Varimajanduse mõõtmise võimalustest - vastulause

Külalispostitus majandusdoktor Egle Tafenault, mis on vastuseks eelmisele postitusele, kus seati kahtluse alla MIMIC meetodi sobivus varimajanduse mõõtmiseks, mida kasutab palju prof. Friedrich Schneider ja kelle tulemustele viitas hiljuti Economist.

--------------------------------

1. Varimajanduse ulatuse hindamise meetoditest

Üldiselt olen nõus, et MIMIC meetodit võib tugevalt kritiseerida - nagu ka teisi varimajanduse ulatuse hindamiseks kasutatavaid meetodeid. Nt küsitluste alusel ümbrikupalkade levikut uurides saab teada, kui levinud on ümbrikupalgad, mitte aga kogu varimajanduse suurust. Muidugi tuleks esmalt täpsustada, mida varimajanduse all üldse silmas peetakse: kas tahetakse teada mustalt töötavate töötajate osakaalu, musta palgaraha osakaalu või nt kogu varimajanduse mahtu, kuhu on muu hulgas sisse arvestatud ka illegaalsed tegevused (narkoäri, prostitutsioon jne). Kaudsetest meetoditest, mis tuginevad ökonomeetriale, on laias mõistes varimajanduse suuruse mõõtmiseks kasutatud palju nn rahanõudluse meetodit ja elektritarbimise meetodit. Mõlemad kannatavad sarnaste puuduste all: seosed ei pruugi olla ajas (või ka üle riikide) konstantsed, varimajanduse suurust näitab ainult üks näitaja, lisaks tuleb teha eeldus, millistel tingimustel varimajandus puudub ehk põhimõtteliselt on ka nende meetodite korral vaja baasväärtust. MIMIC'i eeliseks on, et ta võimaldab varimajanduse suuruse hindamisel kasutada suuremat hulka indikaatoreid ning arvestada ka oletatavate põhjustega, kuigi varimajandusega seotud näitajate klassifitseerimine neisse kahte gruppi lähtub modelleerija suvast. Andres mainis makse - tõsi, maksustruktuur ja nende suurus võib sõltuda varimajanduse levikust. Endogeensus on ka teiste kasutatavate muutujate puhul probleemiks.

2. MIMIC mudeli olulisemad puudused ja tõlgendamisprobleemid

Alati, kui mingitest näitajatest pannakse kokku uus näitaja (nt ka faktoranalüüsil), tekib küsimus, kas see tuletatud nö indeks näitab tõepoolest seda, millena teda tõlgendatakse. Nii on Eilat ja Zinnes (2000) arvanud, et MIMIC hinnangud võivad kajastada pigem potentsiaalset kui tegelikku varimajanduse suurust.

Alari küsis: "kui hästi need [kasutatavad indikaator- ja põhjusmuutujad] kajastavad varimajanduse kõiki aspekte." See on üsna suur probleem. Isegi kui eeldada, et kasutatavad muutujad on varimajandusega seotud, on mudelist välja jäänud olulisi varimajandusega seotud muutujaid, põhjuseks enamasti andmete puudumine. Siin pean silmas eelkõige nähtusi nagu maksumoraal, maksuameti suutlikkus, ametliku majandustegevusega seotud bürokraatia ja regulatsioonide keerukus. Isegi kui mingid andmed on olemas (nt maksumoraali kohta), on nende sobivus küsitav, mõnikord on nad olemas vaid mõne aasta jaoks ning vananenud.

