüsimeetodeid ja parandada üldist poliitikaanalüüside kvaliteeti. Nii sattusin ka mina oma peamistest uurimisteemadest (maksu- ja eelarvepoliitika, ettevõtluspoliitika, töö- ja sotsiaalpoliitika) veidi kaugemale, nimelt, Eesti Lõimumiskava 2008-2013 uue rakendusplaani koostamise töörühma. See isenesest ei ole midagi erilist. Küll aga üllatas mind üks kirjatükk, millega mul oli rõõm tutvuda, et teemasse süveneda.

Tegemist on ECRI (European Commission on Racism and Intolerance) värskeima raportiga Eesti kohta. ECRI ülesanne on monitoorida iga EL-i riigi rassismi ja sallimatuse situatsiooni ning edastada nendepoolsed poliitikasoovitused ning –ettepanekud olukorra parandamiseks. Ja seda nimetatud raport ka teeb: 118 tähelepanekut ning 64 poliitikasoovitust, kõik korrektselt nummerdatud ning teemade kaupa peatükkideks jaotatud.

Välja toodud soovitused jagaks ma laias laastus kaheks: juriidiliste puudujääkide kõrvaldamine ning soovitused poliitikameetmete kasutuselevõtmiseks. Esimeste alla kuuluvad soovitused võtta vastu mitmed seadused erinevate vähemusrühmade kaitseks. Selliste seaduste vastu suurt midagi olla ei saa, kuid siiski tahaks viidata ajakirja The Economist hiljutisele numbrile, milles käsitleti üle mitme artikli USA näitel ohtusid, mis kaasnevad liigse seadusliku reguleeritusega. Näidete ning aruteluga on võimalik tutvuda 24.-30. juuli väljaandes või ajakirja veebilehel ringi surfates. Siinkohal tooksin välja vaid nende olulisima järelduse. Nimelt, liiga paljud ning liiga karmid seadused tekitavad olukorra, kus iga kodanik oleks potentsiaalne pätt ja kriminaal, kui vaid prokuröril leiduks aega ja tahtmist teda kohtuniku ette saata. Millegi hägusalt sarnase eest hoiatas meid hiljuti ka meie Riigikohtu esimees Märt Rask.

Oluliselt suuremat probleemi näen ECRI poolt soovitatud poliitikameetmetega (kuigi kehtib ka esimeste soovituste kohta). Täpsemalt sellega, kuidas need on esitletud. Mitmete soovituste juures on kasutatud järgnevat või analoogset sõnastust: „...that the necessary human and financial resources be provided to that end“. Mitmed soovitatud poliitikameetmed on väikesed, nagu mõne spetsiaalse nõukogu loomine või mõne asjakohase tegevuse suurem toetamine, kuid leidub ka soovitusi stiilis, et tuleks leida kõik vajalikud rahalise- ning inimkapitali ressursid, et ära kaotada näiteks rahvuslik- või sooline palgalõhe. Raske on ette kujutada, mida on poliitikul piiratud ressursside tingimustes selliste soovitustega peale hakata. Proovige ette kujutada hüpoteetilist olukorda, kus kõik Praxise programmid (tervisepoliitika, majanduspoliitika, valitsemine ja kodanikuühiskond, sotsiaal- ja tööpoliitika, hariduspoliitika) esitavad oma poliitikasoovitusi absoluutsetena, st ilma kuluefektiivsusnäitajateta, ilma riigieelarve kuluta, ilma selgitusteta, millist poliitilist vaadet need esindavad või ilma vastavasisulise olulisuseta. Selliselt esitatud soovituste kuuldavõtmine on keeruline, kuna nõuab otsustajalt lisatööd või kui talle kõik soovitused väga meeldivad, mitut riigieelarvet.

Siinkohal toon ECRI raportile vastandudes mõned omapoolsed soovitused sisukamate poliitikasoovituste esitlemiseks:

• Pane poliitikasoovitused kuluefektiivsuse järgi pingeritta. Alati pole vaja põhjalikku tulu-kulu analüüsi, miinimumprogrammi täitmiseks piisab näiteks eksperthinnangutest. Kuluefektiivse soovitusega on poliitikul kergem edasi minna.
• Lisa poliitikasoovituse täitmise hind. Ka siin ei ole vaja üle pingutada, piisab eksperthinnangutest või teiste riikide kogemuse kohaldamisest. Odav soovitus kohtab vähem opositsiooni.
• Lisa poliitikasoovitusele see poliitiline vaade, mida selle soovituse järgi talitamine avalikkusele kuvab. Erakonna võib jätta nimetamata, piisab näiteks kõige lihtsamate poliitiliste spektrumite väljatoomisest (parem-vasak, liberaalne-autoritaarne). Poliitik ei pruugi muidu teada, kas soovitus läheb tema poliitiliste vaadetega kokku.
• Too selgelt välja probleem, mida selle poliitikasoovituse täitmine lahendab ning kui oluline see probleem teie või mõne alternatiivse poliitilise vaate arvates ühiskonnas on. Teatud mööndustega võib seda ka poliitikamõjuks nimetada. Selle teadmisega on poliitikul kergem leida omale avalikku toetust.

Järjepidevuse eesmärgil toon välja, et nende soovituste täitmine on kuluefektiivne, kuna koostaja ise suudab kõike seda teha väikseimate kuludega. Nende soovituste täitmise hind on varieeruv, kuid lisab üldjuhul analüüsi esialgsele hinnale 5-25%. Lisaks on need soovitused poliitiliselt neutraalsed ning aitavad lahendada probleemi, mis seisneb liialt väheste teadmispõhiste poliitikaotsuste tegemises.

Usun, et kõigi, või vähemalt mõne välja toodud soovituse järgi talitades õnnestub suurema tõenäosusega vältida olukorda, kus teie poliitikasoovituste raport satub riiulile tolmu koguma, kuna poliitik ei osanud seda võrreldes teiste raportitega oma poliitilise vaate või riigieelarve konteksti paigutada. Poliitikasoovitus ei tohiks kõlada armulise käsu või ettekirjutusena, vaid peaks jääma soovituseks koos selle kuuldavõtmisega kaasneva hea ja halvaga.