Tulemuste usaldusväärsus sõltub lisaks MIMIC mudeli püstitusele tugevalt baasväärtusest. Kui see on tuletatud nt rahanõudluse meetodi abil, kanduvad rahanõudluse meetodi puudused üle MIMIC hinnangutesse. See on koht, kus Schneideri töid tuleb kritiseerida: mina ei ole suutnud välja lugeda, milliseid baasväärtuseid ta kasutab, kas need on riigigrupiti erinevad jne. Tulemused on väga tundlikud, kui MIMIC indeksi protsendimääraks teisendamisel võetakse aluseks üks või kaks vaatlust. Regionaalse varimajanduse töös kasutasime Euroopa keskmist - võimalik, et seegi on mitme protsendipunkti võrra vale, vastavalt tuleks siis meie hinnanguid (eeldatavasti allapoole) korrigeerida. Siiski on meie tulemused märgatavalt mõistlikumad kui Schneideril, nt Eesti varimajanduseks 2004. aastal hindame umbes 16,5%. Tähelepanuväärne on Itaalia varimajanduse ulatuse hinnang: meil umbes 20%, Itaalia statistikaamet hindab 16-18%, Schneider 24%.

MIMIC tulemuste tõlgendamisel jäetakse tähelepanuta, et saadud indeks vastab ainult varimajanduse mudeliga seletatud osale. Vealiikme tõttu võib varimajandus sellest aga suurem või väiksem olla. Hindamisel hinnatakse ka selle vea standardviga, mida saab kasutada varimajanduse hinnangute täpsuse hindamiseks. Paraku ei pöörata sellele kirjanduses tähelepanu.

3. Miks peetakse Schneiderit üheks maailma juhtivaks varimajanduse eksperdiks?

Ta on minu teada ainuke, kes on hinnanud võrreldavat metoodikat kasutades varimajanduse suurust väga suure hulga riikide jaoks. Ilmselt on ta ka hea müügimees, kes suhtleb meelsasti meediaga. Konverentsidel on jäänud mulje, et tema teadmised varimajandusest on väga suured, tema kommentaarid ettekannete kohta asjakohased ja sisukad, ka siis, kui uurijad on kasutanud mingit muud varimajanduse mõõtmise meetodit. Samas tema kirjatükkidele on mul küll väga suuri etteheiteid: nagu ka eelpool mainitud, ei ole tema töödest enamasti võimalik aru saada, kuidas ta täpselt varimajanduse hinnangud on tuletanud. Ja ega ta eriti ei taha seletada ka, kui küsida. :S

4. Kokkuvõtteks

Ma päris prügikasti MIMIC meetodit varimajanduse hindamisel ei viskaks. Samas tuleb tulemustesse suhtuda ettevaatlikult. Nii nagu uurimistöödes ikka, tuleb meetodi valikul lähtuda probleemipüstitusest ning välja tuua ka puudused ja küsitavused. Statistikaametid teevad teatavasti SKP arvutamisel kohandusi, et varimajandust arvesse võtta, ent nii mõneski majandusharus (nt põllumajandus, üürid) kasutatava meetodi tõttu pole võimalik eristada, kui suur on ametlik ja kui suur varimajanduse osa. Usaldusväärsuse mõttes pean neid meetodeid kõige paremaks. Loodetavasti keegi kunagi leiutab varimajanduse ulatuse hindamiseks mõne meetodi, millel pole neid puudusi, mis hetkel kasutusel olevatel meetoditel.

Kuidas varimajandust ei tohi mõõta

Economist avaldas oma lehel graafiku varimajanduse osakaalust arenenud riikides, kus Eesti on teisel kohal Läti järel ehmatava 40 protsendiga. Ärgem heitkem meelt! Asi ei ole ikka nii hull, lihtsalt hindamismetoodika on minu arust pisut vildakas.

Economist viitab tulemuste osas selles valdkonnas mitmeid analüüse teinud Friedrich Schneiderile, kellel hiljuti tuli välja järjekordne analüüs "Shadow Economies All Over the World: New Estimates for 162 Countries from 1999 to 2007" (vt artiklit).
Ehkki ma olen ökonomeetria tulihingeline austaja, siis see meetod ja need andmed, millega Schneider hindab varimajandust, on minu arust ilmne ökonomeetria üleekspluateerimine ja need tulemused võikski jääda akadeemiliseks näpuharjutuseks ja mitte sattuda sisendiks poliitikakujundamisse.

Schneider kasutab MIMIC meetodit (Multiple Indicators Multiple Causes), mis on teatud tüüpi mitme võrrandiga simultaane mudel. Seal eeldatakse, et ehkki me varimajandust ei suuda jälgida, siis ühed mõõdetavad nähtused põhjustavad varimajandust ja teised mõõdetavad nähtused on omakorda varimajanduse tulemus.
Ja kasutades kitsendavaid eeldusi nende tegurite valiku kohta (nt maksude struktuur mõjutab varimajandust, aga ei ole selle tulemus) ja mõju kuju kohta (nt lineaarne seos), loodame anda hinnangu mittejälgitava nähtuse varieeruvusele riikide vahel või üle aja. Ja nimetame seda kokkuleppeliselt näiteks varimajanduseks.
Kusjuures selle varimajanduse absoluutse taset ei võimalda see meetod hinnata.

Igatahes, Eesti varimajandus tuleb selle meetodi tõttu eelkõige selle pärast suur, et Schneider kasutab enda varasemaid uuringuid nii MIMIC meetodi kui ka rahanõudluse võrrandi kohta, kus ta teiste riikide kohta hinnatud seoseid Eesti jaoks kasutades saab varimajanduse baasväärtuseks 2000. aastal 38.4%.

Ja et kasutatud meetod eeldab, et varimajanduse ja teiste majandusnähtuste omavaheliste seoste suunad ja tugevused on ajas muutumatud (viimane on väga kahtlane eeldus kiiresti muutunud Ida-Euroopa riikide jaoks), siis see ca 40% ongi Eestile (ja ka Lätile) külge jäänud.
Kõige kõrgeim oli see selle metoodika järgi varimajandus Eestis 2007. aastal (42,3%), sest sel ajal oli meil kõrge inflatsioon ja see on mudeli eelduste kohaselt üks varimajanduse põhjustajatest. Economisti joonisel toodud väike varimajanduse kasv 2010. aastal on ilmselt seotud avaliku sektori osatähtsuse järsu kasvuga majanduses SKP languse tõttu, mis Schneideri MIMIC mudelis peaks suurendama väga oluliselt ka varimajandust.

Alternatiivsed lähenemised (Eesti Konjunktuuriinstituudi läbi viidud küsitlused ümbrikupalkade ja mustal turult ostude kotha, Eurobaromeetri küsitlused ümbrikupalkade kohta, Statistikaameti tarbimise ja tootmise tasakaaluarvutused) lubavad siiski oletada, et varimajanduse suurus Eestis on mitu korda väiksem. Lihtsalt kurb vaadata, et Economistis avaldatud niisugused kahtlase meetodiga leitud joonised võivad väikeriikide mainele kehvasti mõjuda.

Poliitikasoovitused sisukamaks!

Praxises on kombeks oma projektidesse kaasata erineva valdkonna inimesi. See aitab käsitleda probleeme laiemalt, kasutada rohkem erinevaid analüüsimeetodeid ja parandada üldist poliitikaanalüüside kvaliteeti. Nii sattusin ka mina oma peamistest uurimisteemadest (maksu- ja eelarvepoliitika, ettevõtluspoliitika, töö- ja sotsiaalpoliitika) veidi kaugemale, nimelt, Eesti Lõimumiskava 2008-2013 uue rakendusplaani koostamise töörühma. See isenesest ei ole midagi erilist. Küll aga üllatas mind üks kirjatükk, millega mul oli rõõm tutvuda, et teemasse süveneda.

Tegemist on ECRI (European Commission on Racism and Intolerance) värskeima raportiga Eesti kohta. ECRI ülesanne on monitoorida iga EL-i riigi rassismi ja sallimatuse situatsiooni ning edastada nendepoolsed poliitikasoovitused ning –ettepanekud olukorra parandamiseks. Ja seda nimetatud raport ka teeb: 118 tähelepanekut ning 64 poliitikasoovitust, kõik korrektselt nummerdatud ning teemade kaupa peatükkideks jaotatud.

Välja toodud soovitused jagaks ma laias laastus kaheks: juriidiliste puudujääkide kõrvaldamine ning soovitused poliitikameetmete kasutuselevõtmiseks. Esimeste alla kuuluvad soovitused võtta vastu mitmed seadused erinevate vähemusrühmade kaitseks. Selliste seaduste vastu suurt midagi olla ei saa, kuid siiski tahaks viidata ajakirja The Economist hiljutisele numbrile, milles käsitleti üle mitme artikli USA näitel ohtusid, mis kaasnevad liigse seadusliku reguleeritusega. Näidete ning aruteluga on võimalik tutvuda 24.-30. juuli väljaandes või ajakirja veebilehel ringi surfates. Siinkohal tooksin välja vaid nende olulisima järelduse. Nimelt, liiga paljud ning liiga karmid seadused tekitavad olukorra, kus iga kodanik oleks potentsiaalne pätt ja kriminaal, kui vaid prokuröril leiduks aega ja tahtmist teda kohtuniku ette saata. Millegi hägusalt sarnase eest hoiatas meid hiljuti ka meie Riigikohtu esimees Märt Rask.

Oluliselt suuremat probleemi näen ECRI poolt soovitatud poliitikameetmetega (kuigi kehtib ka esimeste soovituste kohta). Täpsemalt sellega, kuidas need on esitletud. Mitmete soovituste juures on kasutatud järgnevat või analoogset sõnastust: „...that the necessary human and financial resources be provided to that end“. Mitmed soovitatud poliitikameetmed on väikesed, nagu mõne spetsiaalse nõukogu loomine või mõne asjakohase tegevuse suurem toetamine, kuid leidub ka soovitusi stiilis, et tuleks leida kõik vajalikud rahalise- ning inimkapitali ressursid, et ära kaotada näiteks rahvuslik- või sooline palgalõhe. Raske on ette kujutada, mida on poliitikul piiratud ressursside tingimustes selliste soovitustega peale hakata. Proovige ette kujutada hüpoteetilist olukorda, kus kõik Praxise programmid (tervisepoliitika, majanduspoliitika, valitsemine ja kodanikuühiskond, sotsiaal- ja tööpoliitika, hariduspoliitika) esitavad oma poliitikasoovitusi absoluutsetena, st ilma kuluefektiivsusnäitajateta, ilma riigieelarve kuluta, ilma selgitusteta, millist poliitilist vaadet need esindavad või ilma vastavasisulise olulisuseta. Selliselt esitatud soovituste kuuldavõtmine on keeruline, kuna nõuab otsustajalt lisatööd või kui talle kõik soovitused väga meeldivad, mitut riigieelarvet.

Siinkohal toon ECRI raportile vastandudes mõned omapoolsed soovitused sisukamate poliitikasoovituste esitlemiseks:

• Pane poliitikasoovitused kuluefektiivsuse järgi pingeritta. Alati pole vaja põhjalikku tulu-kulu analüüsi, miinimumprogrammi täitmiseks piisab näiteks eksperthinnangutest. Kuluefektiivse soovitusega on poliitikul kergem edasi minna.
• Lisa poliitikasoovituse täitmise hind. Ka siin ei ole vaja üle pingutada, piisab eksperthinnangutest või teiste riikide kogemuse kohaldamisest. Odav soovitus kohtab vähem opositsiooni.
• Lisa poliitikasoovitusele see poliitiline vaade, mida selle soovituse järgi talitamine avalikkusele kuvab. Erakonna võib jätta nimetamata, piisab näiteks kõige lihtsamate poliitiliste spektrumite väljatoomisest (parem-vasak, liberaalne-autoritaarne). Poliitik ei pruugi muidu teada, kas soovitus läheb tema poliitiliste vaadetega kokku.
• Too selgelt välja probleem, mida selle poliitikasoovituse täitmine lahendab ning kui oluline see probleem teie või mõne alternatiivse poliitilise vaate arvates ühiskonnas on. Teatud mööndustega võib seda ka poliitikamõjuks nimetada. Selle teadmisega on poliitikul kergem leida omale avalikku toetust.

Järjepidevuse eesmärgil toon välja, et nende soovituste täitmine on kuluefektiivne, kuna koostaja ise suudab kõike seda teha väikseimate kuludega. Nende soovituste täitmise hind on varieeruv, kuid lisab üldjuhul analüüsi esialgsele hinnale 5-25%. Lisaks on need soovitused poliitiliselt neutraalsed ning aitavad lahendada probleemi, mis seisneb liialt väheste teadmispõhiste poliitikaotsuste tegemises.

Usun, et kõigi, või vähemalt mõne välja toodud soovituse järgi talitades õnnestub suurema tõenäosusega vältida olukorda, kus teie poliitikasoovituste raport satub riiulile tolmu koguma, kuna poliitik ei osanud seda võrreldes teiste raportitega oma poliitilise vaate või riigieelarve konteksti paigutada. Poliitikasoovitus ei tohiks kõlada armulise käsu või ettekirjutusena, vaid peaks jääma soovituseks koos selle kuuldavõtmisega kaasneva hea ja halvaga.

Lühema töönädala ettepanekust

Roheliste erakonna algatusel võttis Riigikogu hiljuti ühehäälselt vastu otsuse teha ettepanek valitsusele pensionireformiga seonduvate rahvatervist parandavate tegevuste käivitamiseks. Selle teine punkt rõhutab erinevate osapoolte kaasamist arutellu. Muuhulgas tehakse ettepanek, et peaks analüüsima nädalase täistööaja vähendamise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamist.
Ehk nagu rohelised pakuvad, võiks vähendada töönädalat ühe päeva võrra. Püüaks siis kaasa aidata diskussiooni tekitamisele.
Kolm peamist põhjendust, mida tavaliselt töönädala vähendamise puhul välja tuuakse.
1. Vähendab töötust.
Kui kõik töötaks 20% vähem ja asendada need töötutega, oleks küll töötavate inimeste palk väiksem, kuid töötus kadunud.
Kahjuks näitab empiiriline kogemus, et see kehtib vaid piiratud ulatuses. Töötajad ei ole lihtsalt asendatavad. Samuti ei ole kindel, kas praegu töötavad inimesed sellega väga nõus oleksid.
2. Kaitseb töötajaid tööandja ülemvõimu eest.
Tööaja ülempiir on tavaliselt kehtestatud riigi poolt või kaubeldud välja ametiühingute poolt selleks, et töötajat kui tööturu nõrgemat poolt ei saaks sundida liiga palju tööd tegema.
Kui vaadata Eesti Tööjõu-uuringute küsitlusi, siis enamus inimesi, kes töötavad osa-ajaga, tahaks hoopis teha rohkem tööd, kuid nad ei leia endale lihtsalt töökohta. Ka tehakse ületunde pigem vajadusest saada suurem sissetulek ja mitte tööandjapoolsest survest.
Siin on osaliselt tegu ka maailmavaatelise küsimusega, et kas riik peaks takistama inimesel oma tööjõudu müüa koguses, mida inimene ise tahab. Ei takista ju riik muud inimese omandit müümast, välja arvatud elundid. Ja ettevõtjana töötaval inimesel tööajapiirang on nagunii mõttetu.
3. Lühem tööaeg toob kaasa produktiivsuse ja kvaliteedi tõusu.
See argument kindlasti kehtib osaliselt. Näiteks analüütiku ametis, kus efektiivne mõttetöö ei ole kindlasti kaheksa tundi päevas ja tööajal on võimalik läbi lugeda kõik ajalehed.
Samas mõnes muus ametis see kindlasti nii ei ole. Näiteks kirurgiameeskond võib töötada kaheksa tundi järjest operatsioonilaua taga ilma pissile saamata. Nii et see efektiivsuse võimalik tõus on väga ameti- ja ettevõttespetsiifiline. Aga sellisel juhul vaevalt riik oskab seda reguleerida ja tööaja ning puhkuse pikkus olekski otstarbekas jätta töötaja ja tööandja kokku leppida.

Euroopa riikide kohta töötundide võrdlevstatistikat tasub vaadata Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi kodulehelt.
Selle kohaselt töötavad eestlased aastas päris palju, kuid pigem on see tingitud lühikesest puhkusest ja vähestest riigipühadest ja mitte niivõrd pikast töönädalast.

Tibusammudega tööjõumakse kärpimas

Eesti kõrgeid tööjõumakse, eelkõige sotsiaalmaksu, on soovitanud alandada nii Eesti kui rahvusvahelised eksperdid.
Väike samm sotsiaalmaksu alanemise suunas on praegu arutluses Riigikogus eelnõuga 760 SE, mis kaotab sotsiaalmaksu alammäära alla alampalka saavate endiste töötute jaoks. Lisaks alandatakse sotsiaalmaksu kohustust mitme tööandja juures osa-ajaga töötava inimese jaoks, kelle palk jääb alla miinimumpalga.

Püüdsin mõjude suuruse kohta ühe joonise teha.



Näiteks kahe tööandja juures kokku 3500 kroonise brutopalgaga töötava inimese puhul alaneb sotsiaalmaksu kohustus kuus 330 krooni võrra ja maksukiil (kogu tööjõumaksude osakaal tööjõukulus) ca 4 protsendipunkti võrra. Kui tööle saab eelnevalt 6 kuud töötu inimene, siis tema sotsiaalmaksukoormus oleks võrreldes praegusega ligi 610 krooni madalam, sõltumata sellest kas töötab ühe või mitme tööandja juures, ja maksukiil oleks ligi 8 protsendipunkti võrra madalam. Seega on seaduseelnõu igati tervitatav samm madalapalgaliste tööturuvõimaluste soodustamise jaoks.

Väga huvitav on lugeda ka mõjude analüüsi seaduseelnõu seletuskirjas.
Mitme tööandjaga inimeste puhul täiendavate töökohtade teket seletuskiri ei loodagi, nähakse ette üksnes sotsiaalmaksu laekumise vähenemist. Seega tundub kogu mõte olevat pigem mingi horisontaalse õigluse küsimus, et kaotada praegune ebavõrdsus ühe ja kahe tööandjaga inimeste vahel.
Samas endiste töötute puhul sotsiaalmaksu miinimumkohustusest loobumisega loodetakse saada lausa 3000 täiendavat töökohta. Minu eriti jäme arvutus näitab, et eeldatakse ülielastset tööjõunõudlust madalapalgaliste järele, elastsusega ca 1.4. (Tööjõukulud alanevad ca 11% ja madalapalgaliste osa-ajaga töökohtade arv kasvab 16%: lisandub juurde ca 3000 töökohta esialgsele 18 tuhandele).

Nii kõrge tööjõunõudluse elastsuse eelduse korral julgeks küll soovitada, et sotsiaalmaksu miinumkohustuste üldine tühistamine koos osa-ajaga tööjõu pakkumise suurendamisega oleks riigieelarve seisukohalt kulu-tulus ettevõtmine. Eriti praegu kui algamas on suvehooaja tööd, mis sageli just osa-ajaga.
Tööjõupakkumist saaks omakorda potentsiaalselt suurendada luues näiteks võimaluse saada koos töötushüvitist ja osalist töötasu (nt teha analoogiline süsteem vanemahüvitisega).
Tean isiklikult inimesi, kes loobuvad osa-ajaga töö vastuvõtmisest, sest nad kaotaksid kogu oma töötushüvitise. Arvestades ca 100-tuhandelist töötute hulka, kellest ligi pooled saavad veel töötushüvitisi, võiks sellel muudatustel mõju osa-ajaga tööjõu pakkumisele ja seega töökohtadele olla päris suur. Jään ootama järgmist Riigikogupoolset sammu - seekord võiks see siis olla kohe oravahüppe pikkune.

Kas peretoetuste reform tuleb veel enne valimisi?

Tänane Postimees kirjutas, et rahandusministeerium oli valitsuskabinetile välja pakkunud eelarvekulude kärpimise kohana muuhulgas riiklikud peretoetused, nähes ette nende muutumise vajadusepõhiseks.

Peretoetuste vajadusepõhisemaks muutmine ja selle võimalik sidumine toimetulekutoetuse skeemiga oli ka üks valikuvõimalusi, mida Praxise perepoliitika analüüsis kunagi välja tõime ja mida elavalt diskuteeriti aasta tagasi Praxise mõttehommmikul. Selle teema taas päevakorda tõusmist ajal, kui parteid hakkavad valimisprogrammide paika saama, tahaks igati tervitada.

Rahandusministeeriumi planeeritud kokkuhoid 1190 miljonit krooni tähendab toetuste maksmise põhimõttelist muutmist.

Kui 2010. aasta Sotsiaalkindlustusameti eelarves on planeeritud peretoetusteks kokku 1600 miljonit krooni, siis uus süsteem tähendab, et alles jääb üksnes 25% peretoetuste summast ehk ligi 400 miljonit krooni. (Täpne number sõltub sellest, mida tehakse emade eest makstava sotsiaalmaksuga.)

Et vanemahüvitise kulud - 2,4 miljardit krooni 2010. aastal - on sel juhul ligi kuus korda suuremad kui peretoetused, tähendab, et Eesti perepoliitika rahalised toetused muutuksid veelgi enam fokuseeritud sünnile.

Ei tahaks küll uskuda, et 2011. aasta eelarveprotsessi raames see reformiplaan läbi läheb. Kuid kui see õnnestub ning peretoetuste kokkuhoitud summade eest taastatakse programm "Igale lapsele lasteaiakoht" ja samaaegselt pisut vanemahüvitise skeemi lihvitakse, siis näib mulle, et plaani tasuks täitsa arutada. Peretoetused saaksid sisulisema eesmärgi, teenuste ja toetuste tasakaal paraneks ning vanemahüvitist saaks teha paindlikumaks ja vahest pisut õiglasemaks.

Maksukirjandusest elevil

Sellel aastal on ilmumas vägev maksuraamat Suurbritanniast. Nimelt, käimas on superprojekt, mille vedajaks šoti majandusteadlane ning 1996. aasta Nobeli majanduspreemia laureaat Sir James Mirrlees, kes sai väärt auhinna majanduslike stiimulite uurimise eest. Projekti väljundiks saab olema kogumik, mille nimeks on „Mirrlees Review: Reforming The Tax System in The 21st Century“ ning see koosneb kahest raamatust: „Dimensions of Tax Design“ ja „Tax by Design“.

Oluline ja põnev, vähemalt minu arvates, on see ettevõtmine kahel põhjusel:

Esiteks, projekti mastaap on muljetavaldav, osalevad rohkem kui 50 maksudele spetsialiseerunud tippteadlast, kes on nimetatud esimese raamatu jaoks produtseerinud juba ligi 2000 lk materjali, mis on lõppraporti mustandiks (vaata mustandit siit). Jagatud on see 13ks peatükiks, ning ükski makse puudutav aspekt pole välja jäänud. Teine raamat saab olema pühendatud järeldustele.

Ning teiseks, kuigi fookus on Suurbritannia maksusüsteemil, saab seda raportit kasutada ka Eesti maksusüsteemi kontekstis. Usun, et teadlaste hinnangud ei diskrimineeri ja sobivad kasutamiseks ka riigipiiride üleselt. Tean, et ka teiste Euroopa riikide maksueksperdid seda põnevusega ootavad. Majandusteoreetilisest lähenemisest selle kõige kõrgemal võimalikul tasemel, mida see raport endast ka kujutab, on kindlasti võimalik ideid maksupoliitika kujundamisel kasutada. Loen mustandit ning ootan huviga lõppvarianti.

Riigikohtu stardipauk sisulisele haldusreformile

Riigikohtust tuli neil päevil otsus, mis sisuliselt andis kohalike omavalitsuste rahastamise senisele korrale hävitava hinnangu. Ühest küljest ei tunnistanud Riigikohus ühtegi selle valdkonna sätet põhiseadusega vastuolus olevaks. Teisalt põhjendati aga oma otsust sellega, et sätetevaheline segadus on nii suur, et neid ei saagi sisuliselt hinnata.

Sõnaselgelt nõutakse, et Riigikogu peab olukorda selgemalt reguleerima. Konkreetsem etteheide on see, et praegune riigi ning omavalitsuste ülesannete jaotus on ebaselge.

Sisuliselt toetab Riigikohtu selline otsus Praxise 2009. aastal koostatud kohalike omavalitsuste korraldatavate teenuste analüüsi tulemusi. Üks meie soovitusi oli selgelt eristada omavalitsuse ja riigi ülesanded ning kirjeldada teenuste minimaalsed sisunõuded, et elanikele oleks tagatud võrdne kohtlemine sõltumata elukohast. Nüüd on sedasama väljendanud ka kõnealune Riigikohtu otsus.

Need lootused aga, mis mõnedel omavalitsustel olla võisid — saada vähendatud eelarveosa tagasi - ei täitunud. Riigikohus leidis, et omavalitsused ei saa vähendatud tulumaksuosa riigilt tagasi nõuda, sest pole võimalik tuvastada, kas selle otsuse tõttu jäävad kohustuslikud ülesanded täitmata või mitte.

Loe pikemalt Annika Uudelepa arvamuslugu siit

Obama ja USA demokraadid surusid läbi tervishoiureformi

Eile õhtul mõni hetk enne keskööd hääletas USA esindajatekoda (217 häälega 212 vastu) tervishoiureformi poolt, mis laiendab tervisekindlustuse katet 32 miljonile inimesele ja maksab 980 miljardit dollarit.

Kõva sõna!

BBC kommentaar

CNN kommentaar

Mina olen oma kommentaari ka võlgu.

Infotehnoloogia trügib jõuliselt tervishoiumaailma

Atlantas (Georgia, USA) toimub järjekorras kümnes HIMSS konverents, millel 26 000 (kakskümmend kuus tuhat) osalejat räägivad, kuulavad, näitavad ja suhtlevad infotehnoloogia võimaluste ja võime üle muuta tervishoidu "paremaks". HIMSSi juhataja dr Barry Chaiken'i avasõnadest jäi kõrva üleskutse muuta tervishoid samuti "andmetel ja analüüsil" põhinevaks infoajastu tööstuseks sarnaselt teiste tööstusharudega (veider, et üks teadmismahukamaid elualasid seda ikka veel pole).

Esimese keynote-ettekande pidanud Sprint'i juht Dan Hesse kuulutas traadita võrgu kaudu totaalselt mobiilse tervishoiu saabumist juba lähiaastail (näiteks tõi juba eksisteeriva mobiilipõhise teenuse, kus oma telefoni köhides analüüsitakse köha iseloomu, mille põhjal saab üht-teist hingamisteede haiguse kohta järeldada). Samas, kui USA kulutab 17% SKPst (Eestis on näitaja 5-6%) tervishoiule ja on arenenud riikidest viletsamate elanike tervisenäitajatega, siis tekib küsimus, mis on need teenused, mis mõistlike kuludega süsteemi parandada suudavad.

Muidugi on üritus USA-keskne, aga siin on ka hädad nii suured, et tõenäoliselt sunnib see oluliselt midagi muutma, mis on parim kasvulava huvitavatele mõtetele. Igatahes on näitus suurem kui kunagi varem (üle 1000 osaleja), mis muuhulgas viitab paljude lootusele saada osa riigipoolsest 20-miljardi-dollarilisest toetuspaketist IT kasutuse kiirendamiseks tervishoius.